Miks peab see ärritav teavitaja, pingekolle just Tõnismäel, aga mitte näiteks Maarjamäe memoriaalis olema?

et see "ärritav teavitaja" peab olema seal, kus käib võimalikult rohkem inimesi. Eesti suurim häda ongi selles, et me pole oma ajalugu, mida ise nii ainulaadselt raskeks ja keeruliseks peame, muule maailmale suvatsenud vähimalgi määral selgeks teha. Muudkui laseme aga võõrastel enda kallal kaagutada, laseme pea norgu ja otsime süüdlast endasarnaste hulgast. Selle asemel, et teiste rahvaste eeskujul kõva ja selge häälega rääkida oma rahva saatusest ja konkreetselt vastu vaielda valele, mida Eesti kohta levitatakse. Mida on 15 aasta jooksul selleks ära tehtud? Häbiväärselt vähe! Endast tuleb vääriline jälg maailmale jätta kasvõi surivoodil.

Ühinen täielikult eelkommenteeria arvamusega. Juba 15 aastat on olnud Eesti riiki ja ikka pole veel suudetud selgitada välismaal Eesti keerulist ajalugu. Ja veel praegugi õpitakse vene koolides endiselt Nõukogude Liidu moonutatud ,endahuvides võltsitud ajalugu. Iga tõe rääkimine ,võetakse vastu valju kisaga,et eestlased tahavad ajalugu ümberkirjutada. Ei, me tahame ,et kord ometi räägitaks meie ajaloost tõtt.

Sinu loogika järgi võiks automaadiga punamõrtsuka kõrvale paigutada ka nuudiga paruni, kes eesti rahva verd imes ja mõisatallis peksa andis jne,jne ning teha Tõnismäele eesti rahva peksumemoriaal - teavitajaks!

Iga lollgi saab aru, et see plats tuleb PUHTAKS teha ja lõptada ükskord see kammaijaa. Mida veel?!

