Kodukaitse fond avada Šveitsis ja raha tuleb, keegi ei saa kunagi annetajate nimesidki teada.

kuj rääkki nn isesejjsvuse taasstamisest sis tuleks ka alati täpsustada et seda sejsundis 'te vakto' . sest te juure oli Eesti ENSV' osa isesejjsev ajavahemikus 1919-2004 ning 1991.a minngit õjjguslikku taasstamist s'eega 'olla ej saanttki .
s'eejuures tuleks ka alati märkki et me sellest suure kisaga ääkkskiidetud isesejjsvusest ni te juure kujga te vakto 13 aasstat iljem vabatahhtlikult l'oobusime .

Sellest loost selgub kõigile juba ammu teadaolev tõde, et taasiseseisvumise asjaolud ja selle teostumise nimel tegutsenud inimesed on Eesti Vabariigis tabuteema. Kirjuta näiteks kokaraamat suvalistest retseptidest ja riik maksab selle tegemise kulud kinni või toksi arvutisse noorpõlve sexilood ja jällegi avanevad rahalaekad. Kuid tõsised ajaloo kirjapanijad on hädas oma loo avaldamisega. Kas see on ikka õige?! Ehk peaks lähtuma sellest ütlusest, et "kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta!" Eesti riigis tundub just nii olevat.

ei ole küll rahaga probleeme! Tänases Delfis: "Äsja ilmunud seitsme Liibanonis pantvangistatud eestlase vabastamist kirjeldava raamatu autor Tiit Pruuli tunnistab Delfile, et president Ilvese pöördumisest oma Süüria kolleegi poole pole Eesti ajakirjanduses varem kirjutatud.

miljonäriks: http://www.ap3.ee/article/2011/12/4/isamaalaste-abil-miljonariks

Olla 50. aastat okupeeritud on pikk aeg. Nii pikk, et normaalsed instinktid võivad rahval nõrgeneda ja isegi hävida. Nii pikk, et ei kodueestlased ega pagulased polnud valmis adekvaatseks tegutsemiseks perioodil, mis algas Mihhail Gorbatšovi võimule tulekuga NSV Liidus.
Lüüsid avanesid täiega 19. augustil 1991, mil Boriss Jeltsin ronis Moskvas tanki otsa ja mõistis riigipöörajate tegevuse hukka. Normaalne käitumine tema poolt!

Sellele järgnevalt oli Edgar Savisaare ja tema meeskonna käitumine meie naaberriigi terroriorgani KGB suhtes Eesti riigi ja rahva huvide seisukohalt aga otseselt ebanormaalne.

Deliiriumi ajastust ja huvide reetmisest

Esimesel pilgul tundub raamat “ENSV KGB tegevuse lõpetamine” olevat kirjeldus perioodist, mil Eestis valitses korralagedus, aga nii väljendada oleks kergekäeline selle supi meile keetnud tegelaste vastutusest vabastamine. Harri Mägi pole teinud vähemat, kui kirjeldanud meile sihilikult tekitatud katastroofi 20. a eest. See ei saanud olla lihtsalt möödapanek.

1991 oli meie jaoks mitte ainult suure võidu, aga ka suurte kaotuste aasta, kui Rahvarinnet karjääritegemise taimelavana kasutanud poliitikud kuritarvitasid rahva usaldust. Kui rahvale tehti aprilli.

Oli see taotluslik või mitte, aga enne kaduviku teele minemist jõudis Mägi selle kirjatükiga manada me silme ette seda, kui traagiliselt nõrk ja abitu oli me võime kaitsta tegelikke rahvuslikke huve aastal 1991. Ma ei ütle, et oleme täiesti ise süüdi, sest tol hetkel ei funktsioneerinud demokraatia Eestis. Mitte, et see funktsioneeriks hästi isegi praegu.

Selle teose ilmumine kujutab endast kainestumise algust, asetades nurgakivi ajalookäsitlusele, mis näitab bütsantslik-kommunistliku valitsemisaja lõppu ja uue aja algust Eestis sugugi mitte nii heroilistes toonides, kui olime siiani harjunud. Laulev revolutsioon võis olla visuaalselt ilus, aga see oli samas ka deliiriumi ajastu. Kui kellegil oli siiani veel alles illusioone Rahvarindest, kes pani meid kõik käsi hoidma ja tõi meile lunastust, peaks see müüt nüüd lõplikult kummutatud olema.

