Tunnustus Mati Hindile!
Eesti tänased probleemid ei piirdu ainult majanduslangusega, halvad suhted naabrist Venemaaga on kestnud pikka aega ega ole näha märke nende paranemiseks lähemas tulevikus. Liigne kord leidis see kinnitust Hansi-Mansiiskis juhtunu näol.
Tänase Eesti Päevalehe Rein Siku kirjutise kommentaariumis avaldasin arvamust, mille siinkohal ära toon. See on erinev üldlevinud avaldatud seisukohtadest viimatiste Riigikogu valimistele eelnenu ja järgnenu kohta.






Eesti poliitikud leppisid 90-te alul kokku, et sisepoliitilistes asjades (valimisvõitlus eriti) ei hakata kasutama välispoliitika vahendeid. Seda suudeti järgida, paraku, kuni 2007.a. valimiskampaania alguseni.
Isamaalaste, aga ka nende praeguste liitlaste – respulikute, poliitiline kapital oli ammendunud juba Partsu valitsemise ajal. Õhus oli (vähetõenäoliselt võimalike) erakorraliste valimiste võimalus, silmapiiril 2007.a. Riigikogu valimised.
Ja just siis upitati Lihulas üles „vabadusvõitlejate sammas“ , milleks osutus paar aastat enne seda Pärnus avalikkuse silma riivanud saksa sõduri mundris konega sõduri bareljeef. See oli sealt valitsusjuhi (Siim Kallaas) nõudmisel maha võetud. Ilma igasuguse kärata!
Selle Lihula „vabadusvõitlejate ausamba“ püstitajaks oli palgatud tuntud provokaator Tiit Madisson. Palkajate näod, Lauri Vahtre ja Mart Laar, vilksatasid koos kommentaaridega Madissoni selja tagant siis ja ka Tõnismäel, mis oli kavandatud Lihula aktsiooni loomulik jätk.

Madissoni palkajad, neile järgnenud Liim ja Böhm marssisid välja Isamaa kontorist sini-must-valge lehvides Pronkssõduri poole 2006.a. 9. mail, liitumaks sinna kogunenud 9. mai vanameelsete tähistajatega. Aegsalt olid kohal igat liiki kaameramehed meilt ja mujalt. Hoolikalt ettevalmistatud etenduse kordamineku pidi garanteerima sini-must-valge ees kantud vene seltskonda ärritava-õrritava sisuga solvav plakat. Oodatud lootus täitus: riigilippu hoidev Jüri Böhm noomis kõigile kuuldavalt Liimi Jüri kui rünnati seda solvavat plakatit, et hoia mulle kähemale, kui ründajate käed küünitusid plakatikandja käest plakatit ära kiskuma. Ja siis tuligi politsei ning päästis kõigile teadaolevalt olukorra – võttis lipu, viis selle autosse. Selliselt oli nähtav ja kuuldav filmis Aljoša teadaolev „Eesti lipu maharebimise“ lõik.

