24.veebruaril asutati Eesti Muinsuskaitse Seltsi, ERSP ja Eesti Kristliku Liidu poolt kodanike komiteede liikumine. Raekoja platsil toimunud miitingul loeti ette EMS -I deklaratsioon. Selles teatati, et "Eesti Vabariigi õiguslik ja aateline järjepidevus ei ole katkenud. Iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi taastamine on nii Eesti kui Nõukogude Liidu jaoks kõlbeliselt möödapääsmatu"(Eesti Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid. Märts 1989). Samas kutsuti üles kõiki, kes 17.juunil 1940 olid Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglasi moodustama kihelkondades ja linnades Eesti Kodanike Komiteesid ning kokku kutsuma Eesti Kongress, mis arutaks Eesti enesemääramise küsimusi. Kodanike komiteede eesmärgiks sai Eesti Vabariigi kodanike registreerimine. Selle liikumise idee andjaks peetakse Harald Tillemanni. Mõiste "kodanike komitee" loojaks peetakse Trivimi Vellistet (M.Laar, U.Ott, S.Endre: "Teine Eesti", Tallinn 1996. Lk.557).

Võimudele polnud kodanike komiteede loomine meelepärane ning nende tegevuse ümber kerkis vaikimise müür. Kui ametlikus ajakirjanduses neist räägiti, siis negatiivses valguses. Esimene kodanike komitee Eestis loodi 21.märtsil Kadrinas. Komiteede moodustamist asus koordineerima Eesti Kodanike Komiteede Ajutine Sidetoimkond. See organ täpsustas komiteede ülesandeid ja kodanike registreerimise korda. Registreerimisel tuli registreerimislehele kanda nimi, sünniaeg ja -koht, elukoht ja kodakondsuse alus. Mittekodanikud kanti kodanikega samale lehele, neid loeti kodakondsuse taotlejateks. Kodanik said nn sinise registreerimistunnistuse, taotlejad rohelise.

Läänemaal valitses esialgu vaikus. 11.märtsil toimus Haapsalus Läänemaa Muinsuskaitse Ühenduse asutamiskoosolek. Koosolekul esines T.Velliste, kes luges ette EMS deklaratsiooni Eesti Vabariigi 71.aastapäevaks, milles tehtigi kodanike komiteede loomise ettepanek. Ametliku otsust koosolek siiski ei teinud. 14. märtsi ajalehes Läänlane ilmutas koosolekut tutvustava artikli kõrval ära ka nimetatud deklaratsioon.

Esimesed kodanike komiteed Läänemaal loodi 25.aprillil Hanila ja Karuse kihelkonnas. Nad olid vastavalt 11. ja 12. EKK Eestis. Hanila komitee etteotsa valiti Karuse kolhoosi maaparandustööline Peeter Hermik, Karuse komiteed asus juhtima Lihula teeninduspunkti fotograaf Hellat Rumvolt. Vastloodud komiteedele käis asutamiskoosolekul EKK-de eesmärke tutvustamas sidetoimkonna liige Illar Hallaste.

Järgmised kodanike komiteed loodi 3.mail Lihulas (esimees Endel Apsalon) ja 7.mail Kirblas (esimees Piret Parkal). Selline komiteede asutamistempo võimaldas Hanila EKK esimehel Peeter Hermikul väita, et" vastse kodanikualgatuse - kodanike komiteede moodustamise - on muutnud Läänemaa Kasari-taguse ala "tukkuvast" regioonist üheks poliitiliselt aktiivsemaks piirkonnaks Eestis"(Lääne Elu. 1989 13.juuli).

Läänemaa keskuses Haapsalus asutati kodanike komitee 24.mail.

Juuni algul Tallinnas Kirjanike Majas toimunud Ajutise Sidetoimkonna pressikonverentsil kanti ette, et Läänemaal on loodud juba 6 EKK-d. Kuuendaks loeti ajaloolise Läänemaa piires loodud Vigala kodanike komiteed, mis asutati 27.mail.

Juuni algul kiirenes kodanike registreerimise tempo. Maalehes ilmus Marju Lauristini ja Harald Tillemanni väitlus kodanike komiteede teemadel. Ajakirjas Looming ilmus usutlus Tunne Kelamiga. Kindlasti aitas registreerimise hoogustamisele kaasa ilmade soojenemine, sest registreerijad tulid ruumidest tänavatele ehk lihtsalt kodanike komitee tuli rahva sekka.