Raamat veenab meid selles, et Eesti ei vaja monumenti Boriss Jeltsinile. Aga see on ka lõpp legendile Edgar Savisaarest ja tema kambajõmmidest kui eesti rahva sõpradest, sest Mägi raamat kirjeldab ei midagi muud, kui Eesti uuema aja kõige suuremat - lausa kolossaalset - reetmist.

KAPO polnud ainus jõustruktuur Eestis

Pole õige lükata KAPOle vastutuse selle eest, kui ülikummaliselt kulges KGB nn. “ülevõtmine” 1991. aasta lõpus. Vastutusest rääkides tuleb põrnitseda Toompead, mitte Tõnismäge. Pealegi oli KAPO tollal arvestatavalt nõrgem kui see praegu on. Ärme laskume detailidesse sellest, kuidas KAPO omal ajal komplekteeriti. See oleks kõrvalekaldumine peamisest.

Lisaks tolleaegsele pisikesele KAPOle oli valitsuse esimehel Edgar Savisaarel käepärast tublisti suuremad Kodukaitse, Kaitseliit, miilits-politsei, aga ka Rahvarinde turvateenistus jt. Kaitseliit oli küll lindpriiks kuulutatud ja selle relvastus polnud suurem asi, aga mitme organisatsiooni peale kokku polnud need jõustruktuurid päris paljaste kätega ka mitte.

Küsimus pole vaid selles, nagu KAPO esindaja Martin Arpo seletab, kas tema konkreetne asutus oleks suutnud 1991. aasta augustis takistada Eestis tol hetkel väljaviimata KGB arhiivide hävitamist või siis Venemaale toimetamist.

See, kes on Mägi postuumselt ilmunud raamatut KGB tegevuse “lõpetamise” kohta käes hoidnud teab, et see räägib tollal võimul olnud isikute masendavast lodevusest ja hämmastavalt eestivaenulikust käitumisest. Selline “lodevus” ei sünni kogemata.

Miks käsitleda KAPOt nagu see oleks eksisteerinud vaakumis? Tallinnas käivitati 1991 aasta 27. augustil aktsioon KGB ülevõtmiseks suuresti Kaitseliidu baasil, mis aga katkestati. Oli see Edgar Savisaar, Andrus Öövel või keegi teine kes pidurile vajutas, kuid ülevalt see korraldus katkestamiseks tuli, värskelt iseseisvaks saanud Eesti valitsuse poolt. Järelikult: ajaloolastele ja uurivale ajakirjandusele jagub tööd küllaga.

Kuidas oleksid käitunud enesesse uskuvad Vabadussõja-aegsed väejuhid?

Kuidas oleks normaalne eestimeelne valitsus pidanud toimima iseseisvuse meile sülle langedes? Kuidas oleksid käitunud “tüüpilised” Vabadussõja aegsed kindralid? Või need, kes surusid maha punaste mässukatse a. 1924? Sellistes oludes oleks iga normaalne valitsus mistahes kohas maailmas lõpetanud viivitamatult teise riigi luure- ja repressiivorganite tegevuse.

Või soovime me end tõesti ülimalt väetikestena kuvandada, võrreldes teiste riikide ja rahvastega? Mäletan juttu sellest, et tšekistidel olid jah kuulipildujad, aga see ei imponeeri. Moskva riigipöördekatsele järgnenud kaootilises olukorras oleks ilmselt piisanud meiepoolse jõu ja kindlameelsuse demonstreerimisest, kui heast ei oleks aidanud.

Kui milline tahes riik iseseisvub, on teda okupeerinud riigi salapolitsei peakorteri võimalikult kiire ohutuks tegemine selle riigi ülikõrgete prioriteetide hulgas. Rahvarevolutsioonides on repressiivorganeid korduvalt viivituseta likvideeritud. Mitte homme, mitte ülehomme, mitte kolme kuu pärast. Seda ning sidekanalite kaitsmise tähtsust taipab iga koolijüts. Harri Mägi kirjutab aga oma hiljuti ilmunud raamatus KGB tegevuse lõpetamise kohta: “Eesti riik lubas KGB-l oma majas edasi tegutseda ja tagas neile kütte, vee ja elektri” (ja seda veel mitu kuud pärast 20. augustit).