Tähelepanu vääriv artikkel ilmus 27. veebruaril Eesti Päevalehe ajakirjas Möte, autoriks teatripedagoog Merle Karusoo. Pealkirja all "Lilled pronksist sõdurile" ilmunuga peaksid tutvuma kõik, kes Pronkssõduri suhtes nii vaenulikkust kui ka mõistvust tunnevad. Karusool on muu seas öeldud: Praeguste eestimaalaste rännuteed Eestisse algasid Gulagi arhipelaagist. Kas vaarvanemad olid poliitilised või kriminaalid, vangid või vangivalvurid, polegi nii tähtis. Vanavanemad olid igatahes juba Suure Isamaasõja kangelased. Nendest alandatute ja solvatute poegadest said Suure Isamaasõja kangelased. Suure Isamaasõja sangarid olid NL-i pantvangid. Pantvangi sündroomi aga iseloomustab see, et ohvrid lähevad üle terroristide poolele; vägistatu hakkab vägistajale õigustusi otsima. Meie rahva hulgas on mitmeid, kes võiksid selle kohta tunnistust anda: küüditatud lapsed, kes pidid alguses kohanema näiteks Siberi või Kasahstani võõras keele- ja kultuurikeskkonnas; siis aga siin, Eestimaale tagasi jõudnuna või tooduna. Me oleme vähe rääkinud neist, kelle jaoks tagasitee oli traagiline lahtirebimine sellest, mida oldi juba harjutud pidama koduks. Paljud keeldusid tulemast, paljud põgenesid arhipelaagi tagasi, paljudest said NL-i ohvitserid ja nad suunati elama teistesse liiduvabariikidesse. Nüüdseks on neist saanud venelased. Paljud vajasid ja mõned vajavad praegugi psühhiaatrite abi. Just niisuguse saatusega oli suur hulk Suure Isamaasõja sõdureid. Milline motivatsioon võiski olla meestel, kelle ukrainlastest, soomlastest, sakslastest vanemad küüditati näiteks Ukrainast, Ingerimaalt, Volgamaalt Siberisse ja kelle perelt olid ära võetud kõik maad ja majad? See on Suure Isamaasõja kangelaste lugu. Ja pole vaja kahelda, et nad olid kangelased. Jah, nad tapsid tsiviilelanikke, röövisid, purustasid, vägistasid mehi, naisi, lapsi ja loomi, aga see oli sõda ja sõda ongi niisugune. Sõjas on ainult omad ja võõrad, ja võõraste suhtes ei ole kunagi kehtinud mingidki reeglid, ükskõik mis konventsioone me selle kohta rahuajal sõlmime. Kes tahab sõduri üle kohut mõista, peab enne sõtta saadetama. Sõjas pead sa tulistama esimesena. Sõda liidab mehi rohkem kui miski muu ja miski muu ei saa enam kunagi nii oluliseks kui see liit. Sest sinu elu on su kaaslase kätes. Ja meest, kelle kätes on su elu, ei kritiseerita. Kes korrakski milleski kahtles, jäi sinnasamasse maad väetama, kus see kahtlus tekkis. Sõjast enesest sai selle rändrahva identiteet. Selle valgusel peaks olema arusaadav, miks Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni "Naði" liikmed identifitseerivad end Suure Isamaasõja komissaridega. Muud enesemääratlust nii suurel ja segipekstud ühiskonnal olla ei saagi. Kõiges muus on nad liiga erinevad ja neid on liiga palju. Identiteet ei ole midagi sellist, mida võib valutult võtta või jätta. Me vajame juuri, et püsida, et mitte tühjusse variseda, et mitte meelemõistust kaotada. Kuidas noortele venelastele selgeks teha, et Eesti pole nende kodumaa? Siin on nad sündinud, muud kodu pole neil olnud, seda maad nad armastavad, selle maa eest on nad valmis “sada surma surema”. Ärge selles viimases kahelge – nad on kaugelt patriootlikumad kui meie (s.t. eestlased) ise. Vanaisad sunniti sõdima, pojad õppisid õigustama, lapselapsed on skisofreenilises olukorras, sest nemad on meie pantvangid. Nad kardavad, et me võtame neilt nende ainsad pidemed: vene keele, tundmatu sõduri ja Eestimaa. Nad löövad käega ja vajuvad põhja, tõmmates meid kaasa, või lahkuvad lääne poole, et pääseda meist ja meie probleemidest. Vene Föderatsiooni nad tagasi ei taha. Kui meie maal peaks puhkema kodusõda, siis on see Eesti venelaste (kes väljaspool Eestit nimetavad end muide eestlasteks) sõda meie, põliseestlaste vastu. Eestimaa nimel! Mitte Vene Föderatsiooni nimel... Niimoodi näen olukorda mina, keskmine eestlane, kelle lähisugulaste hulgas on olnud Vene väkke mobiliseerituid, venelaste vastu võidelnuid, ka Velikije Luki all sakslaste poole üle põgenenuid; on metsavendi, on küüditatuid, on meelsusvange, on üle mere läinuid; ja kõigisse neisse surmadesse surnuid, mida tõi kaasa Molotovi-Ribbentropi pakt. Kui minu isa oleks hukkunud Suures Isamaasõjas, mis sest, et sõtta sunnituna, ja olgu või oma venna käe läbi, süütaksin minagi küünla leinava sõduri jalge ette. Iseasi, kas ma teeksin seda 9. mail. Ja kui te minult selle võimaluse ära võtaksite, tunneksin ma ennast väljatõugatuna. Paariana. Ma tunneksin ennast SÜÜDI, mõistmata, milles seisneb süü.

Väga lihtsustatud lahendus. Eesti lähiajaloost on kirjutatud võõrkeeltes tuhandeid lehekülgi (nt üle 1000 lk paks "Estonia 1940-1945"). Jabur on loota, et välismaalasi see teema nii väga huvitav. Nagu eestlastel on ka läänlastel omad stambid välja kujunenud. Keegi ei viitsi sind kuulata. Sind hakatakse vaatamata nagu napakat, nagu Zuroffi, kes on holokausti maaletooja, keda talutakse tema tööpõllul vaid kui tüütut paratamatust. Maailm on ju selgelt mõista andnud, et oli jah okupatsioon, kuid ajage oma asjad ise korda. Nii, et pole abi loota ei piirilepingu ega pronksmehe küsimuses. Võid neid silte üles riputada nii palju kui tahad, välismaalane pronksmehe tegelikust tähendusest niikuinii aru ei saa.

