Sõda lõppes. Lehmad viidi karjamaale

Enne sõda elasime Venemaal - Velikije Lukist umbes 40 km, Loknja rajoonis Kasavitsa külas. Sealkandis oli väga palju eestlastest asunikke.

Olen mõttes alati oma vanaisa Paabo Vidrikut kirunud selle eest, et kolis tsaariajal Eestist Venemaale elama - teada on, et maa pärast. Tal läks Venemaal hästi -- ehitas uhked hooned (metsa ja maad oli küll) ja hakkas kiiresti kuuluma jõukate hulka. Aga järgmine põlvkond pidi seepärast kannatama - eestlasi hakati pärast revolutsiooni taga kiusama, süüdistati alusetult, pandi vangi.

Kui sõda algas, jõudsid mõne nädala pärast sakslased meie külla. Kuna sealkandis olid tohutusuured metsad, kus partisanidel oli hea sõdida, siis sakslane hakkas nuhtlema tsiviilelanikke. Meid viidi omast kodust 1942. a. märtsis minema, kuid meil õnnestus põgeneda koju tagasi. Kahe kuu pärast küüditas sakslane meid teist korda ja põletas küla viimse kui ühe majani maha.

Meie perel tuli palju üle elada, kuid kõige rängem oli sattumine Salduse koonduslaagrisse. See asus Lätimaal, Liepajast umbes 60 km. Tihti mõtlen: kas tõesti see kõik on meiega juhtunud? Kas tõesti suudab üks laps ellu jääda pärast sellist nälga, külmetumist, hirmu, haigust?

Koonduslaagris olijaid rakendati ka mitmel pool maatööl. Meie sattusime õnneks ühte jõukasse tallu. Olime hoolsad ja vaatamata vanusele tegime kõvasti tööd, et peremehele meele järgi olla.

Kui 1944. a. sügisel Punaarmee vabastas Salduse laagri, jäi Kivita talu, kus meie elasime, aga teispoole rindejoont, Saksa poole peale.

Sügisest kevadeni püsis ümberpiiratud Saksa vägi ühel kohal. Kõik majad, kus vähegi ruumi oli, olid sõjaväelasi täis tuubitud, ja kiiresti ehitati juurde punkreid, kus sõdurid elasid. Vene vägi oli väga lähedal ja aeg-ajalt anti sakslaste pihta suurtükituld. Kui mürsk inimesi tabas, oli kuulda sõdurite röökimist. See, kuidas vigastatud inimene enne surma meeletult röögib, on eluks ajaks kõrvu jäänud.

Kõige koledamaks läks neli päeva enne sõja lõppu  - siis tulid suurtükkidele appi lennukid. Kui üks lõpetas pommitamise, siis teine alustas. Me ei söönud ega joonud, olime nurgas kobaras koos. Emake embas meid ja palus, et Jumal halastaks või et pommitabamus meid kõiki korraga võtaks.

8. mail aga jäi kõik vaikseks ja 9. mai hommikul peremees ütles: „Siina, täna ajame loomad karjamaale - hein on otsas, aga rohi on juba kõrge!" Puhkesin nutma, sest kartsin pommitamist.

„Sõda on lõppenud!" lausus peremees. Mina emaga ei tahtnud seda kuidagi uskuda.

Loomad hakkasid karjamaal suure isuga sööma, aga mina, kui nägin kaugelt lennukit lendamas, viskusin kraavi ja karjusin kõigest kõrist. Kaks saksa sõdurit jooksid juurde ja rahustasid mind: „Ära karda, laps, sõda on lõppenud!"

Küsisin neilt rõõmuga: „Nüüd te sõidate koju?" - „Ei, tütarlaps, meie tee viib Siberisse!" vastasid nad.

teisi rahvusi, isegi eestlasi. Aga venelasi oli ka Saksa armees ja nemad, vlassovlased, olid nii üliväga lojaalsed Saksamaale. Kui sõja lõppedes sakslased kõndisid vaikselt, nukralt, nagu matusel, siis Vlassovi mehed näitasid rusikat ja kasutasid kogu oma rikkalikku sõnavara, et Punaarmeed solvata. Olen seda ise näinud ja kuulnud

.Head rahupäeva teile kõigile!

 

ZINAIDA PAABO-SMAGINA, Pärnu

 

Viimati muudetud: 05.05.2010

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)