ja sa näed kuju täis stlinistliku punase katku metsikuste ja kuritegude sümboleid alates tapariistast lõpetades veriste viisnurkadega.

soovib rahus elavat Eestit,seepärast tulebki leinav sõdur viia kesklinna kärast kalmisturahusse.

Mul pole olnud kunagi tahtmist seda lähedalt vaadata. Kuid nüüd nägin fotol viisnurki mundril. Meenus kuidas 1941 a mu noorem õde, sel ajal 5 aastane, hakkas värisema kui viisnurka nägi. Ka punane värv hirmutas teda. Peredes ei saanud varjata hirmutegusid mida tähistasid punased lipud ja viisnurgad. Oi, oi kui palju on neid eestlasi praegu kelle jaoks on need veretööde sümbolid. Küsin loo autorilt - kas arvate et on palju venelasi kellele meeldib see sõdurimundris püssimees. Kui teaksite rohkem Vlassovi armeest, siis mõistaksite paremini venelasi.

No nüüd siis hakkab Eesti jõudma uude "arengujärku" - hakatakse ajama (kes jälle, kes alles nüüd) õudusmeenutusi punasest värvist ja viisnurkadest! Tänases lehes märgib Kesknädala väärikas kaastööline Malle Salupere: "Sümbolitest: punalipp on Prantsuse revolutsiooni sümbol ja sealtkaudu kõigi vasakparteide lipp. See tuuakse kogu maailmas välja juba 1. mai demonstratsioonide ajal, ja ka meie sotsid ning ametiühingud on sunnitud oma näo säilitamiseks punalipu all kaasa lööma. Neile, kes põlastavad viisnurka: viieharuline täht on nii meie ülimusliku ehk Euroliidu kui ka USA ja veel paljude riikide lippudel ja muudel sümbolitel." Tuletagem meelde - kunagi tekkis Eestisse sihukesi "eesrindlikke" (loomulikult põhiliselt eestikeelseid, kuigi ka Eesti rahvusvähemuste hulgast), keda ajendas tegutsema sini-must-valge: seda kardeti, seda peideti, aga ka sellest lugupidavate peale esitati kirjalikke ja suulisi kaebusi (mõnedki vist kaotasid sel viisil oma elugi, või vähemalt sattusid suurtesse vintsutustesse. Kas jäämegi selliseks töllerdavaks, sisemistes "poliitilistes" kompleksides vaevlevaks rahvaks, keda saab, nagu näha, ära hirmutada isegi punase värvi ja viisnurktähtedega? Igatahes jamamine Pronkssõduri ümber jahmatab: sellist rumalust jätkub Eestis ja eestlastel ikka veel ja üha uutes ning suurtes kogustes. Tõepoolest ainulaadne rahvas, need eestlased! Miks peab üht osa rahvast hakkama valdama jube tunne: häbistav on olla eestlane, sest selles rahvas leidub nii palju rumalaid, ohtlikult rumalaid?

Riigiarhiivis säilitatavad toimikud siiski ei sisalda kaugeltki kõiki vabastajate kuritegusid Eestis. Nii näiteks pandi kindlasti rohkem toime vägistamisi, kui kajastub toimikutes. Ometi annavad needki faktimaterjalid kujuka pildi selle armee tegudest, keda siiani mälestab Tõnismäel seisev pronkssõdur. ---------------------- Peksti isegi naisi ---------------------- Koondstatistika Vene sõjaväelaste kuritegude kohta Eestis puudub, siiski on arhiivis säilinud mõned üksikülevaated. Näiteks ainuüksi Eesti raudteel tapeti 1946. aasta jooksul Vene sõjaväelaste poolt üheksa inimest, rööve ja muid kuritegusid oli ligi sada. Pärnus tapsid sõjaväelased kõigest poole aasta jooksul (1946-47) kuus inimest, kindlaks tehti nende osalus ka paarikümnes röövis ja varguses. ---------------------- Loe edasi aadressilt: ---------------------- http://www.ekspress.ee/viewdoc/31D8625D54308937C225721F00291 597

Mina olen jälle kuulnud,et rahvas kes aina teiste tahtmist mööda teeb,kaotab oma näo.Pange sinna riste,emasi ja lapsi aga kuna eestlased seal siiamaani ja vabatahtlikult Korpust või keda iganes mälestamas ei ole käinud ei tulda sinna ka edaspidi.

Jätke ükskord ometi see Tõnismäe pronksmees rahule! Kui keegi tahab temast teha ebajumalat, keda kummardamas käia, las käib! Pööra pilk kõrvale, kui ei kannata vaadata! Selle asemel, et midagi TARKA ära teha, on eesti rahvas nagu viimased lollid pandud kemplema ühe vana ausamba ümber. Hullem vaimupimedus kui "pimedaks" kutsutud keskajal! Kas selleks on vaja Eesti riiklust, et rahvast sellisel viisil hullutada!?