Eespool räägiti, et muudkui peaks teavitama ja teavitama ja teavitama. Aga seda teavitamist on tehtud juba 15 aastat. Mis siis teeme veel 50 aastat. Või 150. Ja paneme selle peale nii raha aega kui ka inimresurssi. Milleks? Tõepoolest milleks? Ma olen kuulnud seda piisavalt ja tegelikult ei huvita see mind enam. Saate aru. Lihtsalt ei huvita ja kõik. Ja tegelikult on see pidev okupatsioonist sonimine lausa tüütu. Ikka päris tüütu kohe. Ja loomulikult ei ole Mart Laari versioon ajaloost mingi lõplik tõde. Näiteks mina isiklikult ei kavatsegi seda üks-ühele aktsepteerida. Ja mingid ilased isamaalased ei saa mind selleks kuidagi sundida. Ilmselt on nii venelastel, ameeriklastel kui ka näiteks prantslastel omad versioonid ajaloost - jah õigupoolest on oma isiklik versioon ka paljudel inimestel isiklikult. Ja mingit ühtset eestlaste ajalugu ei ole olemas. Kas keegi tõesti väidab, et ma pean vaatama seda Kivika raamatu järgi tehtud filmi ja selle järgi oma ajalooteadmisi kujundama. Ega ikka ei pea küll!!!

Veel: Tegelikult on ka Eesti ajaloos palju vastuolulist. Ja on toimunud selliseid sündmusi, mis tänapäeval maha vaikitakse. Näiteks sündmused Saaremaal 16.-19. veebruaril 1919. Seda nimetati vanasti Saaremaa ülestõusuks. Ja seal oli siis vähemalt 1000 meest, kes keeldusid kodanliku riigi eest sõtta minemast. Palju neil toetajaid oli, seda ma hetkel täpselt öelda ei oska, aga arvata võib, et neid ikka oli. Saate aru. Mitte kõik inimesed ei pooldanud just nimelt SELLIST Eesti riiki, mida ca. 90 aastat tagasi tehti. Võib-olla olid need inimesed vasakpoolsed. Võib-olla tõesti. Kuid järsku olid neil ka mingid muud poliitilised seisukohad, mida hetkel on raske kindlaks teha. Aga Eesti Vabariik saatis kohale karistussalklased, sajad inimesed tapeti, sajad said karistada. Mõelge selle peale. Eesti Vabariik alustas oma eksistentsi veriste kätega. Oma inimeste tapmisega - ja mille eest? Selle eest, et neil olid lihtsalt teistsugused poliitilised seisukohad. Õigupoolest oli siis tegemist selgete kalssivastuoludega. Lihtsad töösed-talupojad ei tahtnud oma nahka rikkurite eest turule viia. Aga ajaloos ei ole selles midagi üllatavat. Midagi niisugust leidis aset ka Ameerikas Iseseisvussõja ajal. Lihtsõdurid tõstsid mässu ja neid tuli sõtta sundida. Samasugune klassivõitlus. Nii et igasugune jutt, et Eesti rahvas mõtleb või peab mõtlema kõik ühtemoodi on jama. Ei ole olemas ühiseid huvisid võimulolijatel ja rikkuritel ning rahval. See on müüt. Kui aga kedagi huvitab, kuidas see Ameerikas oli, siis aadressil http://punamust.org on ajakiri Alternatiiv ja selle teises numbris on üks artikkel Howard Zinnilt.

See viidatud internetiaadress on siis: http://www.punamust.org

ütleb, et antud olukorras on kõige õigem riigi pealinna südamest haiguskolle eemaldada, teisaldada ohutusse kohta, nii, et oleksid hundid sõõnud ja lambad terved, lühidalt - leida kompromiss ja deideologiseerida väljak.

on keset kaunilt kujundatud haljasala paiknev purskkaev imeilusa leinava naisfiguuriga, kes on sõjas kaotanud oma poja, oma venna, oma kalli kaasa, oma lähedase inimese.

Tallinna linna täitevkomitee 16.mai istungil 1989.a.kinnitati vanalinna ja sellega piirnevate alade aadressideta kohanime jm. mikrotoponüümid. 35. VABASTAJATE VÄLJAK - Ala Tõnismäe hargmikul, Kaarli kiriku vastas.