Registreeritute arvu kasv ajas segaduse jõud, kes seni olid jutlustanud suveräänsusest NSVL koosseisus. Jõuliselt asus kodanike komiteede liikumise vastu välja Rahvarinde liider Edgar Savisaar, tehes seda ajalehes Edasi avaldatud usutluses "Pole mõtet peita pead liiva alla". Selles ta nentis, et omariiklus on ainult üks rahvuse arengu võimalusi. Parimaks teeks pidas ta IME( isemajandav Eesti) teed, kuigi oli sunnitud tunnistama, et see tee on poliitiliselt poolik. Ta soovitas lähtuda olemasolevatest reaalsustest. Samas kukkus 8.juulil Põlvas toimunud Rahvarinde piirkondlike organsatsioonide koosolekul läbi ettepanek kodanike komiteede liikumine üheselt hukka mõista. Samal koosolekul aga võeti vastu otsus RR toetajakaartide levitamise kohta. Need üherublalised toetajakaardid pidid vist saama alternatiiviks kodanike registreerimiskaartidele. Kuigi toetajakaardi ostjaid oli palju, ei täitnud üritus talle pandud eesmärki.

Kodanike komiteede vastasesse võitlusse rakendusid mitmed juristid, kes püüdsid selgeks teha, et Eesti Vabariik on pöördumatult kadunud. Selliseid artikleid avaldasid ajakirjanduses Indrek Koolmeister, Jüri Põld, Jüri Raidla.

13. juulil 1989 alustas ilmumist ajaleht Lääne Elu, mis asus selgelt kodanike komiteede liikumise poolele. Esmanumbris ilmus Tunne Kelami artikkel "Mis on kodanike komiteed", Hanila EKK esimehe Peeter Hermiku eelpoolviidatud jutt. Samas numbris anti teada, et Läänemaa RR volikogu ühines Tallinna Mererajooni RR deklaratsiooniga: "Leiame vältimatult vajaliku olevat Eesti Kodanike Komiteede moodustamise, Eesti Vabariigi kodanike, nende järglaste registreerimise."(Lääne Elu. 1989 13.juuli)

Haapsalus oli juuli lõpuks registreeritud üle 1000 Eesti Vabariigi kodaniku, kusjuures registreerimistõenditest tuli puudus.(Lääne Elu 1989, 27.juuli)

Ajaloolisele Läänemaale tekkis veel kaks kodanike komiteed: Märjamaa (esimees Igal Serglov) ja Varbla (Reet Mägedi). Tekkis juurde Kullamaa valla Risti abikomitee Viljar Ansko juhtimisel.

Augusti lõpuks oli üle Eesti loodud juba 92 EKK-d.(Lääne Elu 1989, 24.august) ERSP suurkogul võis Tunne Kelam öelda: "Tekivad kümned vabaduse saared - Eesti Kodanike Komiteed, kes moodustavad üle eesti hargneva vabaduse saarestiku, taastatava Eesti Vabariigi alusmüüri."(Lääne Elu 1989, 24.august) Läänemaal oli see "vabaduse saarestik" jõudnud 15.augusti seisuga registreerida 10300 inimest.(Lääne Elu 1989, 7.september)

Lõikuskuu lõpus, 23.augustil, toimus üks laulva revolutsiooni tippüritusi - Balti kett. Sel üritusel skandeeris rahvas: "Vabadust !". Selle vabaduse all ei mõeldud enam nn suveräänsust N.Liidu koosseisus, vaid mõeldi küllap ikka oma, iseseisvat Eesti riiki. Kindlasti oli selles ilmnenud soovis oma teene kodanike komiteede liikumisel. Palju aitas kodanike komiteede tegevuse laienemisele kaasa populaarse professori Rein Taagepera toetus. Samal ajal jätkas aga ENSV juhtkond laveerivat poliitikat, tehes järelandmisi nii Moskvale kui kohalikele impeeriumimeelsetele jõududele. Täielikult siiski rahva enamuse soove vältida ei saanud. Rahvarinnegi asus oma seisukohti revideerima. Üheks selle näiteks oli E.Savisaare idee nn kolmandast vabariigist, mille järgi tekiks Eestis uus riik ENSV baasil. Kodakondsuse küsimusest sai Eesti Vabariigi taastamise võtmeküsimus - kas taastada 1940.a. okupeeritud eesti Vabariik või luua uus riik. Selles olukorras tuli kodanike komiteedel teha tugevat tööd.

