To Hilda: Millisele konkreetsele küsimusele??? Vaagija küsis, miks ma valetan. Mul on küll selline tunne, et Vaagija ise paneb pada, väites, et refereeritud on SLÕL, kuigi ei ole ju. Konkreetselt on vihjatud: "...julgeb Kesknädal diagnoosida...", "...Kesknädal näeks hea meelega, ..." Loe nüüd ise seda lauset Tartu haiglast: "...Teadjamad poliitkeeled kommenteerivad, et Tallinna haiglas oli ta „omade sotside“ käe all, samal ajal kui Tartu haigla kuulub „neile reformikatele“ ..." Mida sina sellest lausest järeldaksid??? Mina järeldan seda, et Tartu Maarjamõisa haigla on "RE käpa all" ja julgeolekukaalutlustel (?) ei juletud presidenti sinna viia, vaid viidi "sotside käpa all" olevasse haiglasse. Ja mida sellest järeldada - võiks nagu järeldada, et Tartu "reformistidest" arstide käest poleks Ilves korraliku ravi saanud. Kuna inimene viidi haiglasse kiirabiga, siis ei saa ju riskida võimalku "parteipoliitilise" sabotaažiga, et abi ei anta ja ... On siiamaani mõttekäik arusaadav? Mina pole seda parteipoliitikat sellesse soperdisse seganud. Ma ütlen veelkord, tegemist on äärmiselt alatu kirjatükiga, mis oma küünilisusega lausa jahmatas. Terviseprobleemid võivad tabada kõiki inimesi, ei ole selle eest kaitstud ka president ja viited siinkohal tema alkoholilembusele on siinkohal täiesti jäledad. Kuidas su enda enesetunne oleks, kui sind viiakse pimesoolepõletikuga haiglasse ja järgmisel päeval loed kesknädalast, et sul oli deliirium. Selliste asjadega ei tehta tsiviliseeritud ühiskonnas nalja ega ilguta selle kallal. Siinkohal on KN oma ärapanemisrõõmus liiale läinud. See ei ole üks ja sama, mida A. Rüütli kohta kirjutati. Seal andis diagnoosi väga kogenud arst (diagnoosi üle võib muidugi vaielda, tegemist ei olnud ju Rüütli raviarstiga, kui oleks olnud poleks ta muidugi sellise avaldusega esinenud), kes ka põhjendas oma seisukohti. Ka artiklitel olid autorid olemas. Siinkohal on tegemist anonüümse KN "diagnoosiga", mille aluseks nagu siinkohal on väljendatud presidendi väidetav kehv diktsioon (mina küll midagi aru ei saanud, see selleks) ja väidetav alkoholilembus. Mis revanšisoov see siis lõpuks on, kui ilgutakse juba inimese tervise üle. Ma ei kujutaks ette KN rõõmukilkeid, kui president peaks mingi terviserikke tagajärjel tõesti surema. ilmselt leitakse siis, et jõi end surnuks. Ütlen veelkord, et sellised soperdised on liiga räiged isegi internetikommentaarina ja endast lugupidav ajaleht koristaks sellised kommentaaridki ära, rääkimata sellise asja paberkujul avaldamisest.

"... mul on tunne...", "...Kesknädal näeks hea meelega...", "...mina järeldan...", "...ilmselt leitakse..."- kõik need tunnetamised ja oletamised on glavliti poolt esitatud Kesknädalale kui sündinud asjad. Kuidas käsib glavlit selliste tunnete ja oletamiste alusel Kesknädala süüdistamisest aru saada? Ehk tasuks oma tundeid ja oletamisi Kesknädalale mitte delegeerida, hulk olukordi oleksid üheselt ja selgelt mõistetavad ja glavlit ei peaks ka nii põhjalikult närvi minema.

