to Norija 2011-08-10 16:37:12

Päts nimetas ametisse Johannes Varese valitsuse aga samas saatis oma eriesindajana Saksamaale dr Hjalmar Mäe, et see teeks Eesti päästmiseks kõik mis võimalik.
1941. aasta mais moodustati Soomes Eesti Vabastamise Komitee, mille poolt määrati dr. Mäe Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis.
1953. aastal loodi Norra ranniku lähedal neutraalvetes veel 2 eksiilvalitsust, mida ükski riik ja organisatsioon maailmas ei tunnustanud. Üks esindas Pätsi ja teine Tõnissoni liini. (Rei ja Maurer).

Dr. Mäe kirjutab oma memuaarides, et 1940. aasta juuni keskel toimus Baltikumi pärast võidujooks Saksamaa ja Inglismaa liitlase NL-i vahel. Määravaks said vaid mõned päevad või lihtsalt juhus.
Nõukogude allikad on omakorda kirjutanud, et Saksa ja Balti riikide luured kavandasid 15. juunil riigipöördeid, millele oleks järgnenud Saksa sõjaväebaaside tulek Baltikumi. Nõukogude pool vastas sellega, et kuulutas Baltikumis 14. juunil välja õhu – ja mereblokaadi ja 17. juunil toodi Baltikumi täiendavad sõjaväeosad.
Pärast seda alustas Hitler plaani "Fall Barbarossa" väljatöötamist 21. juulil.

16:50 ja 16:59

Ons neile väidetele ka mingeid muid allikaid peale Mäe memuaaride?

1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite, USA ja NSV Liidu, vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994). See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Tolle kokkuleppe tagajärjed on kaugeleulatuvad ja neid on tunda Eesti vabadusvõitluses tänaseni. Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.

Tänan Tõnist ja Ambujat toetuse eest.Oleme küll tihti Ambujaga eriarvamustel, kuid eks seda põhjusta ka minu Russofoobia . Kuid kes on lugenud minu mälestusi siis teab miks see nii on, kuidas saaksin suhtuda teisiti vene Stalinistitesse kes tapsid minu isa -vanaisa, ja küüditasid kogu suguvõsa Siberi .Ainult sellepärast ,et nad kõik armastasid oma kodumaad Eestit ja läksid seda kaitsma võõraste vallutajate eest,kellede mõrtsukatööd eesti rahva kalla 1940 aastal kõigil meeles .
Mina kirjutan seda mida nägin ja kogesin mina ise . Kuna isa oli Eesti sõjaväelane- major ,oli meil alati Eesti Wabariigi ajal külalisi ohvitsere meie kodus ja mäletan kuidas kõik kirusid Hitlerit kes sõda alustas ja pooldasid Inglismaad kui meie liitlast . Ka on vale jutt ,et Päts vene "agendina " kohe oli nõus vene Punaarmeed Eestisse laskma . Minu isa ise võttis osa Sõjaministri ühe käsundus-ohvitserina nõupidamisest kui seal arutati Venemaa ultimaatumit (vastata tuli 24 tunni jooksul) kas lubada Punaarmeed Eestisse baasitesse ---meie "iseseisvust garanteerima". Algul oli enamus Laidoneri poolt kes soovis mitte lubada . Mäletan isa helistas kodu --sõitke otsekohe maale ,vanaisa juurde sest algab sõda Venemaaga . Kuid siis uus telefoni kõne --sõda jääb ära võitis Pätsu soov-- rahulikult ,sõbralikult Venemaaga suhelda ja uskus Stalini lubadust " MITTE SEKKUDA EESTI RIIGI SISEASJATESSE". Veel lubati olla ainult neile eraldatud baasides-sealt mitte väljuda . Kuidas oli tegelikus teavad kõik . Mind lausa oksele ajab nõme jutt -"eesti rahvas ise otsustas liituda Suure Venemaaga "!? . Nagu polekski vene tanke kes Tallinna okupeerisid ja siis toodi Petserist "eesti rahvast" Toompea lossi ette karjuma. Ainult venelane kino-operaator ei taibanud seda ,et eestlastel ei olnud kommet kanda särki pükste peal . Ka tankid propagandafilmil ei paistnud,kuigi olid kohal "töörahvast " julgestamas .