Sellest, kuidas Savisaare valitsus tegi meile külma

Ilmselt on suur osa, kui mitte kõik eestlastest praeguseks hoomanud, et Rahvarinde kunagine tippjuht pole tegelikult see, kellena ta end paista laskis 80. a. lõpus ja 90. a. alguses. Ta võis muidugi tõsta käsi Tallinna lauluväljakul ja end ka lipuga ehtida, aga tollal saavutasid poliitilist populaarsust ikka need, kes sini-must-valget ei peljanud. Kui rahvas tahtis kangesti arvata, et Savisaar on patrioot, ei takistanud ta rahval seda arvamast. Mina aga mäletan hoopis seda Edgar Savisaart, kes ütles, et ükski asi ei ärata ellu Eesti Vabariigi sõjahobuseid, ja Jaak Allikut ütlemas midagi nii roppu Kodanike Komiteede kohta, et ma ei korda seda siin.

Ei oska öelda, miks Harri Mägi läks laia kaarega mööda mitmest olulisest momendist oma raamatus. Pean silmas vahejuhtumiteta kulgenud KGB kohaliku osakonna hoone ülevõtmist Tartus Vanemuise tänaval 26. augustil 1991 endiste meelsusvangide ja Kaitseliidu poolt, aga ka seda, kuidas Eesti valitsus lavastas Potjomkini küla näilisest kavatsusest hõivata KGB peakorter Tallinnas Pagari tänaval ööl vastu 27. augustit 1991. Ilmselt oli vaja ära hoida, et toimikud ja muu oleksid tõesti “langenud” KL, ja kes teab - mingis ulatuses ka üldsuse kätte.

26. augusti õhtul kogunes mitusada kaitseliitlast võimlasse Tallinnas Rüütli tänaval, mis oli varem olnud ja on nüüd siis uuesti kasutusel Rootsi-Mihkli kirikuna, et sealt edasi liikuda ja võtta üle Tallinna KGB. Mil määral Kodukaitse ja muud struktuurid olid selle petliku operatsiooniga seotud, ja milliseid rolle nad mängisid, selle kohta mul täpsemad andmed puuduvad.

Ahjud lõõmasid nii Tallinnas kui Tartus

Kapo töötaja Arpo nendib, et enne iseseisvuse ja kaitsevõime taastamist ei saanud EV jõuga takistada Venemaa relvastatud üksuste tegevust Eesti territooriumil. Ekstrapoleerin sellest lausest: järelikult kannatas seotud kätega ja rammetu EV valitsus just selle tõttu välja KGB edasitegutsemist (ma ei pea siin silmas Nõukogude ehk Vene piirivalvet, see on teine lugu).

Kui kindlad me oleme, et Vene üksused oleksid sekkunud, vältimaks tšekistide peahoone “eestlaste” kätte minemist?

Tartu on muidugi Tartu, kuid seal ei takistanud keegi KGB osakonna ülevõtmist. Too operatsioon läks libedalt. Keda me ei näinud Tartus oli Savisaare jõuorganid (politsei näiteks) takistamas dokumentide põletamist, milline tegevus oli ilmselt olnud juba mõnda aega täies hoos.

Oleks me teadnud tollal, et Tartu KGBlt konfiskeeritud päris mitu kotitäit dokumente toimetatakse aasmäeistide kätte ja sealt edasi Tallinna KGB ja siis veel Venemaa kätte, nagu kirjeldati hiljem Riigikogu kõnetoolist, oleks tulnud käega lüüa ja Tartu KGB maja ülevõtmise aktsioon lihtsalt ära jätta. See ei tasunud sinnasõitmise vaevagi.

Katsusin oma käega kuuma põletusahju Tartus. Siis lõpetasime selle tegevuse. Meid ei takistanud seda tegemast ükski punaväelane ega miilits, kohal olid vaid KGB, käputäis ERSP inimesi ja Tartu kaitseliitlased, keda tänuga mäletan. KGB mehed loovutasid hoone.

Läksid ära ja kõik.
Tallinna situatsiooni kohta kirjutab kaitseliitlane Juhan Algus: “Üldse oli olukord KGB (Tallinna) hoone juures (27. augusti varahommikul) keeruline, sest politseid ega Kodukaitset ei olnud ja hoones viibivad NA sõdurid käitusid küllaltki mõnitavalt. (Ja… jäi arusaamatuks aktsiooni tähtsus. Kui otsustati, siis oleks ka pidanud meile lubama hoonesse siseneda, küll oleksid mehed leidnud võimaluse (nad) seest välja suitsetada ning võtta arvele kõik need dokumendid, mis veel põletamata olid. Terve see öö KGBlased purustasid ja põletasid, järelikult oleks sealt midagi ikka saadud.”
Kaitseliidu kätes oleksid arhivaalid olnud ilmselt kordades kindlamates kätes, kui usaldatuna Hardo Aasmäe ja ko-le.

