1920. aastate algul osales Päts Nõukogude kulla lääneriikidesse vahendamises Harju Panga kaudu. Päts tegutses 1925. aastal käsikäes Nõukogude saatkonnaga Eesti välisministri Kaarel Robert Pusta lahtikangutamiseks.

Jaanuaris 1926 kartis Moskva, et Eesti võib jätkata Pusta välispoliitikat, mis oli suunatud suure Balti liidu moodustamisele. Ühes vestluses Petrovskiga 1925. aasta märtsis teatas Päts koguni, et kavatseb Pusta-sugustest vabanemiseks alustada võitlust põhiseaduse muutmise eest...

Päts arutas Nõukogude saadikuga Eesti sise-, välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi. Ta jagas teavet valitsuse liikmete vaadete ja seisukohtade suhtes. Seejuures nõudis Petrovski Pätsilt ilma igasuguse keerutamiseta Eesti valitsuse mõjutamist ühes või teises küsimuses.
Kõige üllatavam nende läbirääkimiste juures on see, et Päts informeeris läbirääkimiste ajal venelasi sellest, kui kaugele on eestlased nõus järeleandmistega minema....

Päts ei suutnud varjata oma rõõmu küsimuses, mis puudutab tema kaasamist juriskonsuldina, ja andis oma lõpliku nõusoleku, ka selles osas, et kuni ühingu vormistamiseni hakkab ta saama palka samas ulatuses (4000 dollarit aastas).

Kuidas käis maksmine? Esialgu võttis Pätsi palga vastu Renning. Võimalik, et hiljem see asi muutus. Raskolnikovi 1930. aasta detsembris kirjutatud ettekandest leiame järgmise märke:
"12. detsember. Saabus Renning. Ta oli ettevaatlikult rääkinud Pätsiga tema tasu küsimuses, mispeale see oli tungivalt nõudnud raha saamist Puhki kaudu. Päts usaldab Puhki täielikult ja arvab, et boonus seob teda lähedaselt meiega.

Venelased kiitsid heaks Pätsi kava riigipöörde teostamiseks, kuid olid vastu kindral Johan Laidoneri kaasamisele. Riigipöörde eelsetes konsultatsioonides lubas Päts venelastele Laidonerist eemale hoida (vahetult enne riigipööret oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa ühekorraga lahti öelda Larkast ja Laidonerist ning peab valima ühe kahest halvast). Pärast 12. märtsi riigipööret saadik Ustinovile saadetud kirjas avaldas Moskva lootust, et järgnevalt kõrvaldab Nõukogude Liidu "vana sõber" ka Laidoneri. Venelased polnud rahul, et Päts ei suutnud või ei tahtnud Laidoneri kõrvaldada.

Eestil on ka teine ajalugu ja teine järjepidevus

1917. aasta 5. novembril, kaks päeva enne Suure Oktoobrirevolutsiooni algust ja Nõukogude Venemaa loomist, moodustati Nõukogude Eesti eesotsas Eestimaa Nõukogude Kongressi ja Jaan Anveltiga, mida Lenin tunnustas 8. novembril.
See riik eksisteeris üldjoontes 1918. aasta 4. märtsini, mil Saksa väed ajasid eesti kommunistid Eestist minema ja asusid Bresti rahust lähtuvalt looma Balti Hertsogiriiki.
Vahepeal toimus aga teisigi sündmusi, sest kuigi Kadriorus olid võimul Anvelt ja Kingissepp, oli Toompeal ametis Poska. 1917. aasta 25. novembril toimusid Asutava Kogu valimised, kus 40% häältest said kommunistid. 28. novembril kuulutas Maapäev end omakorda kõrgeimaks võimuks Eestis ja avaldati deklaratsioon iseseisvusest.
2. detsembril ajasid kommunistid Maapäeva laiali ja uued valimised pidid toimuma 1918. aasta 15. veebruaril, mis jäid aga Saksa vägede saabumise tõttu ära. Wabariiklastel õnnestus enne sakslaste saabumist 23. veebruaril, mil Eesti punakaart pidas Keilas sakslastega lahinguid, deklareerida omakorda iseseisvust ja järgmisel päeval iseseisvus ka välja kuulutada.
Nõukogude Eesti (Töörahva Kommuunina) taastati 1918. aasta 28. novembril ning likvideeriti Vene Loodearmee ja Eesti wabariiklaste poolt 1919. aasta 18. jaanuaril. Lenin tunnustas seda riiki 1918. aasta 8.detsembril ja 23. detsembril ratifitseeris Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Eesti Nõukogude Vabariigi iseseisvuse tunnustamise otsuse.
Üritati taastada 1924. aasta 1. detsembril aga taastati alles 1940. aasta 21. juulil president Konstantin Pätsi ja vabadussõdalasest valitsusjuhi Johannes Varese poolt.
Seega, 1940. aasta 6. augustil astus Nõukogude Liitu mitte Eesti Wabariik, vaid Nõukogude Eesti, aga 1991. aasta 20. augustil astus NL-ist välja mitte Eesti NSV, vaid 1990. aasta 8. mail loodud Eesti Vabariik.
Kuna Vene NFSV astus de jure 1990. aasta 12. juunil NL-ist välja, siis kuulus Eesti Vabariik NL-i koosseisu ka ilma Venemaata aga ka Leeduta.

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_k%C3%BCtiv%C3%A4ed
Eesti Kütiväed
http://8mai.wordpress.com/2008/04/13/vabadussoda-voi-kodusoda/

Lisaks 1941. aasta 2. aprilli nn Rosenbergi memorandum. Selle kinnitas Himmler 1942. aasta 12. juunil.
Eesti, Läti, Leedu

Nende piirkondade suhtes kerkib küsimus, kas ei peaks neist tulevikus saama Saksa asustusala rassiliselt kõlbulike elementide saksastamisega.
Tuleb hoolitseda selle eest, et suur osa intelligentsist (eriti läti haritlaskonnast) asustataks ümber põlistele Vene aladele. Tuleb näha ette saksa maaelanikkonna suurearvulist ümberasustamist Eesti, Läti ja Leedu territooriumile; võimaluse korral võiks tõmmata neile territooriumitele suurema kontingendi selleks eesmärgiks kõlblikke saksa asunikke Volga sakslaste seast, kõrvaldades eelnevalt ebasoovitava elemendi. Peale selle tuleks mõelda taanlaste, norralaste, hollandlaste ja pärast sõja võidukat lõppu ka inglaste ümberasustamisele neile territooriumitele, et ühe või paari põlvkonna vältel võiks Eesti, Läti, Leedu liita uue saksastunud maana Saksamaa põhiterritooriumiga.
Hitler teatas 1932. aastal peetud kõnes, et kui poleks olnud Balti parunite upsakust, oleks Baltikum juba ammu saksastatud ja Saksamaa osa. Ka “Mein Kampfi” nn Lebensraumi ideoloogia käsitles Saksamaa laienemist just itta.