Kasulik on NSV Liidu USA suhete puhul tutvuda suursaadik Joseph Daviese isikuga.
http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_E._Davies
Too härra valmistas ette lepingu, mis tuntud kui Roosevelt - Stalini leping.
Selle sisu on varjus, sest Kongressi otsused keelasid välisriikide relvastamist.
Davies sai Lenini ordeni, olles vahemees USA sõjaarhitektide kitsa ringi ja Kremli vahel.
Väga ebameeldiv tegelane.
Sealtkaudu jõuab seltskonnani USAs, kes oli huvitatud Euroopa sovietiseerimisest.
London Citys olid jõud, kes mahitasid Churchilli ja nn sõjaparteid.
Enamust neist jõududest ühendas ka ühine etniline päritolu.
Selle seltskonna olemasolu ja tegevuse tõttu ei olnud Eestil 1939-40 mitte kusagilt abi oodata. Tuli looota kas iseendale või õnnele.

Kellelt siis palus Eesti abi kui baaside lepingut 1939. aasta suvel – sügisel peale suruti?
Teada on, et Saksamaalt, ja kolmes kõige olulisemas punktis Saksamaa keeldus.
Kuid Läti ja Soome?
Laidoner ütles 01.01.1940 sõjaväejuhtidele peetud uusaastakõnes: "Meil on inimesi kes arvavad, et oleksime pidanud Soome appi kutsuma. Meie katsusime teha kõik mis võimalik. Kui meil septembrkuul kriitilised ajad olid, siis Soome välisminister ei leidnud võimalust Eesti saadikut vastu võtta ja viimane sai jutule ühe osakonna direktori juurde. Soome ütles kategooriliselt, et tema midagi meie heaks teha ei saa.
Endise Eesti välisministri abi Öpik mälestustes, et Tallinnas olnud selge, et Soome ei saa Eestit abistada. Sellele vaatamata olevat tema palunud saadik Möllersonil Soome valitsusega konsulteerida ja et Möllerson olevatki tervelt kaks päeva saanud kokku välisminister Erkkoga.
Öpiku kinnitusel polevat aga oma haige tädi juurde sõitnud või ise haigestunud Soome välisminister leidnud Eestile nii kriitilisel momendil hetkegi, et saadik ära kuulata.
Ka Läti kohta väideti sedasama, et Läti ülemjuhatja keeldus kokku saamisest ja abist.

Rahvusvaheliselt tunnustatud valitsusliin oli Päts - Varese liin. Seda valitsusliini jätkati ka Teherani, Jalta jne konverentside otsuste põhjal.
1917. aastal kehtestati Nõukogude Venemaal ja 1940. aastal Eestis Wall Streeti režiim.
http://www.paksplace.com/skull&bones.htm

1940. aasta 6. augustil astus Eesti vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu ja Rahvasteliidust välja. Välisriigid likvideerisid oma saatkonnad Eestis, sest Moskvas olid nende saatkonnad olemas.
Rahvasteliit ei võtnud hiljem Uluotsalt & Co- lt liikmemakse vastu.
ÜRO loomise aegu ei võetud eestlasi jutulegi.

