Oludes, kus pooltel emadel ja isadel tööd ei ole ja neil, kes tööl käivadki, jätkub palgaraga peale kommunaalmaksude maksmist vaid üheks poeskäiguks, jääb asi niikuinii vinduma. Urmikene, loomavaguneid ka enam ei raisata, neid polegi. Nüüd laaditakse väetis lahtistesse väetise"karopkadesse" vaheldumisi naftavagunitega ja lastakse "podgorku". Läheb kõik ja rohkemgi ühe pauguga. Rahvas ise valis!

Ma pean seda filmi ebaõnnestunuks,vaid katte kergitamiseks,karmimalt öeldes - teema kallal söitmiseks.Kui endal puuduvad proffessionaalsed oskused,tulnuks mõni targem häbenemata appi võtta.

Te kirjutate, et "vahet pole" kunagistel küüditamistel ja tänasel omandireformil. Kas see on trükiviga? Kui ei, siis palun tooge näide mingist tänapäeva Eesti sündmusest, mis on võrreldav näiteks 1949.a. tehtuga. Omandireform on ebaõiglane, kuid võrdlus Stalini terroriga on liiast.

Nägin filmi ja pean seda õnnestunuks. Eks seal jäi palju ütlemata, aga see ütlemata jäetu ja pisarate takka talletatu oligi kõige mõjusam. Igatahes Imbi Pajule suur tänu.

Aitäh Urmi Reindele! Ja häid jõulupühi kogu Keskerakonna ja Kesknädala rahvale!

Loomulikult on küüditamishirm alles. Ja Keskerakond on selleks andnud väärilise panuse - sõlmisid nad ju koostööleppe Vene värdparteiga, mille esindajad on käivitanud räige genotsiidi Tðetðeenias. Nii et ärge tulge siin Siberis käinute hingi püüdma - surmavaenlase tunneme juba kaugelt ära.

Aitäh ja häid jõule, aga K-erakonnas on õige mitu küüditamise-alast spetsialisti. Miks te nendega intervjuusid ei teinud? Ise olete potentsiaalsed küüditajad ja ida poole koogutajad. Te ei tea, millega te riskite.

Keskturuerakond: maksab heldelt oma toetajatele, kindlustab sellega klassituge ning ajab rahva tülli, reeglina omandi (tulu)ümberjagamise kaudu.

Arvan samamoodi nagu Urmi Reinde, et vahet pole - küüditamine -kodust lahkuma sundimine, on ikka küüditamine. Lihtsalt tänapäeva meetodid on teised.

Eestis tõsteti omandireformiga 1991-2005 kodudest välja vähemalt 50 000 inimest, kõik süütud kodanikud-maksumaksjad, kelle käest riik nõuab makse ja sõjaväekohustust, tööd ja kaitset. Kuidas riik kaitses nende kodanike huve? Stalinlik küüditamine oli vähemalt lühiajaline ja selle toimetas võõras võim, nagu sajandeid see nii on olnud. Ajaloost pole teada, et oma kätte võideldud riik läheks selle riigi loojate vastu nii, nagu eesti riigi omanidreform läks oma rahva vastu. Ja osa kodanikke alles väriseb kodudes, nn baltisakslaste majades...

Lp Urmi Reinde!Kas Te olete küsinud-vestelnud Eur.Parlamendi liikme Siiri Oviiriga ja küsinud temalt,et missugune seisukohavõtt on EPs Eestis valitsevast inimõiguste rikkumisest st sundüürnikest.Palun tehke intervjuu Siiri Oviiriga,siis saate teada,kas seda teemat on üldse Brüsselis käsitletud.Ja Siiri Oviir peaks ise sellest kirjutama,mitte ainult jõulutervitusi saatma!?Need heietused ei vii kusagile vaid küsimused ja vastused annavad lugejale ülevaate toimunust ja seda EPs.Meile tundub,et pr Oviiriga kardetakse sundüürnike teemadel rääkida!?

Ja kuidas nt reformierakond maksab oma toetajatele? Lipstok, Rask, allikmaa jmt? Ikka riigieelarvest, ikka riigieelarvest!

Arvad, et Keski sopa saad maha pesta Reformi sopaga? Ära aja teemast kõrvale.

Juttu on see Urvi kõva puhuma. Ent tolku pole. Sepikuga seebijuttu ajama on meister ent Oviiriga asjast rääkida ei tahaks. See Urmi jab ennast urvi, kui erakona tuusad käsevad aga muuks teda õnnetut ei tarvitata. Mul on küsimus laiale ringile: KAS KEEGI SEDA URVIS REINDET ISE KA NÄINUD ON?