Algus meenutab, et juba “25. augustil helistati Kodukaitse staabist Manivald Kasepõllule koju ja paluti teda tulla Tallinna. Andrus Öövel tegi KL ülemale ettepaneku osaleda algavas operatsioonis, mille käigus pidi valve alla võetama KP ja KGB hooned.” Operatiivse kasu lõikamise seisukohalt oleks tulnud see operatsioon tegelikult veel varem läbi viia - alates juba 20. või 21. augustist.

Tagantjärele tuletan, ja praegu on see tõesti vaid Estami tuletis: Toompea planeeris aktsiooni meelega täpselt nii nagu see välja kujunes - peibutisena selleks, et vältida Kaitseliidu autonoomset aktsiooni, mis oleks tõenäoliselt lõppenud KGB maja eduka ülevõtmisega. Millisel puhul dokumendid oleksid ikkagi võinud rännata Venemaa kätte, kuna ükski asi ei oleks muutnud asjaolu, et püramiidi tipus istus Savisaar.

Vene vägede pogromm: kui tõenäoline? Ja mis sellest?

Oleksoloogilise teoretiseerimisega on nagu on. Kuid siiski! Teame, et paljukardetud 76. õhudessantdiviis keeras otsa ringi ja sõitis 22. augustil tagasi Pihkvasse varsti pärast seda, kui teletorni juurde ilmus näpuga viibutav ja hea veenmisoskusega hr. Savisaar. Kas dessantnikud oleksid siis tõesti naasnud mõni päev hiljem Eestisse, pärast meeleavaldajate võitu tagurlaste üle Moskvas, seda siis uudise peale, et see sama Edgar Savisaar on võtnud üle oma enda “ENSV KGB”?

Legend räägib, et Hr. Savisaar päästis meid intrite eest Toompeal, ja suutis ajada löömameeste suure soomusüksuse teletorni juurest minema. Kuidas kartis siis selline alfa isane KGB ülevõtmist, olles teinud KL meestele korralduse sõita selleks igast Eesti nurgast kokku? Vaevalt, et Öövel tegutses omal vastutusel.

Pärast Jeltsini võitu ja pärast 23. augustit oli situatsioon terves endises NSV Liidus kardinaalselt muutunud. Eriti tol hetkel olid Vene ohvitserid oma garnisonides ettevaatlikud. Mälu värskendamiseks: Valge Maja Moskvas oli ju Nõukogude üksustest täiesti ümbritsetud 1991. a augustis, kui Jeltsin oli tanki otsas, kuni sõdurid läksid meeleavaldajate ehk rahva poole üle, mis on vene sõjaväelastele niivõrd tüüpiline käitumine.

Kui Toompeal oleks 1991. pukis olnud üks ainus Vabadussõja aegsetest väejuhtidest, oleks Rein Sillarit ilma pikemata sunnitud maja võtmed üle andma, mitte ei oleks esinenud seda farssi, mida Mägi meile kirjeldab ja mida Martin Arpo tundub kuidagi õigustavat. Miks nüüd, 20 aastat hiljem, kaitsta Savisaare ja Aasmäe määrdunud mundri au?

Oleksime pidanud käituma nagu enesekindel riik, võttes KGB ja selle varad ühe ropsuga üle, nagu seda tehti mujal, halbade tagajärgedeta. Või oleme me muutunud aastatel 1918-20 edukat vabanemissõda pidanud rahvast jänesteks? Kas on nii, nagu sageli kostetakse laulva revolutsiooni kohta, et “Jumal tänatud, see möödus ilma veretilgata”? Sellele filosoofiale tuginevalt ei oleks romaan “Nimed marmortahvlil” kunagi sündinud, ja film ka mitte. Vabadussõda oleks jäänud aset leidmata.