7.oktoobril toimus Tallinnas I EKK-de konverents, millest võtsid osa 105 EKK esindajad. Läänemaad esindas 16 inimest.(Läänlane 1989, 10.oktoober) Konverentsil loodi EKK de Ülemaaline toimkond. Paraku külvas see konverents kohalolijatesse ka segadust. Läänlase korrespondent Urmas Lauri kirjutas: "Konverentsi lõppedes ei saanudki ma selgust, kuidas saab korraldada Eesti Kongressi valimisi sõltumatult okupatsioonivõimudest."(Läänlane 1989, 10.oktoober)

Läänemaal aga jätkusid ka EKKde vastaste ringsõidud. 3.oktoobril kohtus Lihula rahvaga endine EKP Haapsalu rajoonikomitee I sekretär Elmu Peek. Kohtumisel rahvaga olla ta maininud: "Kakskümmend aastat iseseisvat Eestit oli ebanormaalne olukord." Lisaks andis ta kodanike komiteedele hävitava hinnangu, sest need tahtvat luua kaksikvõimu ja minna pahuksisse seadusliku võimuga(Lääne Elu 1989, 12.oktoober).

18. oktoober 1989 oli tähtis päev Läänemaa kodanike komiteede jaoks. Sel päeval sündis Lääne-Nigula Kodanike Komitee, mida asus juhtima Sõpruse kolhoosi kultuuritöö organisaator Raul Tammet. Kuid samal päeval loodi ka EKK Läänemaa maakonnakomitee. Asutamiskoosolek toimus Haapsalu kultuurimaja loengusaalis. Kokkutulnud esindasid 12950 registreeritut. Külalistena viibisid kohal AST liige Kalle Eller ja Harjumaa maakonnakomitee juht Ilmar Palias. Sõnavõtnud arvustasid oma kõnedes Rahvarinnet ja Läänemaa muinsuskaitset. Koosolek otsustas moodustada maakonnakomitee 20 liikmelisena, neist 5 valitakse koosolekul ja 15 delegeerivad kohalikud komiteed. Valiti küll 5 liiget, kuid kohalikud komiteed ei suutnud veel oma esindajaid määrata ning seetõttu polnud komiteel otsustamisõigust. Koosolekul valiti ja määrati maakonnakomitee koosseisu ajakirjanik Aleksander Ikonnikov, Lihula kirikuõpetaja Endel Apsalon, Märjamaa Keskkooli õpetaja Igal Serglov, Hanila EKK esimees Peeter Hermik, Matsalu Looduskaitseala järelvalveülem Tõnis Ulm, Märjamaa EPT tööline Uno Kiisma, Matsalu LK ornitoloog Gunnar Polma, Haapsalu EKK esindaja Enriko Erkmann. Koosolekul võeti vastu ka üleskutse, milles kutsuti üles kõiki Läänemaa erakondi ja ühiskondlikke liikumisi osalema EKK struktuuri lõplikus väljakujundamises ja Eesti Kongressi ettevalmistamises. Hiljem määrati maakonnakomiteesse Toivo Averin, Raul Tammet, Rein Madisson,Hellat Rumvolt.

Maakonnakomitee esimene otsustusvõimeline koosolek toimus Lihulas 26. Oktoobril, kui kohal oli komitee 12 liiget. Maakonnakomitee esimeheks valiti Tõnis Ulm, loodava EKK Peakomitee liikmeks delegeeriti Endel Apsalon.

11. novembril 1989 moodustati Tallinnas Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee eesotsas Tunne Kelamiga. Aseesimeesteks valiti Trivimi Velliste, Illar Hallaste ja Rein Tamme. Läänemaalt said Peakomitee liikmeteks Endel Apsalon ja Aleksander Ikonnikov. Tolleks ajaks oli üle Eesti registreeritud 320 000 kodanikku ja kodakondsuse taotlejat ning loodud 114 kohalikku kodanike komiteed.(L.Vahtre. Vabanemine. Tallinn 1996. Lk. 66) Peakomitee peamiseks ülesandeks jäi Eesti Kongressi ettevalmistamine ning kodanikena registreerinute arvu viimine poole miljonini. Kõik hakkas osutama sellele, et vaidluses iseseisvuse taastajate ja nn. Kolmanda vabariigi idee toetajate vahel on saavutanud juhtpositsiooni esimesed. Novembri lõpul teatas oma toetusest Eesti Kongressi kokkukutsumisele ka mõjukas Eesti Töökollektiivide Liit. ETKL -I liider Ülo Nugis lubas kodanike komiteedele igakülgset toetust.