Rahvuslike huve esiplaanile seadva kollaboratsiooni mõiste, mida lühiduse mõttes on hiljem nimetatud ka rahvust säästvaks kollaboratsiooniks tõi kasutusse Peeter Olesk Jüri Kuke mälestuskonverentsil juba 1997. a märtsis. Oleski ettekande pealkirjaks oli "Kollaboratsioon ja vastuhakk", kus ta palju kirjandusteemale ja kirjanike ning ühiskonnategelaste käitumise analüüsimisele tuginedes jõudis järeldusele, et sundolukordades okupatsioonide tingimustes võib oskuslik rahvuslikke huve esiplaanile seadev kollaboratsioon olla samuti vastuhakk ja selle efektiivsus jonnakast ning rumalast peaga vastu kiviseina taguvast füüsilisest vastuhakust märksa suurem. Kahjuks esines Eestis oskuslikku rahvust säästvat kollaboratsiooni kui vastuhakku vähe ja kollaboratsiooni selle traditsioonilises - kaasajooksikluse mõttes liigpalju. Ka Jüri Kuke hukkumise põhjustas just kollaboratsioon selle traditsioonilises kaasajooksikluse mõistes, kus lähimad kolleegid asusid uskumatult kergekäeliselt koostööle KGB-ga Jüri Kuke vaenamiseks.
See, et sõjaeelne Eesti kaitsepoliitika oli üles ehitatud ainult militaarsele kaardile - võiduka sõja võidukale kordamisele ja kaitseplaanis polnud vähimatki kohta rahvuse ja rahva säilitamiseks ning rahvust säästvaks kollaboratsiooniks võimaliku kaotuse korral lõppes eestlaste jaoks rahvusliku katastroofiga 1939. - 1953. kõige teravamalt, laiemas plaanis 1939.-1991. Mittesõjalise osa lisamine olnuks kõige odavam ja samas säilitanuks kümneid tuhandeid inimelusid - seega olnuks kõige efektiivsem. Kuid selles osas aeti 100% jaanalinnupoliitikat - tuhandetele eestlastest Venemaalt tagasi tulnud optantidele olid stalinistlike repressioonide käekiri peensusteni selge, kuid eesti poliitiline eliit mängis mängu, et kui me sellest välja ei tee, siis see meid ohusta, siis pole seda ka olemas, mängiti mängu, nagu Eesti asuks kaugel üksikul Lõunamere saarel ja mitte kurjuse impeeriumi kaisus. Lihtrahva jaoks taoti mantrat, et meil on armee ja meie kaitseme ennast kui vaja. Rahva konsolideerimiseks ja kindlustunde tõstmiseks pandi lapsed üle Eesti koguma vanarauda allveelaevade Lembit ja Kalev ehitamiseks, mis hiljem koos hästi väljaõpetatud ohvitseride, ajateenijate ning kogu sõjatehnikaga anti kandikul üle vaenlasele. Eesti puhul teostus tarkus sententsina: kes toidab oma sõjaväge, toidab hiljem ka vaenlase sõjaväge!

Ajalooprofessor Helmut Piirimäe on väga sageli rääkinud vajadusest uurida kirjeldatava ajastu inimeste mentaliteeti, vääärtusi ja vaimu, mis pani neid tegutsema, et ainult nii saab mõista ajaloolisi sündmusi. Kahjuks on meil väga vähe teadmisi praegu lausa uskumatuna tunduvast Vabadussõja vaimust - valmidusest korrata isade kangelastegu Vabadussõjas, mis enne sõda noorte seas valitses. Ka sellest on vähe räägitud, kuidas sakslasi peeti samuti nagu venelasi põlisvaenlasteks ja kuidas tekkis orientatsioon Inglismaale ja inglaste panuse, kultuslik ja kriitikavaba tähtsustamine, mis lõppes alles kriitiliste aegade saabudes 1930ndatre lõpul, kui Saksamaas taheti näha viimast kaitsvat õlekõrt, millest kinni haarata, kuid mis osutuski uputavaks õlekõrreks!.

Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui Saksamaal erinevaid sõja – ja luurekoole või kursuseid lõpetanud ohvitserid eesotsas sõjaväeluure juhi kolonel Maasinguga said juhtivatele ametikohtadele. Saksa Abwehr paigaldas piki Nõukogude - EW riigipiiri raadioluure - ja kaugvaatlusseadmeid. Lisaks varustasid saksa spetsialistid majakad laevaliiklust jälgivate seadmetega jne. Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Eestit külastasid nii Abwehri ülem admiral Canaris kui ka Wehrmachti kindralstaabi ülem Halder. Eesti kindralstaabi ülem Nikolai Reek (Bazõkov) kutsusti kahel korral ka Hitleri sünnipäevale. Hitlerjugend demonstreeris oma marsisammu skautide Rannapungerja laagris
Mõistagi tegid Inglismaa ja Prantsusmaa kõik, et vähendada Saksamaa mõjuvõimu Baltikumis oma liitlase Nõukogude Liidu kasuks, tagades seda ka juriidiliselt rahvusvaheliste õigusaktidega. Eestile sai saatuslikuks Saksa orientatsioon ja vastuseis Inglismaa - Prantsusmaa garantiide kavale, mis oli suunatud Saksamaa vastu, ja mida Baltikumis pidi tagama Nõukogude Liit. Saksa - Nõukogude mittekallaletungipakti sõlmimine tekitas EW poliitikutes arusaamatust ja paanikat, sest arvati, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule kallale ja selle nimel oldi aastaid tegutsetud.
Admiral Canarise hea tuttav kolonel Maasing saadeti Berliini (mitte aga Londoni või Pariisi) asja uurima. Canaris aga teatas, et ei saa MRP kohta midagi öelda.
Eestis viibinud kontserni "IG Farbenindustrie" direktor Fritz Ter- Meer teatas, et ka peale MRP sõlmimist jätkab Saksamaa endist poliitikat Nõukogude Liidu suhtes. Tema arvates levib Saksamaal arusaam, et Nõukogude Liidu loodusvarad peavad olema kättesaadavad üksnes Saksamaale ja kuna neid vabatahtlikult kätte ei anta, siis tuleb selle nimel võidelda ja selleks valmistuvat Saksamaa juba pikka aega.

Seoses baaside lepinguga saadeti kolonel Maasing koos kaitsepolitsei agent parun Uexkülliga uuesti Berliini (mitte Londoni!). Saadi teada, et Saksamaa vaatab Punaarmee baasidele Baltikumis kui ajutisele nähtusele.
1940. aasta märtsi alguses saabus Politseitalituse direktor Johan Soomani juurde ta endine alluv ümberasuja parun Uexküll, kes vahendas Saksa sõjaväeluuret Abwehr. Abwehri ohvitserid Klee ja Remmelmeijer saabusid aprillis, kohtusid siseminister Jürima’ga, informeerides eestlasi ka sellest, et peale sõja lõppu läänes alustab Saksamaa sõda NL-i vastu. 1940. aasta mais anti Saksamaal välja maakaardid, kus Baltikum kuulus Saksamaa koosseisu.
Uluotsa valitsus astus teatud põhjustel protestimata ametist tagasi, välisriikide saatkondadelt ja Rahvasteliidult abi palumata! President Päts nimetas ametisse Varese valitsuse. Siseminister Jürima tuli vastu nõudele tühistada koosolekute keeld. Riigikassat ei evakueeritud, kulladeposiitidele valitsejat ei määratud. Rootsi andis EW kulla Varese valitsusele välja juba 1940. aasta 15. juulil. Eesti esindajateks Moskvas said kultuuriselts “Licht” liiikmed dr.Gens ja Leo Aisenstadt, polpol’i (kapo) juhiks sai Hans Grabbe (Hasa Hoff).

Tõnis: paluks natuke konkreetsemalt, milline see "mittesõjaline osa" oleks pidanud olema? Milline oleks pidanud olema see rahvuslikke huvisid esikohale seadev kollaboratsioon ja kuidas oleks tulnud seda ette valmistada?

Mis puutub optantidesse, siis opteerumine toimus 20-ndate esimesel poolel, stalinlike repressioonide käekiri jõudis pärast seda kõvasti muutuda, nii et ei saa öelda, et meil siin tuhandeid oleks olnud, kes seda peensusteni oleks tundnud.