Nii ka selles, järgnenud okastraatpärja ja teistes Pronkssõduri ümber lavastatud tele-insinuatsioonides, järgnevates kommentaarides vilksatavad ikka jälle needsamad Vahtre-Laari näod ja repliigid sõnumiga valijatele – kogu häda ja vaenu põhjus ning süüdlane on keskerakond, Savisaar, kui valite Savisaare, saate Eestist oblasti, kaotame iseseisvuse, tuleb astmeline tulumaks … Ja kuidas selline propaganda valijate ühele kolmandikule peale läks, räägivad viimatised valimistulemused ise endi eest. Selle valijate kolmandiku, ullikeste, poliitiliste küsimuste suhtes ükskõiksetelt kogutud häälesaak osutus populismi järjekordseks triumfiks. Vähe sellest, Lihula aktsioonist peale oli „vabadusvõitluse ausambaasi“ ületanud rahvusvahelise uudisekünnise lävepaku, seda kedrati mitte ainult siin- ja sealpool Peipsit, vaid ka siin-ja sealpool Suurt lompi. Selle kõige taustal oli igati paslik ajada oma rahvuslikkusest nõretavat sisepoliitilist asja …. kuulutada kadu Savisaarele, Keskerakonnale.
Kokkuvõtteks: vabadusvõitluse jutud ja ausambad on teeninud üht ja ainsamat eesmärki, nende jutlustajate sisepoliitilisi egoistlikke võimuambitsioone võitluses oma poliitilise vastasega, fabritseerides süüdistusi poliitilise vastase aadressil välispoliitika vahenditega.
Kuniks Eestis ei leidu (poliitilist) jõudu neid tõsiasju näha, ise endale tunnistada sisepoliitilistel kaalutlustel fabritseeritud aktsioonide teadlikku rahvusvaheliseks skandaaliks kujundamist, kui vaoshoitust käsitletakse ilmtingimata rahvuslikuks reetmiseks, ei muutu midagi paremuse suunas. Ka mitte presidendivahetus naabri juures, sest ka sinna külla minnes peame vajalikuks viia külakostiks „raamatuid“, millel pole ei pealkirja, autorit ega väljaandjat. Kurb ja häbi!

Siin serviti pseudonüümi all oma provokatiivset loba kirjutaja on nähtavasti kas eesti keele ära õppinud või kellegi vahendusel oma siiajätmist õigustav viienda kolonni "võitleja". Kuuldavasti olevat Venemaal selliste rahastamiseks isegi eriarve, kust neile üle maailma nende "teenete" eest tasutakse. Eks igaüks valib ise endale ülalpidamisallika, kes tegeleb narkokaubandusega, kes aga poliitilise loba kirjutamisega, peamine, et makstakse...

to Serviti, väga sisukas ja asjalik kirjutis. Aga mis peamine,õige.

Arnole soovitan psühholoogi poole pöörduda,sest sellist lollus ajab,kas väga haige (vaimselt) või olete ise see provokaator. Kelle teenistuses?

ma ei tea, kas Arno selja tagant vaatavad välja just Vahtre ja Laar, aga äraostmine ja kinnimaksmine on tal hingel igal juhul. Mis suus, see südames, teab vanarahvas öelda.

Kui arnole poliitilise loba eest makstakse, siis vähemalt võiks vakka olla - jääb oma jutuga veel vahele!

on Serviti selgitused sellest, mis tegelikult olnud. Nüüd on mõnel jälle väga valus kogeda, et ikka leidub neid, kes veel mäletavad. Kogu isamaalik ajupesu on ju rajatud lootusele, et inimesed unustavad.

Tõesti, Serviti kommentaare lugedes koged tahtmatult ja saad aru, et kõik need iseseisvusaastad ei ole Eesti parempoolsed ja nende "käepikendused" pea kordagi ausal teel - ilma poliitiliste populistlike fabritseeringuteta, mis on ikka ja jälle osutunud valijate petmiseks, võimule pääsenud. Olgu need siis ResPublica-aegsed "äraostmatud uue" poliitika tegijad või viimased pronksi rakendamine valimisvankri ette - võitjaks ei tahetud tulla mitte enda saavutustega, vaid kõigi nende enda möödapanekute Savisaare süüks ajamisega. See võltspropaganda kahjuks kandis vilja ja suudeti valija taas ära petta. Varasematel valimistel, olgu või seitse päkapikuparteid, liitusid selleks, et suurimale erakonnale ära panna. Ja kui esmakordselt kaks suurimat erakonda ühendasid jõud, valdas parempoolseid sellest suur hirm, et keskerakond ei olegi enam üksi. Vahedeid valimata ja suuri pettusi (Kadrioru lavastus jt.) kaasates suudeti aus liit Rahvaliiduga lõhkuda.

Ehk mäletate Vahtre esinemist Riigikogus riigikogulaste palga küsimuses Selline on olnud isamaalaste suhtumine valijaisse alati üleolev ja ülbe