Novembri lõpus sai Läänemaa veel kahe kodanike komitee võrra rikkamaks. 28. novembril loodi Kullamaa kodanike komitee, mida asus juhtima Kullamaa Keskkooli ajalooõpetaja Ervin Rannik. Päev hiljem sündis Ridala kodanike komitee, mille esimeheks sai Külvaja kolhoosi parteisekretär Madis Kütt. Martna kihelkonna kodanike komitee loodi 6. detsembril ning selle esimeheks sai Aarne Mihk. 30.novembri seisuga oli Läänemaal registreeritud 14020 kodanikku ja kodakondsuse taotlejat.(ERSP Teataja 15/16 1989)

10.detsembril 1989 toimusid esimesed enam-vähem demokraatlikud kohalike võimuorganite valimised sõjajärgses Eestis. Kohalikesse külanõukogudesse kandideerisid mitmed EKK-de aktivistid, paraku polnud neil erilist edu. Küll aga olid valimisjaoskonnad suurepäraseks kohaks kodanike registreerimise jaoks. Seda võimalust kasutati aktiivselt. Igatahes detsembri keskpaigaks võis maakonnakomitee esimees Tõnis Ulm teatada, et enamik Lihula, Karuse ja Hanila rahvast on registreeritud.(Lääne Elu . 1989. 14. Detsember.) 20.detsembriks oli Läänemaal tervikuna registreeritud 22066 kodanikku ja kodakondsuse taotlejat, Eestis küündis see arv maagilise poole miljoni lähedale(Lääne Elu. 1990. 4. Jaanuar).

Siinkohal võiks üles loetleda agaramad kodanike registreerijad Läänemaal. Haapsalus olid tublimateks Anneli ja Andres Ammas, Renee Kark, Enriko Erkmann, Heiki Kranich, Aleksander Ikonnikov, Taimi Meri. Karusel tegutsesid aktiivsemalt Tõnis Ulm, Hellat Rumvolt, Jürgen Vester. Kullamaa kihelkonna agaramateks registreerijateks olid Vaike Liiv ja Viljar Ansko. Lihulas paistis silma Maks Ost, Martnas Aino Prikk. Märjamaa kodanike komitees olid aktiivsemad Eesti kodanike registreerijad Eha Kaljusaar ning Ly Tammel. Varblas võib ära märkida Reet Mägedi ja Salme Koppeli, Vigalas Vello Kübara, Ly Rumma, Mare Ülemaantee. Kindlasti oli tublisid inimesi veelgi.(Andmed registreerijate kohta pärinevad: ERSP Teataja nr. 2 1990)

Kongressi valimiste korrast sai Läänemaa rahvas esmakordselt kuulda 19. Detsembril Taebla baaris toimunud ERSP teabekoosolekul. Peagi teatas oma toetusest Eesti Kongressi ideele Läänemaa Töökollektiivide Liidu juht Väino Mets.

Ometi ei saadud läbi raskusteta. Puudusid vahendid ja vajalik aparaat valimiste läbiviimiseks. Loomulikult kummitas rahapuudus. 1990.aasta alul oli Maakonnakomitee arvel Läänemaa Kommertspangas 1058 rubla ja 55 kopikat eraisikute annetusi, sellele lisaks oli 100 rubla andnud Martna sovhoos(Lääne Elu. 1990. 11.jaanuar). Keerulist olukorda arutati Läänemaa liikumiste ja organisatsioonide konsultatiivnõukogus, kus hetkeseisu kommenteerisid kodanike komiteede aktivistid Peeter Hermik ja Vello Vaht. Konsultatiivkomitee otsustas Eesti Kongressi valimistele kaasa aidata. 9.jaanuaril võttis aga Lääne Maakonna volikogu vastu otsuse, et valimised toimuvad samades jaoskondades, kus Ülemnõukogu valimisedki. Omaltpoolt pakuti abi.

Läänemaal moodustati Eesti Kongressi valimisteks 4 ringkonda, mandaatide arv oli 18. Ühe ringkonna moodustasid Ridala, Martna, Lääne-Nigula, Vormsi ja Noarootsi kihelkond, teise Kullamaa, Märjamaa ja Vigala kihelkond, kolmanda Lihula, Kirbla, Hanila, Karuse ja Varbla kihelkond ning neljanda Haapsalu linn. Esimene oli neljamandaadiline, teine kuuemandaadiline, kolmas kolmemandaadiline ja neljas viiemandaadiline valimisringkond. Üle Eesti pidi valitama 464 Eesti Kongressi liiget. Hääleõiguslik oli 16 aastane kodanik, õigus olla valitud algas 18 eluaastast. Oma esindajad said valida ka kodakondsuse taotlejad.

