Absoluutne tõsi, ei saa vastuvaielda ühelegi sõnale.

Nii see oligi.Aga mitte tuhanded,vaid sajad tuhanded tulid kokku igast Eestimaa nurgast.Lauluväljak oli nii täis,et polnud kohta istumiseks-see oli ühtne rahvas!Mis on juhtunud nüüd,miks rahvas enam seda ühtsust ei tunneta? Sest seda ei ole,on omad ja mitte omad.Kahjuks.

Ka mina sõitsin rohkem kui saja kilomeetri kauguselt Tallinna Lauluväljakule. Ja mäletan neid sadu tuhandeid inimesi kes täitsid väljakut,milline üksmeel ja emotsionaalsus. Milline aplaus igale kõnele milles oli ----" Ei Nõukogude Liidule, Eesti vabaks"

Väino unustab, et lauluväljaku etenduse koostasid nõukogudemeelsed ametnikud nõukogude rahvale, Hirvepargis aga rääkisid eestlased eestlastele.

Rahvas ei nõudnud Lauluväljakul Karl Vaino tagasiastumist. Selleks ajaks oli juba paar päeva olnud EKP I sekretär Vaino Väljas. Sellest ka loosung, mida tolleaegsetel piltidel näha võis: Hurraa, Vaino Väljas! Sauli tagandamise aega kahjuks ei mäleta. Muidu olen autoriga päri.

Tollane mäng ENSV suveräänsuse, ENSV kodakondsuse ja uue liidulepingu nõudmisega oli väga ohtlik. Õnneks oli Gorba jäärapäine ega andnud tollastele eurokommunistide nõudmistele järele. Vastasel korral elaksime Eest Vabariigi asemel ENSV õigusjärglases. ERSP peamine tene oli õigusliku järjepidevuse liini hoidmine ja see läks korda!

to Mac:ära aja jama. Ei teinud ERSP midagi muud kui ajas võimu taga,iseseisvumisest nende teeneid ei ole.

Jutud võimu tagaajamisest on omaaegsete eurokommunistide luul. ERSP ei osalenud ju 1990. aasta Ülemnõukogu valimistel - mis võimuihalusest saab siin rääkida. Kui ERSP sooviski võimu siis mitte nõukogude võimu. Õigusjärgseid kodanikke esindanud Eesti Kongress sai ellu kutsutud ja elus hoitud just tänu ERSP initsiatiivile. Eesti Kongressita olnuksime lihtsalt üks iseseivunud liiduvabariik.

ERSP taotles oma märgukirjade, boikoteerimiste ja piketeerimistega seda, et Ameerika onu tuleks ja pahad venelased siit välja ajaks.
Rahvarinde programm oli tee iseseisvumiseni sammhaaval, selleks kõiki legaalseid vahendeid kasutades. Tuletage meelde, et just sellesama ÜN liikmed, mille valimisi ERSP boikoteeris, saavutas Moskvas selle, et MRP lisaprotokolli olemasolu tunnistati. Üks selle eest võitleja oli hr Endel Lippmaa, kes polnud ei eurokommunist ega ka mitte nõukogude ametnik. Just tänu hr Lippmaa sekkumisele peatas meie valitsus ka vene-saksa gaasijuhtmega flirtimise.

to Väike parandus;
Bruno Saul vabastati valitsusjuhi ametist 16.novembril 1988.a., s.o. suveräänsuse deklaratsiooni vastuvõtmise päeval. Valitsusjuhiks sai siis Indrek Toome.

to Mac 09:00, 10:29;
Tegelikult viis liidulepingu idee N.Liidu lagunemisele!
Eesti (NSV) suveräänsuse deklaratsiooni vastuvõtmine ja N.Liidu keskvõimule liidulepingu pakkumine (16.11.1988 Ülemnõukogu otsus) oli esimene juriidiline samm N.Liidu lagundamiseks. Seda kuupäeva loetaksegi N.Liidu lagundamise alguseks. Eesti deklaratsioon ajendas samalaadse deklaratsiooni vastuvõtmise kõigis liiduvabariikides, sealhulgas Venemaal 12.juunil 1990.a. Seepeale hakkas N.Liidu president Gorbachov liidulepingute sõlmimist tahtma. Liidulepingute sõlmimine N.Liidu vabariikidega oli M.Gorbachovil plaanis 20.augusti 1991.a. (välja arvatud balti riigid, kes selleks ajaks olid juba keeldunud). See plaan põhjustas nn.augustipuchi. Puchistid panid M.Gorbachovi suvilaaresti ja kuulutasid välja erakorralise olukorra, et N.Liidu lagundamist peatada. Tänu Vene president B.Jeltsinile kukkus puch läbi. Vahetult pärast puchi tunnustas B.Jeltsin Eesti täielikku iseseisvust. Võimsad lääneriigid julgesid Eesti iseseivust tunnustada alles pärast seda, kui seda tegi Vene president B.Jeltsin. Tollane Eesti juhtkond ja Eestist valitud N.Liidu Rahvasaadikute Kongressil osalejad olid loonud head suhted B.Jeltsiniga, kes oli toona üks Vene demokraatide liidreid. Tänu headele suhetele hakkas B.Jeltsin Eesti iseseisvumist toetama ja tunnustaski seda.
1991.aasta detsembris moodustas B.Jeltsin 11 liiduvabariigist SRÜ ja tegi seeläbi M.Gorbachovist riigita riigipea.
Kui rahvas oleks valimisi boikoteerinud ja ERSP moodi „Ameerika onule“ lootnud, oleks N.Liit siiani alles ja Eesti seal sees olnud ning ERSP oleks Hirvepargis siiamaani vabadusest ainult unistamas käinud. ERSP pikisilmi oodatud „Ameerika onu“ jäi ju tulemata!
Eesti Kongress, mis tuli kokku 1990.a.märtsis, oli lihtsalt jututuba. Tal polnud mingeid võimuhoobasid ja ta ei suutnudki midagi teha. Eesti Kongressi &Komiteed ei tunnustanud ükski välisriik.
Leedus ei tehtud mingit Eesti Kongressi moodi hookus-pookust, ometi arvestatakse Leedu Vabariigi eksistentsi alates16.veebruarist 1918. Nii Eestis kui Leedus taastati iseseisvus Ülemnõukogu otsusega. ERSP pidas Ülemnõukogu okupatsiooniorganiks. Ometi tunnustasid välisriigid Eesti iseseivust Ülemnõukogus vastuvõetud iseseisvuse taastamise otsuse (20.08.1991) alusel, mitte ERSP unistamise alusel.