Kas sa rumal inimene tõesti ei saa aru, et pronksmehele tahetaksegi rahu viies ta ära rahulasse.

Küsimus ongi sellles, et nn Küsimus ongi selles, et isamaalisel klikil pole eesti rahva seas poolehoidu. Ega muidu nende üritustel ei osale ainult mõnikümmend inimest. Pronkssõduri juurde tulevad tuhanded nii eestlased kui venelased lilledega.SIIA ONGI KOER MAETUD!

poolehoid äraviiatele on valdav, ega muidu keskerakond ja teised vene parteid lüüa ei saanud. nii armetut allajäämist pole ammu olnud.

Täiesti nõus, et sinna on KOER maetud, ilmselt punane verekoer.

Sellise shakespeare'liku slõugani all aetakse asju - kui lõpuks verd nähakse, siis jäädakse rahule: algab kahetsuse ja leina aeg. Ja kannatada ning oma kannatuste pärast halada eestlastel meeldib!

to Teine Eestlane: "Kas jäämegi selliseks töllerdavaks, sisemistes "poliitilistes" kompleksides vaevlevaks rahvaks, keda saab, nagu näha, ära hirmutada isegi punase värvi ja viisnurktähtedega?" <--- kogu Lääne maailm kahvatab, kui keegi julgeb kuskilt haakristi näidata. Täpselt sama küsimuse võiks neile esitada.

Näita mulle 9. mail üks eestlane, kes sinna neid lollakaid nelke viib!!! Kõikgil KÕIGIL oleks täiesti ükskõik, kui need idioodid ja uroodid poleks 9. mail hakanud seal tsirkusi korraldama ja eestlasi jõuliselt ahistama. Pronkssõdus peab kesklinnast kaduma...las veteranid viivad kuhugile linnaäärsele kalmistule lilli, võtavad viina ja pärast röögivad ja vehivad omade debiilsete ippudega.

Aitäh - hea osutus ja kena lohutus: mitte üksi eestlased pole sessinatses maailmas totaalselt lollrumalad! Kuigi sini-must-valge abil represseerimises kuulub meile ainulaadne esikoht (ehhki nt afroaafriklastele see värvikombinatsioon meeldib - olen näinud Nõmme "Võidus" nõukogudeaegset dokfilmi, millest oli jäetud välja lõikamata kaadrid, kus vabaneva Aafrika progressiivsed mustanahalised kalurid kandsid peas kootud mütsikesi, mis olid - oo õudust! - teostatud ohtlikes eestinatslikes toonides!).

Miks üks lipp on debiilsem kui teine? Võib on üks selliselt arvaja debiilsem kui kes tahes?

Valitsus käitub kaheaastase lapsena, kes usub, et kui ta silmad kinni paneb, siis ebameeldiv asi kaob, või et siis on ta end ära peitnud. Tulipead ei märka suures üksteise sõimamise tuhinas, kuidas mõned "ajaloolased" ja "isamaalased" eesotsas Laariga, kes ju tegelikult sambasõja algatasid, on praegu hiirvaiksed ja vaatavad mõnuga käsi hõõrudes pealt, kuidas vastasleerid üksteist auklikuks lasevad, et siis, kui sündmused koos suuremate või väiksemate muhkude ja purustustega mööda saavad, tulla lumivalgel hobusel ütlema, et kõik on valesti tehtud ja nüüd alustame puhtalt lehelt ilma käkerdaja Ansipita. Kangesti sarnane II MS situatsiooniga, mil lombi taga toetati seda, kes paistis peksa saavat, et Euroopa võimalikult nõrgestatuna kätte saada. Ameeriklased, muide, viisid oma sõjaväeüksused Saksamaalt ja mujalt Euroopast välja samaaegselt Vene vägede Eestist lahkumisega. On öeldud, et keda Jumal tahab karistada, sellelt võtab ta mõistuse. Ilmselt tuleb meil see karistus kätte saada, et riiklikul tasandil saaks taastekkida arukas mõtlemine ja kaoks ärplemise ning ärapanemise kihk.