Kongressi kandideeriv isik pidi korjama 25 toetusallkirja samas ringkonnas elavailt kodanikelt. See protseduur pidi lõppema hiljemalt 5.veebruariks. Kandidaat pidi nõustumisblanketile kandma ka oma erakondliku kuuluvuse.

Eesti Kongressi valimiste korraldamiseks moodustati valimiskomisjonid. Läänemaa valimiskomisjoni etteotsa sai Hellat Rumvolt, aseesimeheks Jüri Kivitikk, komisjoni liikmed olid veel Gülnar Murumägi, Madis Kütt, Heldur Õigus. Märjamaa-Kullamaa-Vigala valimiskomisjoni asus juhtima Jaan Lillesalu, Lõuna-Läänemaa valimiskomisjoni Gunnar Polma, Põhja-Läänemaa valimiskomisjoni Uno Teller ning Haapsalu oma Ilmar Ladva.

Terves Eestis muutus suhtumine Eesti Kongressi üha soosivamaks. Ajakirjandus, mille hoiak oli ju pikka aega olnud tõrjuv, vahel suisa negatiivne, oli muutumas, järjest enam ilmus Eesti Kongressi ettevalmistamisest jutustavaid artikleid. Viimasel hetkel otsustas oma kandidaadid välja panna ka Eesti Kongressi skeptiliselt suhtuv Rahvarinne. Rein Taagepera on seda RR sammu kommenteerinud nii: " Aga asi seegi, et nad viimasel hetkel kongressi reele hüppasid, kui nad aru said, et see on paik, kus rahvas asub."(M.Laar, U.Ott, S.Endre. Teine Eesti. Lk. 649)

Ajaleht Lääne Elu , kutsudes inimesi valima, aga kirjutas: "Seega pidagem silmas kandidaadi erakondlikku kuuluvust nii Eesti Kongressi kui ENSV Ülemnõukogu valimistel. Ärgem usaldagem neid, kes veel mõni kuu tagasi Eesti Kongressi halvustasid, nüüd aga seda tunnustades teel Ülemnõukokku kasu püüavad lõigata."(Lääne Elu. 1990. 22.veebruar)

Samas lehes pöörduvad valija poole Loode-Läänemaa EMS valimisliidu liikmed Aare Pajusalu, Raul Tammet, Vello Vaht, kes teatasid: "Midagi olulisemat meil enam valida polegi kui Eesti Kongress," lisades, et see tee on vääramatu. Samas tehti ette heiteid punastele, kes "väheheledamateks" on muutunud(Lääne Elu. 1990. 22.veebruar). Viimane näpuviibutus oli ilmselt mõeldud Ülo Uluotsale, kes Eesti Kongressi ideed üsna tõsiselt ründas.

Eesti Kongressi valimised algasid 24. Veebruaril 1990 ning kestsid veel järgnevatelgi päevadel. Kokku kestsid valimised viis päeva. Valimistel osales üle Eesti 591 508 kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat (Teine Eesti. Lk. 649).

Ajaleht Läänlane iseloomustas 24. Veebruari järgmiselt:" Nii sini-must-valget Haapsalut kui sel nädalavahetusel pole enne olnud." (Läänlane. 1990. 27.veebruar) Inimesed käisid aktiivselt valimas, koguni mõned kõrge aukraadiga sõjaväelased osalesid valimistel.

