http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm http://www.terramariana.ee/Yhiskond/yk-Rapport.htm http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=5950 http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=6301 http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=6294

to Jasper: Kas ma rääkisin Eesti Panga presidendist või? Ei rääkinud, kui kahtled minu jutus, siis loe minu kommentaar uuesti ja tähelepanelikult üle. Tollal oli Eesti Panga president Vahur Kraft.

Miks nad sead on?Nemad ei olnud ei lubajad ega ka keelajad.Inimesed erastada tahsid kuid Laar ei lubanud.Müüsid hooned maha koos inimestega väikese raha eest.Küsige isamaalt.See on nende vastata.

ARVAJA. Rahareformi najal oli peaministriks T.Vähi. Eesti Panga president S.Kallas. Rahareformi ettevalmistamisel oli Eesti Panga president R.Ottoson. Savisaar ei ole kunagi olnud peaminister. Ma ei saa midagi parata, kui Sinul lihtkesikule omaselt ei ole isegi haugi mälu mitte.

to Jasper: Ma ei saa sinna midagi teha, kui sul on ajalugu nõrk või isegi väga nõrk. Savisaar oli peaminister aastatel 1990-1992. Kui soovid veel rohkem informatsiooni lähiajaloo kohta, osta raamatupoest või erakonna büroo|st(dest) raamat Peaminister ja loe läbi. Olen kindel, et sinu informatsioon ajaloo sündmuste kohta täieneb. Mul on endal raamat Peaminister olemas ja olen Peaministri juba ühe korra läbi lugenud.

ARVAJA. Sa väitsid, et rahareform toimus Laari valitsuse ajal, kes oli enne Savisaart peaminister. On meeles? Ja siis väitsid veel, et sel ajal oli Eesti panga prresident Vahur Kraft. On meeles?

ARVAJA 2006-05-14 16:53:34 Ma saan muidugi aru, et sa provotseerid mind vastama, et näha kas mind on võimalik provotseerida sind õpetama. Aga olgu, nagu kõik siin kirjutajad teavad(või ei tea?) oli enne vene rubla, üheksakümnendate alguses tuli oma raha - Eesti kroon. Laar, kes tollal, (enne Savisaare peaministriks saamist) oli peaminister...

Minu mäletamist mööda oli tõesti esimene peaminister Savisaar,kuid mitte Riigikogus vaid viimases Ülemnõukogus 1990-1992.Ei mäleta üksikasju,aga tean,et Savisaart hakati juba siis "kottima"teatud jõudude poolt,kes seda on väsimatult siiani teinud.Pean tõesti oma mälu värskendama "Peaministri"abil,mis mulgi olemas ja mida olen vaid tükati lugenud,algusest mööda minnes,sest mind huvitasid momendil veidi hilisemad sündmused.Siis veel reformierakonda ei olnud,kuid Kallas tegutses kõvasti,et tõrjuda tollast pangapresidenti Otsassoni,mis tal ka õnnestus koostöös laarkelamlastega ehk Eestikongreslastega.Vastasseis oli juba siis väga terav.Toiduainete defitsiit oli kunstlikult tekitatud,et õõnestada Savisaare jalgealust.Kui oldi eesmärgile jõutud ja Savisaar kukutatud,kadus defitsiit ´koos talongidega paugupealt,mis oli seletatav ainult üheselt.Kui Savisaar asus paljastama vandenõu,minnes avama peidetud ressursside ladusid, keerati kõik meedia abil hoopis tema kraesse.Kuid olge nii kenad,selgitage ausalt ja erapooletult lahti,mis huvi oli Savisaarel tekitada seda kaost,olles ise peaministrina vastutav kõige selle eest.Mitte mingit loogilist seletust sellele ei ole.Ajutiselt sai tema asemele siis peaministriks Tiit Vähi,kui Savisaar sai tagandatud.Seejarel alles,peale esimesi Riigikogu valimisi,sai peaministriks Mart Laar.Edasi uurige ise seda ajalugu,kui palju Mart sai oma lollusega riiki juhtides võimul olla ja mis siis,tema võimutsemise ajal,lahti läks."Arvajal" on veidi tõesti asjad sassis,kuid põhimõtted õiged,minu arvates.Kuid mis tähtsust momendil on harutada seda mälu sasipundart,millest midagi ei muutu ja mis on momendil ebaoluline.Tol ajal oli EP president Rein Otsasson,kes oli ausamate põhimõtetega,mis segasid võimule pürgivat laarkelamkallaseid.Vahur Kraftist sai EP president alles peale Siim Kallast,kelle ambitsioon oli täidetud,olla EP president Eesti Krooni kehtestamise juures.Tegelik au loorberitega kuulub siiski Rein Otsassonile,kes oli selle protsessi tegelik aju ja mootor,kes oli tagasihoidlik ja aus rääkimatta tarkusest,kes ei laskunud madalatesse intriigidesse, taandudes ise sellest sopast. Kallasel oli väga vaja panga presidendi kohta,et läbiviia rahade kantimisi,millest võib lugeda Kümmeli raamatust "Isamaa Rüüstajad"dokumentaaluurimusest suurimast pangaröövist tänapäeva-Eestis.

