Eesti Vabariik valmistub tähistama oma 90. aastapäeva. Pidulike sündmuste haripunktis, veebruaris-märtsis toimub Tallinna Kunstihoones EKL-i aastanäitus, mis kannab pealkirja „Vabaduse väljak“(22.02-30.03.2008). See käsitleb omandireformiga kaasnenud UUE ÜLEKOHTU teemat. Kaks kunstnikku, Marko Mäetamm ja Anu Juurak on võtnud nõuks teha näitusele ühise töö, mis kujutab ELAVA INIMESE KEELES võimu- ja omandisuhteid - ehk tuua näitusele sundüürnike teema.

Miks Keskerakond muretseb vaid nn "sundüürnike" pärast, kuna need polevat saanud erastada oma EVP`de eest miljonilisi elamispindu nagu need ülejäänud kes said oma korterid EVP?de eest? Miks Keskerakond ei tuleta ega muretse ainsa sõnagagi nende kümnete tuhandete päraqst kes on kas ehitanud ise või ostnud omale elamispinnad sularaha eest kehtivates turuhindades? Ka nemad pole saanud teistega võrdset rakendust oma EVP`dele ja on seega KE sõnaksutuse järgi samuti "represseeritud" nagu "sundüürnikud" Kuna RIIK, st maksumaksja nende elamispinna peale sentigi ei pea kulutama on nad ju samuti vastava kompensatsiooni ärateeninud. Ehk peaksime samuti moodustama nn INDIVIDUAALEHITAJATE SURVEGRUPID ja andma asja kuhugi kaugesse kohtusse? Mida arvab sellest laiem üldsus?

Kas Juurak kajastab ka Tallinna Linnavolikogu "sünnitatud" Kopli liinide sundüürnikke, või on see vastuolus parteilise kunsti peajoonega?

palju maksab maa su osmiku ümbert? ja palju sa kulutasid sinna evp-sid. turuhinna ja evp hinna vahe ongi sinu osa riigipirukast. palju sa veel tahad? maja ehitajad olid nõuka ajal kõik vargad, niisiis said oma osa ka sealt juba kätte.

Individuaalide omanikud said erastada MAAD.

Individuaaliehitajate omavahelised vahed on tänu maa hinna erinevusele sama suured, kui korterierastajate vahel. Ja materjali ning tööjõu sai mõni ametliku sümboolse hinnaga kätte, kuid enamus pidi rabama mis kole.

Oled sa loll või mängid lolli????Linnavolikogu pole midagi sünnitanud,see on koguaeg kaikaid kodaratesse visanud!

Oled sa loll või mängid lolli????Linnavolikogu pole midagi sünnitanud,see on koguaeg kaikaid kodaratesse visanud!

Muidugi elab Kopli liinidel korralikke inimesi,tean ise mitut eesti perekonda.Ei tea ühtegi inimest Kopli liinidelt kes oleks kaevanud koos Märt Sultsiga Euroopa inimõiguste kohtusse,olen ka ise üks nendest kaebajatest.Võin lisada niipalju,et enamus inimesed kes kaebasid olid 50+,60+,70+aastased.Inimesed elasid nii Kesklinnas,Pelgurannas kui Koplis.Vaid 2 oli suurem elamispind,teistel olid kas 1 või 2 toalised korterid vanades pehkinud puumajades.Ma hoian pöialt,et kunagi asuvad inimeste mõnitajad kohtu ette kus tuleb neil vastust anda.

Siin Eestis on kõik "krabajad" omavahel ringkaitses ja kedagi neist "vahele võtta" oleks ülimalt keeruline. Keegi pole huvitatud sellest, et asi kuskilt hargnema hakkaks, sogatakse aina vett ja tehakse häälte püüdmiseks üüratud lärmi. tegelikult on see kõik vaid butafooria...

Sinu poolt mainitud isikute grupid pole ise initsiatiivi üles näidanud ega organiseerunud!

Teate, võtke kord Omandireformi aluste seadus kätte. Lugege ilusti läbi ja tehke endale selgeks mis seal kirjas ja mis oli selle mõte. Ja käitugeim siis ometi riigimehelikult - austage oma riigi seadust ja selle mõtet. Kirjutage riigieelarvesse sisse ühe rea peale summa - Omandireformi õiglaseks lõpetamiseks ja sundüürnike probleemi väärikaks lahendamiseks. Ja see summa peab olema niipalju suu , et selle eest saaks täita omandireformi algset põhimõtet - omandireformi läbiviimine ei tohi tekitada uut ülekohut, ega kahjustada kellegi seadusega kaitstud huve. Ühtlasi järgigeim omandireformi algselt sisse kirjutatud põhimõtet, et kui sundüürnik peab omaniku nõudel oma senisest kodust lahkuma peab riik või kohalik omavalitsus andma talle samaväärse asenduspinna samas asumis. See on Eesti vabariigis vastuvõetud seadus ja sellesse tasuks austusega suhtuda ja seda täita.
Ning siis loobugem ka konkreetsest reservatsioonist mille Eesti vabariik tegi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga liitudes, nimeliselt, omandireformi ja maareformi läbiviimiseks! Kui kellegi seadusega kaitstud huve ei rikuta - milleks siis teha mõttetu reservatsioon iga ühiskonna auasjaks peetavale Inimõiguste kaitse konventsioonile!?

