"Kuna Eesti lähiajaloo dokumentide hoidmine on jäigalt Mart Laariga seotud ringkonna käes, poleks midagi imestada, kui vastab tõele kuuldus nagu toimuks praegu kogu Eesti sõjajärgse ajaloo arhiividokumentide mastaapne ümberkorraldamine. Selliste inimeste käes võib selle töö käigus kergesti kaduda terveid fonde, üksiktoimikuist rääkimata." Ehk saaks täpsemalt. Kes on need Laariga seotud ringkonnad, kes Eesti lähiajaloo dokumente hoiavad ning milles seisned dokumentide mastaapne ümberkorraldamine? Ainuke mulle teada inimene, kes on dokumente kõrvale toimetanud, on endine peaminister Savisaar ise. Tema raamatus "Peaminister" on kirjeldatud mitmeid ametlikele dokumente, sealhulgas endise Eriteenistuse ettekandeid, ja viiteks märgitud "dokument autori valduses" või oli "dokument autori isiklikus arhiivis". Kuidas said need dokumendid Savisaare kätte?

Isamaaliitlaste paranoiline soovunelm saavutada Eestis mingi ainult neile patenteeritud ja ainult neile arusaadav tõe monopol pole enam vist küll kellelegi uudis. Samuti oleme sunnitud tõdema, et "Isamaalastelt" võib oodata ükskõik mida. Olgu siis kas koos Jevgeni Koganiga või ilma temata. Nii nagu tuul puhub. Kust tuul sealt purjed. Erinevalt tõeliselt Eestimaad oma isamaana armastavatest, patriootlike aadetega inimestest ei ole "Isamaaliitlaste"- eesmärk pühitseb igasuguse abinõu- tüüpi mentaalsuses kohta ei aadetel ega moraalil. Lihtsalt - Eestile peab olema hea see mis on meie poistele kasuks! Ja seda nii ajaloolisel kui praegusel taustsüsteemil. Arhiivide "korrastamine" on aga sealjuures ju juba üks vana ja äraproovitud nõks. Asjaomased teavad ju hästi, et näiteks Omandireformi läbiviimisel ja eriti kurikuulsa Saksamaale ümberasunud isikutega seonduvas teemaderingis haigutavad arhiivides arvel olevates fondides just kõige olulisemate lehekülgede kohal ei-tea küll kuidas tekkinud augud.

Kordan veelkord, palun konkreetsemalt ...

alaküla on jälle miski paranoilise artiklikese teinud. Muidugimõista on vaja igaks juhuks anda ennetav löök arhivaaride pihta, sest kõiki dokumente ju savisaar ei suutnud koos vene okupatsioonivõimudega hävitada ja mõni võib alles olla. Hull lugu küll.

Mart Laari ajal toimus meie arhiivides arvukalt dokumentide kaotsiminekut, võltsimist ja lehtede ärarebimist, mis on seoses omandi tagastamisega.Kristlik-demokraat Angela Merkeli parteilt loodavad parempoolsed saada taas raha oma parteide valimiseelseks rahastamiseks, nagu see oli Kohli ajal.Kuid millise hinnaga? Paljude kaasmaalaste koduhinnaga oma poliitiliste ambitsioonide täideviimiseks.

ega sa ometi Lemme Krimm ole

Eks sellepärast siis omistatigi Clintonile ja Kohlile Eesti riigi medal, mida vastu ei võetud.

Saamalitsidel on suured ambitsioonid,aga rahvalt jääb neile mandaat tulematta.Pritsigu nad tatti siin või delfis,ega see neid päästa.

taas esineb Näkku-Peppu ajaloolise tõega. Just Laari ajal võltsiti arhiivi, teiste ajal mitte? See on väga tark mees.