to erak. Minul ARVAJAGA küll natuke teine vaidlus. Aga see on nüüd küll pehmelt öeldud, et tal NATUKE asjad sassis on. Ta ei jaga maad ega ilma ja mis põhimõtted siis saavad veel õiged olla.Kas see et on keskerakondlane ja siis automaatselt õigete põhimõtetega?

to Erak: ARVAJAL on tõesti asjad veidi sassis, kuid põhimõtted õiged, minu arvates. Igal juhul suur tänu märkuse ja tunnustuse eest. Ka mina arvan, et kui see ajaloo sasipundar ka õigesti lahti harutada, ei muutu sellest midagi, või muutub väga vähe.

to Jasper: Ma ei teadnudki, et sa oled patoloogiline(haiglaslik) Keskerakon|na(dlaste) vihkaja nagu Samost või Muuli. Sulle teadmiseks, et kui inimesel on põhimõtted õiged, siis on muidugi tore kui tal ka asjad õiged on. Aga kui ei ole, jumal temaga, peaasi, et faktid õiged on. Faktid on:Kes mida tegi. Asjad on: Mis aastal keegi midagi tegi. Nii saabki öelda, inimesel on põhimõtted õiged.

Vabamüürlased on ju kogu aeg tüüri juures olnud ja nad järgivad salaprotokollide põhimõtteid. Vastandada noored-vanad, omanikud-sundüürnikud, naised-mehed, kommunistid ja mitte kommunistid, rikkad ja vaesed jne. veelahe läheb kurjuse piirilt, sest segases vees on kerge inimese ajusid püüda. tekivad igasugused noorte rühmitused nagu anarhistid, skinnheidid, lahkusuliste organisatsioonid, kelle tegevus käib riigi lammutamiseks. Nende sihid on pikaajalised ja kindlad ja kes sellest kõrvale kaldub, hakkab oma peaga mõtlema, need kõrvaldatakse kas füüsiliselt või savisaare kõrvaldamise meetodiga. Erak võib rääkida koos arvajaga nii palju,ka mina räägin, aga kes aru ei taha saada, see ei saagi ja laseb oma joru edasi. Ma loodan, et neid on vähemuses, sest iga eesti inimene juba saab aru, mida on Eesti riigiga tehtud. Ärge valige riigi tüüri juurde vabamüürlasi ja kristlasi, siis läheb seegi allesjäänud riik uppi.

ARVAJA! Esiteks ma ei vihka kedagi. Ja teiseks on Sinul ka asjad, nagu Sa neid nimetad, sassis. Pöördun ka eraku poole ühe vana vaidluse asjus. Ütle palun kas Sina tead midagi 1700 uuest autobussist, mille väidetavalt Keskerakond valdadele ostis. Lemme võib ka oma protokollidest järgi vaadata.

uuesti tuleks üle vaadata kõik edastamaised tagastamised. kui seaduspärased need ikka olid? vähimagi kahtluse korral aga alustada uut uurimist st. kõigepealt omandiõigus tühistada ja uurida fakte, kes ja millelel õigust ikka omavad. Paljud korterid ja majad sattusid ikka inimeste kätte, kes pole ka Omandiereformi järgi subjektid, muudest sulidest rääkimata. Dokumendid kõik olemas, lihtsalt keegi olis osavam.. kui riik juba nii helde oli ja jagas paremale ja vasakule, kompenseerigu rahaliselt ilmajäänutele, et ka nemad saaksid lõpuks viimase kodu endale. üle 50-ne iminene palju vaevalt neid enam saab. Laenu pangad ei anna, niisiis peab riik selle ülekohtu heastama nendele inimestele. noored kommenteerijad peaksid teadma, et nenede vanemad ikka miski tüki kätte said elamufondist. ja kes väidab, et ise ehitas maja, sai erastada maatüki selle elemu ümber. niiisiis kõik on midagi juba saanud peale sundüürnike. Pole meie süüdi tekitatut ülekohtus..

jasperile Ma ei ole midagi sellest kuulnud ja ei usu igasuguseid väiteid,mida ei soovita sinulgi.