Üleminek Vabadussõja järgselt kaua aega kestnud Inglismaa orientatsioonilt 1930.ndate teisel poolel ja eriti vahetult enne sõda Saksamaa orientatsioonile on millegipärast puudulikult lahtiräägitud teema. Tegelikult kestis Inglismaa orientatsioon, seda eriti aristokraatsemate rahvuslaste hulgas edasi ja päädis uskumisega liitlaste päästvasse sekkumisse dramaatilisel 1944.ndal aastal ja kustus jäädavalt alles pärast Ungari 1956. a ülestõusu mahasurumist, kui nähti, kuidas liitlased jätsid ungarlased saatuse hooleks. Kuid 1944. a juulis Narva langemise-Sinimägede lahingute ajal ilmsiks tulnud nn anglofiilidest rahvuslaste poolt eesti üksuste asukohti kajastava kaardi saatmine kindralinspektor Soodla kantseleist pihtapanduna inglaste kätte, kust see saadeti viivitamatult edasi nende liitlaste- venelaste kätte, mis põhjustas eesti üksustele raskeid kaotusi - näitab, kuivõrd segane ja lõhestatud oli eesti vastunuliikumise juhtimine kriitilistel aegadel.

See, et opteerumine toimus 1920.ndate esimesel poolel on loomulikult õige, kuid juba siis oli nõukogude totalitarismi maneerid juba selgesti avaldunud. Kuid üle piiri põgenejaid oli ka hiljem, ka 1930.-ndatel. Küsimus polnud info vähesuses, seda oli palju ja piisavalt, vaid selles, et peeti paremaks mitte ärritada niisuguse temaatika käsitamisega ennast ja teisi, sest alati on mõnusam otsida kaotatud võtit mitte pimedast kohast, kuhu see kaotati vaid laterna alt, kus valge. See, kuivõrd ettevalmistamata oli nõukogude repressioonidega kohtumiseks eesti rahvas on rohkem kui vapustav, kuigi Venemaalt tulnuile oli see absoluutselt kõik teada, mis siin juhtuma hakkab! Kui palju oleks saanud õigel ajal tegutsedes 1940.ndal ja ka hiljem riigist välja viia ohustatud staatusega inimesi - tuhandeid, kaasa arvatud Päts ise ja Tõnisson! Kes ohustatutest jäid, ei osanud mitte üks raas adekvaatselt orienteeruda ja käituda uues olukorras! See on teema, mis on jällegi korralikult uurimata, lahti rääkimata ja millest ajaloolalased võiksid/peaksid tegema väga ulatuslikke uurimusi.

to Tõnis

Üks Vene ajaleht kirjutas, et 1934. aastal kõrvaldati vapsid ja kehtestati vaikiv ajastu just inglaste nõudel.

Saksa Abwehr lõi 1944. aasta suvel luuregrupi "Tümmler", mille eestvedajad olid endised Erna grupi liikmed Hellat ja Talgre, kes olid seotud ka Eesti Rahvuskomiteega. Hellat sõitis veel Rootsi, kus kohtus Rootsi, Inglise ja USA eriteenistuste esindajatega ning edastas neile erinevaid luureandmeid ja kaarte Eesti kohta, mille need edastasid omakorda NLiidu sõjaväeluurele GRU. Seega oli Moskval teada nii Sinimägede kaitserajatiste joonised kui ka põrandaaluste gruppide nimekirjad! Näiteks kaardid jõudsid Hellati kätte eestlastest "Julgeolekupolitsei ja SD" ametnike vahendusel. Rahvuskomitee ja muu põrandaaluse liikumise kohta oli ka Hellatil endal piisavalt infot ja mõeldi, et inglased - ameeriklased hakkavad toetama. Rootsi samuti ei andnud mingit abi.