To teema: Tubli. Ära peta end, kui ma läheksin närvi, siis ma ei kommenteeriks siin. Sinusuguste peale pole ju mõtet närvi minna. Jälle oled ära raisanud terve hunniku tähemärke ja ikka ei öelnud midagi. Kas oled selle stiili omandanud kunagisi "Rahva Hääle" juhtkirju treides. Mis teha, ilmselt keskmine kesklane ainult sellisest jutust aru saabki ja see tekitab äratundmisröömu, et vana hea nõukaaeg on õnneks tagasi on tulnud. Tunnistan ausalt, mina pole võimaline sellise kaliibriga ühiskonnateadlase-psühhiaatriga vaidlema. Ootaks nagu selget vastust, ikka tuleb mingi segane sõnamulin. Mul on küll selline tunne, et oled ise selle soperdise sinna lehte kirjutanud. Kuna on ju näha, et sa kirjutamisega päris iseseisvalt ilma sõnaraamatuta hakkama ei saa, siis tulevadki sellised kummalised kirjatükid, mida saabki mitmeti mõista.

to glavlit - esitad siin vaid enda isiklikke lõputuid oletusi, arvamusi, järeldusi ja arvad, et need kõlbavadki süüdistuseks?

To vaagija: Ole nüüd, ma ei süüdista kedagi, mis mõtet seda üldse kommentaariumis teha. Erinevalt sinust säilitan siiski reaalsustaju. Kas sa tõesti oled nii loll, et arvad, et ma mõtlen, et suudan sinusuguseid ortodokse ümber veenda. Sa ütlesid õieti, mina esitan isiklike arvamusi, oletusi ja järeldusi, sinusugused seevastu esindavad partei põhiliini, seetõttu polegi teil midagi öelda. Teil polegi oma arvamust ja peale sõimu ja äraleierdatud sõnamulina midagi muud enam ei tulegi. Te oletegi hoiatav eeskuju, mis võib inimesega juhtuda, kui end liiga tihedalt mingi parteiga seob.

to glavlit - //Selline süüdistus on juba küll kohtuasja väärt!// - sellise süüdistuse tegid vaid enda oletuste alusel. Ja kus ma sind sõimasin? //Te oletegi hoiatav eeskuju, mis võib inimesega juhtuda, kui end liiga tihedalt mingi parteiga seob.// - need sõnad käivad küll su enda kohta.

to glavlit;
Lugesin sinu sõjakaid kommentaare. Ära topi oma arvamusi teiste suhu.

to glavlit;
//Kas oled selle stiili omandanud kunagisi "Rahva Hääle" juhtkirju treides//
Neid juhtkirju on treinud (või nende kaastreija olnud) üks tuntud reformierakondlane. Praegune Euroopa Komisjoni asepresident, Reformierakonna liige ja endine peaminister Siim Kallas oli "Rahva Hääle“ toimetaja asetäitja.

Järjest uued ja uued inimesed on hakanud rääkima, et meie praegune ja ausatel ja vabadel valimistel võimule tulnud president Ilves kuulub ühte ritta selliste nähtustega nagu paljuräägitud Viru keskus kogu oma arhitektuurilise ja visuaalse geniaalsusega või Kreisi raadio poolt Eesti kultuuri esindamine Eurovisioonil jne.jne. Nõukogude ajal tavatsesid eestlased kasutada sellise nähtuse kohta väljendit "Soome huumor". See oli midagi, mis pani õlgu kehitama ja pisut piinlikust tundma. Nüüd näime ise just sellises veidras suunas "õnneliku rahvana". arenevat.

Järjest uued ja uued inimesed on hakanud rääkima, et meie praegune ja ausatel ja vabadel valimistel võimule tulnud president Ilves kuulub ühte ritta selliste nähtustega nagu paljuräägitud Viru keskus kogu oma arhitektuurilise ja visuaalse geniaalsusega või Kreisi raadio poolt Eesti kultuuri esindamine Eurovisioonil jne.jne. Nõukogude ajal tavatsesid eestlased kasutada sellise nähtuse kohta väljendit "Soome huumor". See oli midagi, mis pani õlgu kehitama ja pisut piinlikust tundma. Nüüd näime ise just sellises veidras suunas "õnneliku rahvana". arenevat.