Eks sa oled ka kurjategija, mis sa ronisid küüditatute majja elama!

Kurjategija staatuse määrab ikka kohus.Vene-ajal sai elamispinna orderi alusel ja mingit "ronimist" ei olmud.Kodu on igas demokraatlikus riigis püha ja puutumatu.Majade tagastamisega tekitati ülekohus nn.sundüürnikele(omandireformi aluste seaduses sooviti siiski teisiti).Ainult kompenseerimine omanikele oli õige tee.

Paraku nii see lugu välja kukub tõesti. Kasusaamise nimel tehakse need inimesed kurjategijateks ja neile pannakse süüks seda, et nemad ei putkanud Marjamaale ja kindlasti selle eest, et nad julgesid peale 50. aastat okupatsiooni ellu jääda... See viga on vaja parandada ja sellepärast me võimegi tõdeda fakti, et surnuaedades on numbritega haudade arv mitmekordistunud....

Kahju muidugi kehvadest elamistingimustest aga see ei olnud kahjuks sinu korter ega ka mitte riigi oma, kes sulle orderi alusel selle kasutada andis. Kogu lugu.

Enamiku eestlaste, sh sundüürnike vaesus ja viletsus on Eesti röövkapitalistide ja kleptokraatide(varasvõimurite) kriminaalkuritegu, mille eest tuleb EV varasvõimurid võtta kriminaalvastutusele Rahvusvahelises Kriminaalkohtus.

arvaja jutt on ju täielik klassivihkamine. sellised kaltsakad tegid 1917 revolutsiooni ühes riigis ja tulemused on senimaani näha. Ise ka usud oma juttu või?

See, millest räägib "arvaja" ja mida peab klassivihaks "Akbar", kipub kujunema Eesti tulevikuks.

Väljavõte Mihkel Oviiri esinemisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogus 9.Mail 1991.a. /.../ Seoses kahe Saksa riigi ühinemisega , kus töötati väga põhjalikult ja veel kord läbi okupeeritud riigi staatus ka omandiõiguse muutmise aspektist, ja need õiguslikud küsimused, mida tuleb aktsepteerida peale okupatsiooni lõppuja nende küsimuste lahenemist, mis on tekkinud okupatsiooni ajal. Lubage mul tuua need probleemid teie ette. Nagu te teate on kahe Sakse riigi ühinemise aluseks tema ühinemisleping, kusjuures ühinemislepingus oli öeldus , et põhimõtteliselt tagastatakse võõrandatud vara endistele omanikeleja nende pärijatele. See oli esimene õiguslik dokument. Teine õiguslik dokument oli rahvale kuuluva vara privatiseerimise ja reorganiseerimise seadus 1990.a. 17 juunist. Kolmas, meie tänasele konkreetsele situatsioonile väga tähelepanuväärne seadus oli omandiküsimuste reguleerimise kohta. See seadus tõi välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandamiste suhtes , mis toimus vastavalt okupatsiooni õigustele või okupatsioonivõimude otsusele. Selle taga olid suured , endise saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil asunud varad, näiteks haaras see 1/3 kogu saksa Demokraatliku Vabariigi maavaldustest. Mis sai edasi? Kõrgeim Konstitutsioonikohus arutas ja langetas 25 aprillil otsuse. Otsuses öeldi, et Saksa seadus lahendamata omandiküsimuste reguleerimise kohta on täies vastavuses rahvusvaheliste õigusprintsiipidegaja see punkt , mis näeb ette , et okupatsiooni ajal toimunud okupatsioonireziimi poolt antud omandi võõrandamine ükskõik mis vormis ei kuulu muutmisele. Seetõttu kohus jättis selle seadusesätte endiseks. Kohus lähtus rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivana peale okupatsiooni lõppemist. Saksamaa Konstitutsioonikohtu otsus on 62 lehekülge pikk. Seda põhjenduslikku osa käsitleb üksteist lehte.

Kes on need inimesed, kes sundüürnike parastavad ja küüditajateks söimavad? Kui mägedel kasvanud noored - siis on meie koolide ajalooõpetuses ikka midagi väga valesti. Kõige lihtsam oleks neil vast õhtul oma vanematelt küsida, kuidas nood omale korterid said ja kuidas nõukaajal see korterite jagamine käis. Kui seda juttu ajavad aga ise EVPde eest korterid erastanud, siis ei oskagi asjale nime anda - kas on tegu äärmise rumaluse või lausa kuritegeliku solvamisega.

eks sa oled ka, sa oled ikka päris tola....

kui praegu noomitakse noori, kes ei tea asjast midagi siis pakun, et nn sundüürnike seas on mitmeid inimesi, kes külma kõhuga ronisid hüvale pinnale elama teades väga hästi, et eelmine omanik pole korteri eest sentigi saanud vaid pigem lõpetas oma elu siberis. Täpselt samasugune lähenemine ainult nüüdset õiguse jaluleseadmist ei kannatata. Samamoodi oleks võinud ju omal ajal olla vastu korterite äravõtmisele. Ülekohus tuleb heastada, kas pole mitte nii? Argumente on igat pidi aga mis tehtud see tehtud ja võiks edasi vaadata ja mitte lõputult haliseda ja süüdistada kõiki. Ise valisime sellised juhid ja selline oli rahva tahe läbi seadusandja. Kõik.