Mida räägid Sina -tibla Eesti riigi ajaloost. Ja Sa julged isegi Eesti Vabadussõda nimetada mingiks klassisõjaks.Eestlased võtsid tookord kõik vabatahtlikult relvad ,et vene mõrtsukad Eestist välja peksta . Ja see ka õnnestus. Kuigi venelastel oli rohkem kui kümnekordne ülekaal. Ka minu isa võitles vabadussõjas vabatahtliku koolipoisina ,vaba Eesti eest. Ja olen uhke tema pärast. Raamatus " Nimed marmortahvlil" on tõepäraselt kujutatud tookordseid sündmusi. Ja Sina tibla kes ei olnud siis veel sündinud ,ära julge siin "paberit määrida" oma idiootsustega. Eesti riigil on ainult üks ajalugu . See on tõeline ajalugu, mitte Sinusuguste oma näo järgi võltsitud ajalugu. Vot Tak. Kas said aru või kirjutan Sulle vene keeles ?

Sinu kirjutis on kirjutatud küll narkouimas. Ma ei ole kauaaega midagi nii nõmedat ja idiootliku kuulnud. Soovitan mine maga ennast kaineks ,siis tule ja vabanda. Sinu lause ---" Paljud põgenesid arhipelaagi tagasi. " Inimesed põgenesid peale vabastamist tagasi vangilaagri ??? Ja mingi sonimine ,et küüditatud eestlased ei olevatki tahtnud tagasi Eestisse tulla ? Isamaasõja osalenud vene sõdurid on kangelased, Sellest pole midagi ,et nad naisi ja lapsi tapsid, ja põletasid. Nii pidigi olema -- nad on ikka kangelased. Tõesti raske on väljamõelda suuremat idiootsust. ---IDIOOT

...kui pestud on ikkagi meie noore põlvkonna ajud. (nt eelmine kommentaar)

Ühinen täielikult Sinu arvamusega , kui "pestud" on ikka meie noorema põlvkonna ajud. Kes räägivad mingitest .Nõukogude sõduritest kangelastest --mõrtsukatest vägistajatest. Õigustates veel nende tehtud kuritöid. Kuidas võib mingi "haige aju" sarnast välja mõelda. Või ,et eestlased ei tahtnud Siberist tagasi tulla. Võiks veel lisada ,et eestlased ise tahtsid minna Siberi. Haige,inimene.

Ei s...st ikka saia ei saa. Oleks "Aljoða" "jätkusuutlik" oleks ammu keegi midagi välja mõelnud. Nimetaks selle hoopis "Ausambaks Ajaloovõltsijale" või "Monumendiks Mõrvarile". Nimetada plats "mõrtsukate väljakuks" on ju päris hea idee. Ja mis stendi sinna vaja, tänapäeva visuaalses maailmas. Hoopis võllapuu tuleb "vabastaja" kõrvale panna. Ja kõvasti okastraati, et öised poisid teaksid, kui keeruline ja riideidlõhkuv on tänapäeval austada mõrtsukaid.

Merle Karusoo on kahtlemata väga hea Inimene, kuid heade inimestega on juba kord see häda, et nad peavad ka igasuguseid kaabakaid headeks ja loodavad neid hea sõnaga "ümber kasvatada". Püha lihtsameelsus! Selliseid Tõnismäel asuva plekkiivani kummardajaid ei huvita karvavõrdki tõsiasi, et Eestimaal on üle kahesaja nn "suure isamaasõja" mälestusmärgi ja Tallinnas on spetsiaalselt Korpuse meestele püstitatud mälestusmärk ja ka Maarjamäel on igasuguseid kommunistlikule idealoogiale pühendatud monstrumeid. Nemad tahavad ikka vaid sinna Tõnismäele viia oma "kadunukesele" lilli !? Nemad tahavad kas nui pooleks just seda poolt mille ema ära sõi ja kui nad seda ei saa siis "nemad ei saa aru milles on nende süü"??? Nad lihtsalt polegi võimelised sellest aru saama, kuna see eeldab mõtlemisvõimet? Aga sellised on võõrdunud mõtlemast ja apsoluutselt mõtetu on püüdagi kedagi neist mõistusele tuua. Mõistusele tuua saab vaid neid kellel on säilinud iseseisev mõtlemine aga neil Tõnismäe puusliku kummardajatel on vaid säilinud truualamlik käsutäitmise mehanism. Homme valima minnes ärge seda unustage, inimesed olge valvsad!!!

Inimesed, Te olite tublid! Te tegite oma valiku. Veel pole kaine mõtlemine Eestimaalt kadunud. Elame veel!