Läänemaal osales valimistel 21953 Eesti Vabariigi kodanikku ning üle 1300 kodakondsuse taotleja. Ridala-Martna-Vormsi-Noarootsi ja Lääne-Nigula valimisringkonnas osutusid valituks( häälte arvu järjekorras) teoloogiaüliõpilane Vello Vaht, Sõpruse kolhoosi ehitustööde juhataja Aare Pajusalu, Ridala külanõukogu esimees Kalju Janson ning Sõpruse kolhoosi kultuuritöötaja Raul Tammet. Neist esimene esindas ERSP-d, Pajusalu ja Tammet muinsuskaitset. Märjamaa-Kullamaa-Vigala valimisringkonnas said Eesti Kongressi Sooniste sovhoosi peazootehnik Hanno Schotter, Märjamaa kirikuõpetaja Priit Rannut, Märjamaa Keskkooli õpetaja Igal Serglov, Märjamaa Lastemuusikakooli õpetaja Rein Lagle, Vigala 9-kl. Kooli direktor Vello Kübar ning Kullamaa kolhoosi noorkarjatalitaja Ants-Aarne Lepikson. Neist Schotter, Serglov, Lepikson esindasid muinsuskaitset, Lagle ERSP-d, Kübar EKP-d. Rannut polnud end organisatsiooniliselt määratlenud. Lõuna-Läänemaal osutusid valituiks ETV Läänemaa korrespondendipunkti juhataja Rein Hanson, Haapsalu Maaparandusvalitsuse Lihula jsk. juhataja Tõnis Mets, Vatla kolhoosi esimees Rein Jäe. Hanson ja Mets esindasid Rahvarinnet, Jäe EKP-d. Selles ringkonnas ei osutunud valituiks Peakomitee liige Endel Apsalon, EKK maakonnakomitee esimees Tõnis Ulm ja kodanike komiteede aktivist Peeter Hermik. Haapsalust valiti Eesti Kongressi Lääne Elu peatoimetaja Andres Ammas, maavanem Andres Lipstok, Sulevi vabriku direktor Väino Mets, Haapsalu Koduloomuuseumi direktor Õnne-Eha Kabrits ja Läänlase reporter Urmas Lauri. Ammas esindas muinsuskaitset, Kabrits ning Lauri Rahvarinnet, Mets Töökollektiivide Liitu ja Lipstok EKP-d. Selles ringkonnas jäi Eesti Kongressi valimata tookord Kalastajate Seltsi esindanud Haapsalu Sidesõlme liinitehnik Heiki Kranich. Kodakondsuse taotlejate esindajana pääses kongressile Läänemaalt Aleksander Ikonnikov.

Eestis tervikuna osutusid valituks 31 erakonna või ühenduse esindajad. Rahvarinnet esindas 107, EMS-I 104, ERSP-d 70, EKP-d 39 saadikut.(Teine Eesti. Lk. 650) Enim kohti saavutasid siiski sõltumatud ehk need, kes polnud nõusolekulehele oma organisatsiooni märkinud.

Eesti Kongressi eelsed päevad näitasid vägagi kujukalt, et Eesti on okupeeritud. Seitsmele väliseestlasest kongressi saadikule( teiste seas Rein Taageperale) ei andnud NSV Liit sissesõiduviisat. Ööl vastu 6.märtsi varastati Peakomitee arvutid. Sellele vargusele on tänaseni üheselt mõistetav lahendus leidmata. Arvatakse, et sündmuse taga oli KGB.

11. märtsil kogunes Estonia kontserdisaali Eesti Kongress. Varem olematu rahvaalgatus kodanike registreerimine ning Eesti Kongressi valimine oli andnud hea tulemuse. Idee, mida aastapäevad tagasi peeti vaat et hullumeelsuseks oli saanud reaalsuseks. Rahva ootused olid suured.

Kongress võttis esmalt vastu " Deklaratsiooni Eesti Kongressi volitustest ja õiguspädevusest" ning " Eesti Kongressi deklaratsiooni seadusliku riigivõimu taastamisest Eesti Vabariigi maa-alal." Veel võeti vastu pöördumine ÜRO poole, läkitus Eesti Vabariigi peakonsulaadile. Teise tööpäeva keskseks dokumendiks oli "Eesti Kongressi tegevuskava Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel". Selles märgiti, et Eesti Kongress on seadusliku riigivõimu taastaja Eestis. Iseseisvuse taastamiseks tuleb lõpetada okupatsioon. Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused kuuluvad üleminekuperioodil Eesti Kongressi ainupädevusse. ENSV Ülemnõukogu ja tema poolt moodustatud omavalitsus on aga okupatsioonivõimu kohalikud haldusasutused, nende ülesandeks on igapäevaelu normaalse kulgemise tagamine. Kumbki, ei Eesti Kongress ega haldusasutused, pole aga seaduslik riigivõim. Kuni Eesti vabariigi põhiseadusliku esinduskogu taastamiseni peab üleminekuvalitsusel olema kongressi usaldus. Eesti Vabariik on taastatud siis, kui kokku astub põhiseaduslik rahvaesindus - Riigikogu. See saab toimuda siis kui okupatsiooniväed on neutraliseeritud. Kongressi viimaseks dokumendiks jäi Paul-Eerik Rummo ette loetud "Eesti Kongressi manifest". Selle järgi teatab Eesti Kongress maailma rahvastele teatavaks Eesti rahva tahte taastada Eesti Vabariik. Kongress kuulutas sellega ennast seadusliku riigivõimu taastajaks.