Müüdi maha riigile kuulunud majad Akadeemia tee 38; 42; ja 46. Akadeemia tee majad 32; 34; ja 48 olid munitsipaalmajad ja selleks ka jäid. Tallinna Linnavolikogu 5. mai 1994. aasta otsuse nr. 62 lisaga jäeti erastamata 484 Tallinna elamut. Vt. ka Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995. Linnavolinik Liilia Mölder kommenteeris, et nende majade elanikud võivad osaleda korterite enampakkumistel!

erak. Vaata ma tean, et tegemist on mingi luuluga. Aga see on keskerakondlaste seas leviv ning ilmselt mitte ainus luul. Ja põhjused samad, miks puuslikekummardajatel. See on sügav harimatus, elementaarsete teadmiste puudumine, võimetus aru saada maailma ja ka Eesti asjadest jne.

Üürnik vajab raha üüri maksmiseks või uue kodu ostmiseks ninga majaomanik vajab turutasemele vastavat üüri maja korrashoiuks ja isiklikuks kasumiks. Sundüüri küsimus ahistab mõlemat otse materiaalselt. Kõigil teistel on asjaga vaid emotsionaalne või teoreetiline side. Seega on üürnikud ja omanikud kõige enam huvitatud probleemi lahendamisest ja on väga lühinägelik mitte tegeleda asjaga ühiselt. Sundüüri probleemipundar on nagu pronkssõdur, mille olemasolu on poliitikutele väga kasulik - valimiste eel saavad ühed lubada, et võtame maha ja teised, et jätame allea. Tegelikult vajavad venelased püha- ja peopaika ning eestlased tahavad seda pidu mitte näha. Täiesti lahendatav ülesanne, kui oleks vaid tahtmist.

Kõik siin ilmas on suhteline, palju suhtelisem kui oskame nooruses arvata. Stabiilses vanas demokraatias elanud inimesed ei saanud kunagi sellist võimalust vaadelda ühiskonda ja inimhinge seestpoolt nagu meie, kes olime üleminekuajal täisealised. Sundüürnikud ei võrdle end mingi tingliku üürnikuga turumajanduslikus demokraatias, vaid oma eilsete-tänaste naabrite ja tuttavatega. Näiteks eestiaegses Kunstikapitalile kuuluvas Kunstihoones elav kunstnik, kes ei saanud oma korterit ja ateljeed erastada, võrdleb end sealsamas kõrval asuva ENSV Kunstifondi majas elava kunstnikuga, kes sai erastada nii oma miljonivaatega ateljeekorteri kui kesklinna keldrikorruse teise ateljee ning Lahemaa rannasuvila krundi veel takkapihta. Ta ei võrdle end ka Võrumaa kolhoosniku ega saare kaluriga. Viimased võrdlevad end omakorda oma naabritega ja on suhteliselt rahul. Tallinna kesklinnas väga heas ja suures korteris imeväikest üüri maksvad sundüürnikud aga on tõepoolest õnnetud. Teie jutt ei saa neid kuidagi õnnelikuks teha. Miljon krooni ehk saaks, aga sedagi vaid oskusliku veenmisega.

Sundüürnikest saab aru vaid teine sundüürnik ja seetõttu ei pruugi asjast vaikiv ajakirjanik või poliitik olla pahatahtlik või ükskõikne. Kes väidab, et probleemi ei ole olemas, on muidugi kas pealiskaudne või politikaan. Tuleks katsuda kaasata ausaid, kuid ettevaatlikke poliitikuid ja ajakirjanikke. Ettevaatlikud ja targad inimesd ei ole enamasti kuigi suhtlemisaltid. Äärmuslust nad suisa kardavad. Minu plaan on väga lihtne - riik peab eraldama raha. Selleks on vaja nii opositsiooni kui ajakirjanduse toetust. Seega tuleb neisse lugupidavalt suhtuda. Raha allikat näen ma endiselt kinnistamata riigimaa müügis või rentimises. See laegas avaneks kui kaotataks igasugused "erastamised soodushinnaga eelisostuõigusega", mis toidavad vaid organiseeritud kuritegevust ja nende kodustatud poliitikuid ning ametnikke. Kui eeldate, et näiteks teie erakonnas viimaseid ei ole, siis kindlasti töötate tühja. Seniseid sundüürnike abistamise vorme võiks võrrelda staliniaegse korteriprogrammiga (igale töölisele parkettpõrandaga korter renessanssstiilis torniga lossis) ja minu pakutu oleks hruðtðoviaegne palju realistlikum, ent ebapopulaarsem variant. Kes siis vahetaks unistuse vanalinnavaatest mingi hruðtðovka vastu?