1968 aasta sündmuste aegu Tšehhoslovakkias sai NLKP peasekretär Brežnev 18. augustil kirja USA president Johnsonilt, milles teatati, et vastavalt Jalta - Potsdami konverentside otsustele kuulub Tšehhoslovakkia NL-i mõjusfääri ja Lääs ei sekku. Mõistagi kehtisid samad kokkulepped ka 1953 aasta sündmuste aegu Ida - Berliinis ja 1956. aastal Ungaris, aga ka 1947. aastal Saksamaa inglise okupatsioonitsoonis toimunud mässu ajal.
http://www.duel.ru/200819/?19_3_1
18 августа советский генсек получил послание от президента США Джонсона, где говорилось, что в соответствии с потсдамскими и ялтинскими договоренностями Чехословакия входит в зону интересов СССР и в интересах международной стабильности американские власти не будут вмешиваться в конфликт.

http://newsland.ru/News/Detail/id/285792/cat/42/?utm_source=marketgid&utm_medium=tizer-xchng
Такие "негласные, неформальные договоренности сродни тем, которые в конце 1990-го года существовали между США и СССР, когда отец нынешнего американского президента в обмен на лояльную позицию Кремля по Ираку был готов закрыть глаза на силовые действия Советского Союза в Прибалтике. Но тогда из-за интриг в окружении Горбачева Кремль не смог воспользоваться ситуацией".

to Tõnis to Norija 2011-08-10 22:26:38

1939. aasta sügisel kuulutas Uluotsa valitsus välispassid kehtetuks. Samuti keelati ära telefoni - ja raadioside välisriikidega.
Seega oli raskendatud Eestist välismaale põgenemine ja info hankimine. Paljud eestlased lahkusid kadakasakslastena koos baltisakslastega Saksamaale.
Ka dr Mäe küsis presidendilt irooniaga, et kuidas ta Saksamaale läheb, kui välispass on ära võetud!

See, et 1939. aasta sügisel kuulutas Uluotsa valitsus välispassid kehtetuks ja raskendas Eestist välismaale põgenemist, selle asemel, et maksimaalselt kiiresti saata välja ohustatud staatusega inimesi on kurioosne ja vajaks selgitamist - miks ja millistel kaalutlustel niisugust enesetapjalikult absurdset poliitikat rakendati! Mõeldi järjekordselt soovunelmlikult - venelased peavad kinni lubadustest, käituvad džentelmenlikult kui meie neid ei ärrita. Kuna Eesti sõjaeelses kaitseplaanis polnud kohta mittesõjalisteks rahvast ja rahvust säästvateks meetmeteks olukorras, kus militaarne kaitse osutub võimatuks on niisugused ebaadekvaatsed, absurdsed ja enesetapjalikud poliitilised otsused kriitilise aja saabumisel 1939. a sügisel asjade loomulik käik!

Kurioosne on ka see, et Uluotsa valitsus astus protestimata, välisriikide poole pöördumata jne igati põhiseaduslikult tagasi.
Kas siiski kavandati koos Saksamaaga 15. juunil mingit riigipööret, millele said Inglise ja Nõukogude luured jälile, ja pärast selle ilmsikstulekut tuligi Eesti poliitikutel hoida madalat profiili ning edaspidised sündmused toimusid Baltikumis juba forseeritult? Ajakirjanduses kajastati toimuvat nii, et kõik toimub plaanipäraselt ja probleeme pole. Eesti ajakirjandus suukorvistati teatavasti 1934. aasta 21. detsembri dekreediga ja töötas tsensuuri all. Peale juunipööret jätkati samas stiilis, ainult poliitiline suunitlus muutus.
Ka Inglise orientatsiooniga Eesti poliitikud ja sõjaväelased tegid kõik, et Saksamaa mõjuvõimu Baltikumis vähendada, ja kui vaja, siis ka NLiidu kasuks.
Eesti sõjaväes ja eriteenistustes oli nii Eesti rahvuslasi kui ka Saksa, Inglise ja Nõukogude orientatsiooniga isikuid, ja 1941. aasta kevadel selekteeris NKVD just sellest lähtuvalt: keda saadeti Siberisse või keda võeti Nõukogude jõustruktuuridesse.
Samuti ei jaganud tollased Eesti poliitikud ja eriteenistused, mis asi on kommunism ja et kommunistide kõige kõrgemad peremehed asuvad hoopis Wall Streetil.

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=33134
II maailmasõda Eestis, video.