Eks seda musta valgeks tegemist ole ka mei nii ,et annab: Eesti Raudtee vajab arukaid otsuseid 24.01.2006 - Jaanus Männik - Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni esimees Eesti majandusele kiire arengu jätkumist tõotava 2006. aasta üheks tõsiseks probleemiks, tõrvaks meepotis, on riigile strateegilise tähtsusega Eesti raudtee (ER) tulevik. 2001. aastal Mart Laari juhitud Isamaaliidu, Mõõdukate ja Reformierakonna valitsuse suurim majandusstrateegiline rumalus – ER enamusosaluse erastamine vastu rahva tahtmist ja kuritegelikel tingimustel – on jõudnud seisu, kuhu see vältimatult pidigi jõudma. Täpselt selle olukorrani, mida Rahvaliit 2000. aasta 21. juunil rahvalt erastamise vältimiseks allkirju koguma asudes ennustas. Teatavasti andis rahvas siis meile 163000 toetusallkirja, millest Rahvaliit kogus 117000, meiega hiljem liitunud Keskerakond aga enamiku ülejäänud allkirjadest. On hämmastav, millise kergusega püüavad tollased kolmikliitlastest asjaosalised praegu lähiminevikku unustada, ümber teha ja mujalt süüdlasi otsida. Eriti osav tahab selles rollis olla Mart Laar ise, kes 11. jaanuari ETV saates „Foorum” vaata et prokuröri toonil teistes süüdlasi otsis. Kuna tegemist on taasiseseisvunud Eesti seni tähtsaimate ja ulatuslikemate majanduspoliitiliste vaidluste, otsuste ja samas suurima puussepõrutamisega, tuletagem tänaseni jõudmise olulisemaid sündmusi meelde. Riigiettevõtete erastamine algas teatavasti juba 1990. aasta detsembris Riigivaraameti kaudu nn väikeprivatiseerimisega ning jätkus 1993. aastal erastamisseaduse alusel moodustatud ülisuurte volitustega ning vaid valitsuse ees aruandekohustusliku Eesti Erastamisagentuuri (EEA) kaudu. Vahelduva eduga müüdi-kingiti aastatel 1991...1995 suurem osa riigivarast. Totalitaarriigist turumajandusse naasmiseks oli kiire erastamine, nagu ka vajadus välisinvesteeringute ja majanduse radikaalse reformimise järele, suuresti paratamatu. Ometi tehti siis kiirustamisest, mõtlematusest, aga ka kuritegelikust lohakusest ränki vigu, mis viisid mitme eelmise põlvkonna töö ja rahva ühisvara õigustamatult madala hinnaga kinkimisteni, mitmete tootmisharude likvideerimiseni ning vastava (sise)turu naaberriikidele loovutamiseni. Riigile strateegilise tähtsusega suurettevõtete (majandusharude, infrastruktuuri ettevõtete) saatuse üle asuti Riigikogus arutlema eeskätt meie, Rahvaliiduks 2000. aastal ühinenud erakondade (EME, EML, EPPE) survel juba 1996. aastal. Seaduses nägime ette riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja kinnitamise Riigikogu otsusega. Mõte oli selles, et nimekirja lülitatavad ettevõtted reeglina ei kuulu erastamisele või kui, siis vaid vähemusosaluse ulatuses ning sellegi saab otsustada üksnes Riigikogu Vabariigi Valitsuse ettepanekul. Mõistagi soovisime meie lülitada nimekirja Eesti Põlevkivi, Narva Elektrijaamad, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama, riigimaanteed ja –metsa, aga ka näiteks piirituse- ja viinatööstuse ning muid olulisi ettevõtteid. Tunnistan, et KMÜ koalitsioonis oli Koonderakondki selles küsimuses kahes leeris, seetõttu vaidlesime neil teemadel pikalt nii Riigikogus kui koalitsioonide siseselt. 1997. aasta detsembris kukutas opositsioon – eeskätt tulevased Laari kolmikliidu erakonnad – Riigikogus KMÜ vähemuskoalitsiooni poolt lõpphääletusele pandud ning 18 ettevõtet sisaldanud eelnõu ohtra demagoogia saatel läbi. Napid enamhääled pälvis aasta hiljem akadeemik Endel Lippmaa ja Maido Pajo eelnõu, millega õnnestus meil strateegilisteks suruda vaid Narva elektrijaamad. Nagu teada, ignoreeris Laari valitsus elektrijaamu kinkida soovides sedagi otsust. Laari tolleaegsed liitlased püüavad tänaseni väita, justkui oleks elektrijaamade ja raudtee erastamist soovinud ja alustanud KMÜ Rahvaliidu toel. See ei vasta vähimalgi määral tegelikkusele. Tõsi on, et elektrijaamade erastamise idee „maaletooja” oli tolleaegne Eesti suursaadik USA-s Toomas-Hendrik Ilves, kes kaitses seda lõpuni Kolmikliidu välisministrina: NRG-le erastamine olevat Eesti NATO-sse saamise vältimatu eeldus. KMÜ valitsused võtsid idee küll läbitöötamisele, kuid kaks projekti lükkasid nad ise tagasi. Seejuures Rahvaliidu (EME) ministrid KMÜ valitsuses olid järjekindlalt erastamise vastu, jäädes protokollitud eriarvamusele ka 1998. aasta oktoobris, kui otsustati alustada NRG-ga läbirääkimisi võimaliku ühisaktsiaseltsi asutamise üle. Mis puutub Eesti raudteesse, siis Tiit Vähi nagu ka Mart Siimanni valitsus(koalitsiooni)des oli arutusel vedude (osaline) erastamine, mitte infrastruktuuri mahaparseldamine. Mingeid siduvaid kohustusi ka raudtee erastamiseks Laari valitsusele ei jäetud. Ometi oleme meie nüüd olukorras, kus peame sööma Laari Kolmikliidu valitsuse supi ning Eesti Raudtee tagasi ostma. Laar oma mõtlematusega on aga tekitanud riigile miljarditesse ulatuda võivat kahju.

Mida sa selle Rahvaliidu artikliga öelda tahtsid? Oskad sa põhjendada, miks üldse oleks tarvis seda raudtee osalust tagasi osta? Ma mõtlen majanduslikku , mitte emotsionaalset põhjendust. Seda sul pole...