Kongressil valiti ka 71 liikmeline Eesti Komitee. Komitee esimeheks sai Tunne Kelam . Teised juhatuse liikmed olid Eve Pärnaste, Jüri Adams, Sirje Endre, Edgar Savisaar, Endel Lippmaa, Mart Laar, Kalle Jürgenson, Jüri Rätsep, Trivimi Velliste ja Paul-Eerik Rummo. Eesti Komitee sõnaõiguslikuks liikmeks sai Läänemaalt Aleksander Ikonnikov. Maakonnakomiteed said saata Eesti Komitee istungitele oma esindaja. Läänemaa esindajaks sai Raul Tammet.

Paljud lootsid, et kongressil kuulutatakse välja Eesti Vabariik. Seda aga ei saanud teha, sest Eesti Vabariik kuulutati välja juba 24. Veebruaril 1918. Eesti Kongressiga oli õigusliku järjepidevuse suund saanud võidu nn kolmanda vabariigi tee üle. Kuigi veel edaspidigi jätkus võitlus nende suundade vahel, taastati Eesti omariiklus ikkagi õigusliku järjepidevuse alusel. Kolmandat vabariiki ei sündinud, kuigi mõni seda väga tahtis. Ilma Eesti Kongressita oleksime jäänud mingiks moodustiseks SRÜ raamistikus. Selles seisnebki tema tähtsus.

Tubli tuhha. Andsid ilusa ülevaate Eesti Kongressi valimistest. Iga eestlane soovis vabaneda vene võimust,kuid Eesti Kongress ja ka Eesti Komitee polnud suuteline midagi muutma. Euroopa riikide piirid olid kinnistatud 1975.a. Helsingi aktiga,Balti riikides oli väga suur väekoondis, Nõukogude Liit oli väga tugev. Et USA kirjutas alla Helsingi dokumendile, siis ka tema ei saanud aidata. Me nägime, mis toimus Tšetšeenias, kui seal kuulutati välja Itškeeria vabariik. Sama oleks juhtunud ka Eestis. Leedu kuulutas välja oma iseseisvuse, teda rünnati veidike, kuid see rünnak oleks võinud jätkuda kui oleks Moskvas putš õnnestunud. Kokkuvõttes Eesti Kongress väljendas eestlaste tahet, mis oli ette teada. Kuidas aga vabaneda ENSV staatusest? Need, kes korraldasid Moskvas putši, olid planeerinud balti separatistid hävitada. See oleks olnud Eesti Kongressi lõpp. Aga Moskvas toimus Rahvasaadikute Kongress. Minu teada ei olnud seal ühtegi Eesti Komitee liiget. Seal olid vist kõik kommunistid. Seal tehti tegusi Eesti ja teiste balti riikide vabastamiseks. Tõestati kogu NSVL-ile ja maailmale, et balti riigid on vägivaldselt okupeeritud, aga mitte vabatahtlikult astunud NSVL-i. Kõik rahvasaadikud pidid seda tõdema ja ei saanud enam vastu vaielda balti riikide eraldumisele. Siis jäi Moskva võimudel veel viimane katse, lämmatada sõjalise jõuga vabadusvõitlus ja panna maksma "kord" interliikumise abil, kes tervitas putšiste. Isegi okupeerimise tõestamine ei aidanud, mida aga lootsid saavutada Eesti komitee liikmed oma deklaratsioonidega? Neid ei arvestanud keegi. Tankid tulid Tallinna ja võtsid sisse positsioonid ning ootasid käsku tegutseda. Neid võttis vastu Kogan interrindega kui korra jaluleseadjaid.Meie vabaduspüüdlused lähenesid kurvale lõpule. Aga Jeltsin oli see, kes tagas meile vabaduse. Raskes võitluses surus ta putši maha. Jeltsin,kes tunnustas Eesti Vabariiki, tunnustas nüüd Eesti iseseisvumist. Kuid iseseisvumise otsustas ikkagi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, aga mitte Eesti Komitee, kes eesotsas Tunne Kelamiga vaidles sellele vastu. Minu teada sai Eesti Vabariigi ülemnõukogu valitud vabadel valimistel ja seega oli täiesti seaduspärane. Mis jutt see on mingist moodustisest SRÜ raamistikus? Me olime iseseisvad ja suveräänsed. Meid ei saanud enam keegi sundida.
Õigusliku järjepidevuse otsustas raha. Kui me oleks valinud kolmanda tee, siis oleks väliseestlaste rahakott jäänud suletuks. Samas oli meie majandus otseses sõltuvuses Venemaast ja kui me selle katki lõime,siis oleksime olnud raskustes ilma rahata. Ka oli meil vaja toetust interrinde vastu, kes hakkasid majandust šaboteerima, et see põhja lasta. Seetõttu ei jäänud meil muud üle kui leppida restitutsiooniga. Kui me ei oleks olnud varem nii suures sõltuvuses Venemaast, oleks Kolmas Vabariik olnud meile parem ja poleks põhjustanud uusi kannatusi.