Ukrainast sai 1991 aastal tükiks ajaks üks maailma tähtsaimatest tuumariikidest, kuna kontroll oma territooriumil paiknevate NSV Liidule kuulunud relvaladude üle läks ukrainlaste kätte. Leidus liiduvabariike, kes võtsid oma osa NSV Liidu “pärandvarast” relvade näol oma valdusesse. Ka meie väitsime, et teeme seda… Ilmselt oli KGB teave Eestisse jäämine mõningatele tegelastele siin kardetavam kui aatompomm.

Simm võllas, Savisaar Mercedese roolis

Miks kogus Savisaare valitsus kaitseliitlased Tallinnasse 27. augustil 1991, et nad jätta seejärel lihtsalt passima? Üks KL juht rääkis, et tema mehi ähvardati lõpuks “omade” poolt jõuga, kui nad Pagari tn. hõivamise operatsioonist ei loobu. Mina ei usu, et Nõukogude Armee oleks meid KGB peahoone ülevõtmise pärast verre uputanud. Ja ei mäleta, et vene üksused oleksid liikunud tol õhtul Tallinna tänavail. Üks üllatusoperatsioon - näiteks pärast pihkvalaste tagasipöördumist - ja see oleks olnud tehtud tegu. Asi ei seisa selles, et meie valitsus oleks löönud vedelaks. Seda lihtsalt ei soovitud.

Edgar Savisaare juhitud valitsus ei rakendanud Kaitseliitu, vaid takistas mehi, kes olid täiesti valmis KGB peahoonet üle võtma. Peaeesmärk ei oleks olnud dokumentide hävitamise peatamine, aga oleksime saavutanud selle pealekauba. Toda kaitseliitlaste operatsiooni ei takistanud “vene relvastatud üksused” ega ilmselt ka KAPO, vaid selleks ajaks juba mitu päeva iseseisvana eksisteerinud Eestit valitsuse konkreetne koosseis.

Mäletan kuidas Tartu KGB põletusahjud hõõgusid, kuidas tühjaks riisutud Pagari tänava keldris mulle suurt ja hirmsat purustusmasinat näidati, ja kuidas kõrvalised isikud tuhnisid KGB järelejäänud pabereis veel kuude kaupa pärast seda, kui hoone oli lõpuks meie valitsuse kätte rännanud. Seda oli kafkalikult kummaline ja valus kogeda, vastupidine sellele, mida üks normaalne valitsus oleks teinud eesti huvide kaitsel.

Elu on imelik. Herman Simm kannab pikka karistust, kuna andis salajased dokumendid venelastele. Aga 1991 ei takistanud teised vastutavatel kohtadel olevad isikud Eestile oluliste dokumentide massilist hävitamist ning sinnasamasse Venemaale toimetamist. Dokumente, milledest paljude tundlikkuse aste ei ole Eesti huvide mätta otsast vaadates ilmselt väiksem nendest, mida Simm müüs.

Selle asemel, et seista meie eest, talitasid Harri Mägi raamatu peategelased välisriigi kohutava repressiivorgani ja selle varaga moel, mis peaks olema kriminaalselt karistatav. Simmile määrati vabadusekaotus, aga KGB “ülevõtmise” käkikeerajaid valitakse tänutäheks jätkuvalt tagasi kõrgetele kohtadele. Teisi neist määratakse hästitasustatud Eestile strateegilise tähtsusega töökohtadele. Ning kolmandaid kutsutakse jutusaadetesse nagu hinnatud sõpru.

Ja keegi ei iitsata.

Harri Mägi ei selgita oma raamatus tollaseid sündmuseid adekvaatselt ja jätab otsad lahti paljudes küsimustes. Huvitav, kes tema raamatut rahastas? Kas juhuslikult praegu võimul olev klikk ei tahtnud järjekordselt Savisaart panna halba valgusse?

Kuidas sai keegi ennast "memory" nimega tituleeriv olla üheaegselt nii mitmes kohas, nagu ta kirjutab: "Mäletan kuidas Tartu KGB põletusahjud hõõgusid, kuidas tühjaks riisutud Pagari tänava keldris mulle suurt ja hirmsat purustusmasinat näidati, ja kuidas kõrvalised isikud tuhnisid KGB järelejäänud pabereis veel kuude kaupa pärast seda, kui hoone oli lõpuks meie valitsuse kätte rännanud." Kas see mees oli mõni KGB-ste seast ja kontrollis lõpetamise kulgemist?