Ülim ebainimlikkus

Kumba oli rohkem restitutsiooniseaduse pügalas, mis jättis oma koduta mitukümmend tuhat perekonda, kas juhmust või alatust, ma ei tea, kuid et tegu on kõige ebainimlikuma Eestis vastu võetud seadusega, selles olen veendunud.

Pole mingisugust mõistuslikku, loogilist ega ka eetilist põhjendust, miks kõik ülejäänud inimesed said oma korteri erastada, aga nemad, nn sundüürnikud, ei saanud.

Kas need inimesed olid vägivalla või ähvardustega sundinud endisi omanikke oma kodust lahkuma? Või olid nad omavoliliselt hõivanud need korterid, tungides sinna sisse niipea, kui viimane Rootsi suunduv laev oli andnud otsad?

Muidugi mitte. Nad olid saanud selle korteri täpselt samamoodi, nagu kõik need, kes praegu rahumeeli elavad oma Mustamäe, Lasnamäe või Annelinna korterites – nõukogude võimu väljastatud orderi alusel. Kes töökoha ja elamuosakonna kaudu, kes korterivahetuse läbi. Oli täielik loterii, kes mis majja sattus.

Mille eest neid siis karistati? Miks neilt võeti oma kodu?

Ainult palun ärge tulge mulle rääkima õiglusest – sest õiglus, mis loob uue ülekohtu, pole mitte õiglus, vaid vägivald.

Mis parata, ütlete, seadus ei saa teha erandeid.

Kuid seadused ei sünni ju taevas! Nad pole mitte jumaliku, vaid täiesti tavalise inimliku, poliitilise tahte väljendus.

Restitutsiooniseadus tervikuna oli kahtlase väärtusega, sest ei arvestanud vahepeal toimunud muutusi. Õigusteaduses on isegi vastav põhimõte, mis kinnistab teatud vara mõnele isikule üksnes selle põhjal, et see on pikka aega olnud tema käsutuses.

Kui Prantsusmaal taastati 1814. aastal monarhia, ei saanud Inglismaale põgenenud aadlikud küll kõiki oma varasid tagasi, Napoleoni- aegseid ümberkorraldusi suures osas respekteeriti, ja ometi oli seal möödunud hulga vähem aega kui meil. Siniverelistele maksti lihtsalt kompensatsiooni – ja täpselt samuti oleks võinud toimida ka siin, niimoodi heastades endistele omanikele tehtud ülekohus (seda enam, et omanikud ise absoluutses enamikus seda heastamist ei näinud, see langes osaks nende lastele, lastelastele ja muudele sugulastele).

Kui restitutsiooniseadusele õigustust ja mõtet otsida, siis peitub see hoopis muus: selles, et mingil kujul tuli erastamine niikuinii läbi viia, ning pole sugugi kindel, kas toetudes mõnele teisele põhimõttele, poleks osavate lurjuste saak kokkuvõttes olnud märksa suurem (võrrelgem meie olukorda sellega, mis juhtus Venemaal).

Riik peab lahendama

Kuid mis puutuvad siia inimesed, kes asja ees teist taga jäid ilma oma kodust?

Kas te üldse kujutate ette pisaraid, mida nende aastate vältel on nendes perekondades valatud? Kas keegi oskab öelda, kui palju enesetappe on selle seaduse tagajärjel toime pandud, kui palju inimesi on saanud infarkti, kui palju hullunud, külmunud surnuks kodutuna või lihtsalt end ahastusest põhja joonud?

Ainult eestlase tõpraliku tuimusega, tema absoluutse võimetusega sisse elada teise inimese muresse, tema lõppegoismiga võib seletada seda külma ükskõikset hoiakut, millega meie avalikkus nende sõna otseses mõttes hüljatute kannatusi on pealt vaadanud.

Mida maksab kas või hiljuti Postimehes äratrükitud lause: "Samas jätkab suurim sundüürnike pesapaik Tallinn nende poputamist." – justkui oleks sundüürnikud kurjategijad ja Tallinn nende mahitaja. Ja see pole mitte mõne üksiku ajakirjaniku vääratus, ei, selle küünilise sententsi all seisab märge PM – Postimees.

Ma loodan, et ükskord ilmub välja inimene, kes kogub kokku kõigi restitutsiooniohvrite tragöödiad ja avaldab need meie oma "Musta raamatu" kujul. Sest see on meie uue ajaloo häbiväärseim lehekülg, küüditamine, mida ei pannud toime võõrad, vaid meie ise.

On riigi kohus vabandada kõigi nende inimeste ees ja kohe hakata lahendama nende eluaseme probleemi.

Kordan – riigi, mitte omavalitsuste kohus – sest selle seaduse võttis vastu Eesti vabariigi parlament ja viis ellu Eesti vabariigi valitsus.

Ärgem unustagem teist poolt - näiteks kasvõi Arnold Rüütlit, kes sai erastada tööandja eluruumi Koidula tänaval - Ülemnõuk. Presiidiumi külaliskorteri - EVP-de eest.