Eks president Arnold Rüütli kurikuulus lause 1988. aastal Moskvas NSV Liidu ülemnõukogu presiidumi ees: "Ma kinnitan teile, et me oleme sotsialistlikul arenguteel ja meil ei ole pähegi tulnud, et see võiks olla kuidagi teisiti."

mida aga lootsid saavutada Eesti komitee liikmed oma deklaratsioonidega?
----
burešin oskas ka ennast Eesti Komitee juhatuse sokutada...huvitav miks?

Moskvas toimus Rahvasaadikute Kongress. Minu teada ei olnud seal ühtegi Eesti Komitee liiget. Seal olid vist kõik kommunistid. Seal tehti tegusi Eesti ja teiste balti riikide vabastamiseks. Tõestati kogu NSVL-ile ja maailmale, et balti riigid on vägivaldselt okupeeritud, aga mitte vabatahtlikult astunud NSVL-i. Kõik rahvasaadikud pidid seda tõdema ja ei saanud enam vastu vaielda balti riikide eraldumisele.
>Kle ambuja, kas sul pole häbiraasugi?
Video su sõnade kinnituseks;)

http://www.youtube.com/watch?v=LFUqn7bGP78

Ja moskvas nii neid tegusid tehtigi:P

Kiitma pead siiski kedagi teist, mitte mind. Mina ei oleks viitsinud seda kõike sulle siia kirja panna.
Üks asi tuli mullegi üllatuseks: Edgar Savisaar oli Eesti Komitees. Olin selle unustanud. Aga see näitab taaskord selle mehe võimet hüpata reelt reele - ikka sinna kus kasulikum ja mis parasjagu populaarsem. Läks ta sinna siis seestpoolt õnnestama?? :P Ju ta läks ikka uut võimalust ootama: NSVL-ist ei tahtnud eestlased enam midagi kuulda, mingi autonoomia perestroika toetuseks ei tulnud enam kõne allagi. Oli vaja teisest nurgast läheneda. Viimase põntsu pani Pühale Vabadusetoojale aga Eesti astumine EL-i. Peale seda on ta eriti sapine. Ja nüüd veel euro, mitte rubla! Ja ei olegi kuberner, mingi tähtsusetu ametnik ainult!
Kui sa mäletad (lugesid), siis ütlesin (ja tundmatu kommentaator kinnitas), et Eesti taasiseseisvus KOOSTÖÖS. Ja ka Eesti Kongressi saadikuid oli nii ERSP-st, Rahvarindest, oli muinsuskaitsjaid ja oli kommuniste. Aga need olid enamjaolt inimesed, kelle süda oli Eestimaas kinni. Mitte nagu mõnel mehel, kes hüppas ühest seltskonnast teise. Igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke aga olla ei saa. Seda nimetatakse tegelikult selgrootuseks ja tuulelipluseks.
Nüüd neist nn sundüürnikest. Sina ütlesid: " Riik oleks pidanud elanikele ehitama elamud ja alles siis oleks olnud võimalik tagastada. " Täiesti õige. NSVL tegi, NSVL või tema õigusjärglane oleks pidanud ehitama või (loogilisem) kompenseerima. Eesti riik ei saa vastutada teiste riikide kuritööde eest. Seega tuleks Venemaalt nõuda heastamist.

Tere ambuja.

Kas ma saaksin ka sellist tööd nagu sina teed? Ei taha palju palka aga veidi hoolimist ja elatusraha ajaks asja ära küll.

Grigori kuuendast mikrorajoonist ütles, et peaksin sinuga rääkima.

vabandust tuhha, et eksisin aadressiga. Aga seda ma ei teadnud, et Savisaar ja Lippmaa olid eestikomiteelased. Siis ikka üks mees Eesti Komiteest tegi suure töö ja avalikustas MRP salaprotokollid. Aga vabaduse andis ikkagi Jeltsin.

kle ambuja, miks selline lause - ambuja 2010-07-27 17:36:55
Tubli tuhha.
---
IP ei näite tegelikult mitte tuhkagi:P