Et järsku on see Allani uus varjunimi?

Jätke nõmetsemine, eelnevad siinkirjutajad! Küsimus on selleks liiga tõsine. Vajadus teha eurodeputaat Siiri Oviiriga intervjuu kas Kesknädalale või mõnele muule ajalehele on ilmne ja pakiline. Paraku tuleb silmas pidada, et mõnedki kunagi sundüürnike-probleemi varal end kõrgesse poliitikasse upitunud on hiljem, hea ja priske elu peal mõnuldes meelest lasknud, kelle häältega tuul tiibadesse saadi. Mõnest sihukesest on saanud koguni majaomanike liider, mõnest niisama tühjajutuveeretaja ja kätelaiutaja. Ka Oviiri ümarjutuoskus on üsna silmapaistev. Kogu lootus on niisugustel rahva õiguste nimel esinejail rajatud sellele, et sundüürnike-probleem koos sundüürnikega varem-hiljem välja sureb või muul, õiglusest kaugel viisil viisil lahenduse saab. Sest iga võimu ajal edasijõudlike hulka trüginud on ka õitsvas Eesti Vabariigis, sageli riigi- ja munitsipaalvõimu toel, oma korteriprobleemi ka "sundüürnikuna" kenasti lahendanud (nt Juhan Partsi ametikorterid), kuid need, kellele ei andnud korterit nõukogude võimu kohapealsed esindajad (sisult kommunistlik, vormilt eestilik!) ärgu lootku, et EV seadustega oma kodanike suhtes tekitatav väljatõstmisoht resp küüditamiskirves nende pea kohalt ära võetakse.

Kerige põrgu oma sundüürnike pläraga. selles ei ole süüdi EV, et majade õigetelt omanikelt need majad ära võeti ja sinna mingid suvakad elama topiti - seda tegi ju tibla.

Seltsimees Reinde jt. hallolluseta kesikud! Teie idiootlik möla on lausa tülgastav. Kuidas on teiesuguseid üldse võimalik inimeste hulka lugeda? Kas teil, seltsimehed, lõpeb seedetrakt peas? Võrrelda nõukogudeaegset küüditamist, omandireformiga, mis tegelikult oli omanikele nende varanduse tagastamine räägib iseenda eest. Just teile, debiilidele, on küüditaja Arnold Meri austamist väärt kangelane, rääkimata muudest partei- ja represseerimisorganite tegelastest, kellest teie maffia lausa kubiseb.

Nõukogudeaegne küüditamine jättis koduta 30 000 inimest, eesti omandireform 50 000. Omanikele ei tagastatud 1940. aasta varandust, vaid 1990ndate oma. Laenud ja võlad, mis nende majade peal olid, on tänaseni maksmata ja keegi isegi ei räägi nendest. Kokkuvõte - olgu õiglus või ebaõiglus, olgu tagastamine või äravõtmine, üks on selge - see, kes selle kõik peab kinni maksma, kas turuhinnas või oma kodanike eludega (millest paljud on juba lõppenud), on Eesti Riik. Loodetavasti jõuab ta enne järjekordset "omanikelt äravõtmist" ehk ilma võitluseta allaandmist sellega hakkama.

Head uut aastat! Olen päri, et hüpoteegiga koormatud kinnistu tagastamine ilma võlakohustuseta oli seadusandja poolt seadustatud kinkeakt, kuid samasugune riiklik kinkimine oli ka korterite ja maade erastamine. Mõlemal juhul võeti rahvalt ja anti eraisikutele. Omandireformi küüditamisega võrdlemine tuleneb ilmselt võrdlejate noorusest ja asjatundmatusest. Või on see teadlik provokatsioon. Sundüüri küsimuse ja pingete püsimine on ju mitmetele huvigruppidele lausa majanduslikult kasulik. Näiteks elukutseline kinnisvaraarendaja ei ole loomulikult huvitatud tagastatud majade turuletulekuga seotud hinnalangusest või -seisakust. Tagastatud majade omanikel on seevastu üürnikega täiesti ühine huvi: üürnikud hädast välja aidata. Seega ei maksa uskuda, et vastikute ja vaenu õhutavate artiklite või kommentaaride taga on tegelikult psüühilisest pingest vaevatud omanikud või üürnikud. Keskmine üürnik ja omanik ootavad lahendust, mitte oma teoreetiliste õiguste üha hüsteerilisemat kuulutamist üha kõrgemast kantslist.