lugu Postimehe kommentaariumist 24.04.2007 23:53 Veebruari keskel viibis 9liikmeline rühm inimesi Ida-Virumaalt, sh pooled Jõhvi koguduse liikmed ja kaks vallavanemat, Arhangelski oblastis. Eesmärk oli lihtne – tähistada II maailmasõja alguses hukkunud eestlaste haudasid ja meenutada neid hukkunuid Jumala ees. Pärast Eesti okupeerimist ja II maailmasõja tungimist NLiidu aladele mobiliseeriti hulk Eesti mehi, kelle baasil moodustati hiljem Eesti Laskurkorpus. Arhangelski oblastisse paigutati umbes 8500 meest, keda ei saanud saata rindele, kuna tollane ideoloogia ei pidanud võimalikuks varustada relvadega äsja okupeeritud aladelt sundmobiliseeritud mehi. Nii paigutati need talvise varustuseta mehed külades taredesse, kus tegelikult polnud üleliigset ruumi, ja anti meestele väga primitiivsed tööriistad. Toitlustamine oli sõja alguses äärmiselt vilets. «Eesti teed» ehitatakse tänini Eestlastele anti ülesandeks ehitada sisuliselt sohu käsitsi tee, mida senini nimetatakse «Eesti teeks». Eestlased ei jõudnud seda valmis ehitada, seda ehitatakse veel praegugi, kasutades moodsat tehnikat. Pole ime, et hulgaliselt eestlasi hukkus (hinnanguliselt kuni 10%), nad maeti sageli sooküngastele või metsa. Samuti hukati vähemalt paarkümmend eestlast julgeolekuvägede poolt. Mälestused eestlastest on kohalike elanike hulgas väga head, kusjuures elusolijad kohtusid eestlastega vaid laste või noorukitena. Tähistasime põlevate küünaldega kaks paika: uuesti ehitatava tee ääres mälestusristi, ja koha, kus tõenäoliselt hukati kümmekond eestlast, kuna nad tervitasid luurelennul viibinud saksa lennukit. Selles külas polnud veel kunagi viibinud ühtegi Eesti gruppi, seega kanti hukkunud eestlased Jumala ette esmakordselt. Lisaks «Eesti tee» lähedastele küladele külastas meie grupp vabaõhumuuseumi, kuhu on paigaldatud vanema puuarhitektuuri näidised, sh imekaunid puitkirikud, mis päästeti ümbertoomisega nõukogudeaegsest hävitamisest, ning kolme uut turismikeskust, millest üks on rajatud endise kloostri säilinud hoonetesse. Kõneks oli ka pronksmees Viibisime ka kahes väikelinnas (suures külas) ja nendes asuvates muuseumides, mis andsid hea pildi pomooride (vene uusasukatest põhjamaadel) elu-olust ja kommetest. Jõudnud tagasi Arhangelskisse, ootas meid ees üllatus – pressikonverents, kus oli esindatud 4 telekompaniid ja mitu kirjutava pressi esindajat Põhjuseks oli eeskätt sel hetkel toimuv debatt nn pronksmehe ümber, millest Vene pool oli väga ühekülgselt informeeritud. Samas võis aga pahatahtlikku suhtumist märgata ainult ühe ajakirjaniku juures, pigem oodati objektiivset informatsiooni Eestis toimuva kohta, mida ka andsime. Suhtumine oli põhjamaiselt karge ning heatahtlik. Arhangelskis tutvusime ka puitarhitektuuri mälestistega ja kogesime ühelt poolt seda, et kiriklik elu hakkab taas jalgadele tõusma, teisalt, et Venemaa põhjaaladel on elu praegu väga raske, vähemalt võrreldes nõukogude ajaga. Korduvalt kiruti muutuvat ja murrangulist ajastut, mis on paljud ettevõtted hävitanud ja jätnud palju inimesi tööta. Allakirjutanu jaoks oli see kolmas kord tähistada Venemaal hukkunud eestlaste haudu: 2005. a kevadel õnnistasin eestlaste surnuaia Kingissepas, kuhu on sõja lõpus maetud hulgaliselt eesti sõdureid; sama aasta suvel õnnistasin meie rühma püstitatud mälestusristi Jenissei kallastel ja palvetasin olemasolevate mälestusmärkide juures Norilskis ja Dudinkas. Peeter Kaldur, Jõhvi kogduse õpetaja

kõigile langenutele kalmistu rahus ja vaikuses! Au ja kiitus mehisele Andrus Ansipile, kel jätkub julgust ja tahet ohtlik pingekolle likvideerida.

Kui lugeda kommentaare siis tundub vihast vakatavaid inimesi on niipalju, eriti meessoost, aga õnneks toob statistika korra majja, neid on õnneks siiski vähe. Nende lahmiv stiil, näitab ainult ühte, nad on lärmajad ainult inernetis. Arukus võidab ja see toob edu ka meie riigile.Eesti on üks terviklik ja siin elab palju teisi rahvusi ja meil tuleb sellega paratamatult leppida, et neil on ka oma arvamus ja sellega tuleb ka leppida armsad sõbrad. Lähitulevikus tuleb neid veel siia juurde ja midagi pole teha. Ühe ja kahe lapsega me miljonirahvaks kahjuks ei saa ja kõiki töid ise ei suuda ka ära teha. Tuleb leppida sellega, et siin elab tulevikus palju teisi rahvusi. Hei,vihased kisavennad, tehkem midagi kasulikku, võtke till püksist välja ja tehke midagi naistelegi head, neid ju 150000 meestest rohkem.