ülekohus tuleb tõesti heastada (ka sundüürnikele tehtu). Ei kao need pinged ühiskonnast enne kuhugi. Miks sa arvad, et eesti riigil on suuremad kohustused saksamaale põgenenute kui siiajäänute ees?

vot meie oleme ikka kõige õigemad eestlased, mingil tingimusel ei olnud me nõus elama vanades kõdurajoonides, vaid teatasime resoluutselt, et meie küüditatutelt äravõetud majades ei ela.

Mina ei ole arvanud, et Eestil on suuremad kohustused põgenikkude ees. Mina arvan, et Eestil on kohustus anda tagasi asjad nende omanikele, kellelt asjad vägisi ära võeti. Sundüürnikud said piisavalt aega, et tegeleda oma elamuasemeküsimustega ja neid on minuteada ju aidatud ka. Kes pole 15 aastaga endaga hakkama saanud on lihtsalt saamatu ja enda käekäigu suhtes hoolimatu. Nagu öeldud, sellise otsuse tegid rahva poolt valitud esindajad ja kõike ülekohust ei ole kunagi keegi kinni maksnud paraku.

viletsad teadmised sul.Ja kuidas need sundüürnikud siis oma eluasemeprobleemidega tegelema pidid - ostma korteri miljoni eest nende käest, kes selle omal ajal tasuta said.

15 aasta jooksul on palju inimesi saanud omale elamispinna kas seda üürides, ostes, pärides või muul viisil. Miks on üks osa inimesi, sundüürnikud nö, ei saa sellega sarnaselt teistega hakkama jääb mulle arusaamatuks. Korterid maksavad viimasel ajal miljoni. Varasematel aegadel olid ikka oluliselt väiksemad hinnad (töötasud ka aga suhe on praegu rohkem paigast). Pigem on probleem selles, et nn sundüürnikud elavad mõnusalt kesklinna korterites ja neile lihtsalt ei ole sobiv mõnda odavamasse kohta elama asuda. Kes siis ikka tahaks vanalinna piirilt lasnamäele...? Minuarust on see õpitud abitus, mida selle ajalehe väljaandjast erakond mehiselt soosib.

stenogramm. Põhiküsimus on selles, miks väidetavalt sundüürnike eest võitlev Keskerakond ei ole iial kasutanud üürnike kaitseks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normi, mille kohaselt okupatsiooni ajal toimunud okupatsioonireziimi poolt antud omandi võõrandamine ükskõik mis vormis ei kuulu muutmisele. Eesti riik on rahvusvahelise õiguse subjekt aastast 1992. Miks saksalased rakendasid oma inimeste kaitseks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja vältisid ühiskonna lõhestamist, miks Eestis neid põhimõtteid ei tunnustata ja kelle see oli kasulik. Küsimustele -MIKS - tuleb aus vastus varem või hiljem.

soovin sundyyrniku staatusest vabaneda erastamise labi, nagu said enamus eestimaalasi oma korteritega teha. Parastajate vanematel voi ka neil endil onnestus toenaolikult evp-de eest nyydseks miljoniline varandus tasku pista. Pole minu syy, et korteriorder anti omal ajal majja, mis nyydseks tagastati vaga kaugetele sugulastele. maja tolleaegne omanik oli testamendiga need varganaod varast eemale torjunud, kuid arvestades lahedaid seadusi ja heldeid jagamisi meie valitsuse poolt, ongi omanikud kohal juba mitmeid aastatid. meile lubati korraldada uus kyyditamine..

Kust tuleb arvamus, et sundüürnikud elavad mõnusalt kesklinna korterites, terve Pelgulinn on täis vanu puumaju kus elavad põhiliselt põlistallinlased. Ja veelkord küsimus, miks pidid ühed, kellele nõukogude korra ajal mugavustega kortereid ei antud need nüüd, eesti riigi ajal, hakkama ostma kortereid nende käest, kes need omal ajal tasuta erastada said?

Üks kahest, sa oled kas väga noor või väga rumal inimene (üks muide ei välista teist). Kuidas sa kujutad endale ette, et 5o.ne või üle selle inimene pangalaenuga endale korteri ostab ja üldjuhul pole neil ka pärida midagi, sest vanemad jõudsid surra enne õndsa eesti riigi saabumist.