Enne märkamisaja laulupidu uhkustas Savisaar Delfis kuidas tema hoidis ära verevalamised Eestis. Märkasin Edgari enda saba kergitust 2-3 nädalat hiljem. Kuid ikka ja jälle esitleb Edgar end suure eestimeelse poliitikuna, leidsin vajaliku kirjutada Savisaare (KGB-missiooni?) ebaõnnestumisest 1990. aasta 15. mail Toompeal.

Raadio 2 saate "Olukorrast riigis" signatuurist on tuttav Edgari hüüd raadioeetris "Toompead rünnatakse! Kordan. Toompead rünnatakse!", mille peale ilusal päikesepaistelisel pealelõunal tuhanded Tallinna kesklinnas töötavad Eesti kodanikud jätsid oma töö pooleli ja tormasid kui üks mees Toompeale kaitsma intrite rünnaku eest tollast Eesti seadusandvat kogu - Ülemnõukogu ja valitsust.

Hiljem kuulsin erakonnakaaslastest ülemnõukogu liikmetelt, et hetkel kui Savisaar kutsus rahvast Toompea lossi kaitsma, oli internatside korrapäratu, tunde kestnud protestimine juba lahtumas ja mõned lahkumaski. Aga kohale tormanud rahvamass tõkestas viiendal kolonnil tee. Hiljem kobisid internatsid pead norgus vihast "fašistõ!" sajatavate ja näkku sülitavate eestlaste vahelt koju. Olin ise seal kohal päris eesotsas ja juba tollal mõtlesin: Mis saanuks kui internatsid poleks ootamatult kogunenud lossiplatsi täitnud rahvamurrust ära kohkunud? Kui leidunuks intrite hulgas kasvõi üks tänane kokoitõlane, kes pussitanuks esimest ettejuhtuvat eestlast? See olnuks sarnane provokatsioon nagu augusti esimestel päevadel korduvalt Georgia külasid pommitades tehti.

Kui veri voolab, muutub rahvamass juhitamatuks. Niigi ärevil rahvamurd oleks aktiveerunud. Suurema kakluse võinuks ära hoida mitusada korravalvurit, keda Toompeal ei olnud. Osa ENSV miilitsatest võinuks hoopis intreid toetada. Eesti Kodukaitse loodi rahvarindelaste algatusel alles 17. mail Ülemnõukogu otsusega. Toompea lossi esisel platsil puhkenuks kaklus ja intrid pekstuks vähemalt vaeseomaks. Järgmisel päeval sisenenuks Eestisse Pihkva dessantväelased ja Eesti iseseisvumine ja ka N. Liidu lagunemine 1,25 aastat hiljem olnuks märksa küsitavam. Kuna tulevane putšistide leer võinuks võita NLKP siseheitluses Gorbatšovi, kellel ei olnuks eeskujuks tuua verevalamiseta, eeskujulikku perestroika-reformijat Eestit.

Moskva KGB missioon Eestis oli tekitada intritega rahvuskonflikt. Erinevalt Gruusiast olid eestlased ja eestlaste keskel elanud venekeelsed vaoshoitud. Toompea lossi õue väravate lahtilõhkumisest ja lossi õuele sõitnud veoauto kastilt peetud kõnedest ENSV lippudega ei piisanud. KGB sai õppetunni. Edaspidi provotseerisid kriminaalid, kes ei kohku pussitamast nagu aasta eest aprilliööl.

Miks tähtsustan KGB rolli? Tollal N. Liidus ei sündinud suuremad rahvaliikumised ilma KGB kaastöötajate osaluseta. Ka ERSP ja Isamaa asutajate hulgas oli koputajaid. Rahvarinde sünd oli eelnevalt KGB-s heakskiidetud, kuna Rahvarinde eesmärgiks seati hoida vaos Eesti kodanike soovi vabast Eestist ja panna rahulduma uue ja parema liidulepinguga. KGB ebaõnneks võeti Rahvarinne 1987. aprilli Loomeliitude pleenumilt tuntuks saanud poliitikute poolt suures osas üle ja Savisaar jäi kontaktisikuks. Nooremad vaadaku Mati Põldre 1989. aastal valminud kaheosalist dokumentaalfilmi "Kas oskame hoida ühte?", kus Rahvarinde redaktsioonikomisjoni aruteludel Edgar istub vaikselt ja hoolega kuulab. Kahekümne viiest tuntuimast rahvarindelasest olid kõigest 4-5 tänased keskerakondlased.