Lugedes seda artiklit ja neid kommentaare, tahaks parafraseerida üht venekeelset pilalauset:
On tali läind ja kevad taas,
see eest sind tänan, Savisaar

Miks on vaja Savisaare ülistamiseks maha teha teisi? Antud juhul ERSP tegevust?

Mul on "IME" brozüür. Selle kahel esimesel leheküljel esineb "ENSV" ligi kümme korda!

Aasta enne Moskva "riigipööret" kuulsin Savisaare juttu. Lõpuks esitati küsimus Eesti iseseisvuse taastamisest. Savisaar vastas: "On veel kolmas tee."

Säilitan ajalehte "Edasi" mille kahes numbris on Savisaare artikkel milles ta on vastu Eesti iseseisvumisele. Toob näite öeldes et Kanada on küll iseseisev, kuid tegelikult USA sõltlane.

Rahvarinde häda oli see et ta ei lõpetanud oma olemist siis kui oli saavutatud see milleks ta loodi. Savisaar ponnistas ja lõpuks tegi sellest Keskerakonna. See kujunes tema "isiklikuks erakonnaks".

Ajalugu annab lõpuks hinnangu isikute kohta. Savisaar on juba saavutanud kõige kestvama osaluse Eesti poliitikas. Ajalugu hindab selle alusel Savisaare kõige võimuahnemaks.

enne rahvarinde organiseeritud kogunemist olid öö laulupeod ja seal toodi nii eesti lipud kui eesti meel välja. algul korjas miilits lippe ära, kuid pärast loobus.
see kõik oli spontaanne, ilma kõnedeta, kuid võimsa sisemise tundega. ise käisin iga öö kohal.
hilisem rahvarinde organiseeritud asi oli küll suur, kuid seda tunnet enam ei olnud. me ju tahtsime vabadust, kuid rahvarinne seda ei maininudki. ta nagu reetis meie salajasema soovi.

Hirvepark ei olnud ainukene.Nad käisid lipuga inimesi rajoonide linnades kutsumas vabadusvõitlusele.Nii ka Tartu koerte lugu mille lasi laiali ajada Ansip.Sellest sai asi alguse.See kes seda eitab-valetab.Sellele järgnes RAHVARINNI.See lõi massid kihama.Kui ei oleks olnud Madissoni,Parekit,Tartut ja teisi nii mõtlevaid inimesi,ei oleks ka alguse saanud rahvarinne.Isegi RAHVARINDE ajal paljud endised kommunistid-nagu Ansip,hoidusid Savisaarest eemal.Nende hirm oli suur.Nüüd eitatakse Savisaare teeneid meie vabaduse saamisel.Juba algusest peale-kui tipp kommunistid põõsast välja tulid,ründasid koha Savisaart.Intrid ründasid Toompead-ja kõik teised olid teovõimetud.Paljud hõõrusid rõõmust käsi.Savisaar päästis meie riigi-kutsudes rahvast abiks.Riigipööre oleks ilma temata toimunud.See on kinde4l.

Savisaar ega ka Rahvarinne.Tõelised reetjad olid Tiit Vähi valitsuse aegu,kui valitsuse 66 liiget hääletasid selle vastu nagu vene oleks meid okupeerinud.Savisaar ka siis rahvast ei reetnud.Lugege tõestuseks http//nommevalitsus.org/?p=125

Need inimesed tuleb riigi reetjatena vangi panna.Siiani aga istuvad need vaenlased Toompeal.

...

ERR,ERSP? Lõpetage kaikavedamine ja mudamaadlus ning meenutage, et taasiseseisvunud Eesti esimene president oli Rahvarinde volikogu
esimese koosseisu liige.