Hingeminev põgus meenutus Venemaale õnne otsima läinud eestlaste käekäigust, mis algas paljudele edukalt, isegi hiilgavalt, kuid lõppes kurvalt. Paraku on Eestis seniajani levinud üleolev suhtumine venemaa-eestlastesse, mis on eriti masendav seepärast, et siin ikka veel ei taheta teada täit tõtt nende saatuse kohta ja on lausrumaluse pinnal välja kujundatud mingi väärettekujutus neist kui mingeist eriliselt Eesti-vaenulikest pimedusejüngritest. Kui Peterburi, Siberi ja Kaukaasia eestlastest veel midagi teatakse, siis Pihkva-tagustest eesti asundustest pole kuuldudki. Samasuguse pimedusega on paljud löödud Läti, eriti Kuramaa käekäigu suhtes Teises maailmasõjas. Kui 1944. a. sügisel löödi Saksa väed nii Eestist kui ka Lätist välja (osalt küll tänu Saksa "rindeõgvendusele" ehk minemaplagamisele), siis Kuramaal sõditi seda sõda viimse hetkeni - kuulus Kuramaa kott, mille läbimurdmiseks kavatseti kasutada Eesti Laskurkorpust, pidas kangelaslikult vastu kuni ajani, mil sõjategevus kuulutati Berliinis ametlikult lõppenuks ning Saksa väed, kuhu kuulus ka läti üksusi, end täies korras vangi andis. Kui eestlased on nii üliuhked Sinimägedes peetud tõrjelahingute, siis samasugust mundrit kandnud lätlastel pole midagi häbeneda - nad pidasid Kuramaal vastu viimse hetkeni.
Igatahes pole ammu saanud niisugust valusat elamust, kui siinloetu najal ette kujutades Kuramaa asukate pikalt sõja jalgu jäämist. Hinge läheb ka kirjeldus Saksa sõdurite suhtumisest surmahirmu küüsis olevasse eesti tüdrukusse kaugest Vene külast.

Kuramaale sattunud venemaa-eestlanna südamlikust sõjakirjeldatust võib ju isegi aru saada nii, nagu polekski Kuramaal 1944. a. sügisest kuni viimse sõjapäevani peetud väga ägedaid lahinguid - et käinud mingi süsteemipäratu tulistamine-pommitamine. Tegelikult on Kuramaal toimunu sootuks tõsisem. Mõnest allikast võib lugeda, et 1944. a. oktoobris oli Saksa väel Kuramaa "kotis" umbes umbes 572 tuhat meest ning kasutada mõned lennuväljad ning Liepaja ja Ventspilsi sadam. Kuid Hitler ei lubanud neil taanduda - ja nad jäidki sõdima viimse sõjapäevani. Peeti väga suuri lahinguid, neist kuues oli 17. märtsist kuni 4. aprillini 1945 ning sellest võttis Punaarmee poolel osa ka Eesti Laskurkorpus, milles umbes pooled mehed olid äsja Eestist mobiliseeritud - nii olid mõnedki endised Eesti Leegioni mehed nüüd võitlemas Saksa vägede vastu. Teada on ka, et sõja päris viimasel tunnilgi plaaniti eestlasi saata lahingusse väga põhjalikult kaitsesse kaevunud vastaste peale. Õnneks jäi see meeleheiterünnak olemata - Berliin kapituleerus, ja hulk kaheldamatult hukule määratud eesti mehi võis mõne aja pärast hakata jalgsi marssima tagasi Eestisse. Kes tahaks põhjalikumalt teada sellest, mida endast kujutas Kuramaa "kott" ja selle vastupanu kuni viimase sõjapäevani, võiks heita pilgu materjalile "Kuramaal võideldi lõpuni" (www.hot.ee/vaikal/ajalugu-14.html).