to Ants 2010-08-20 10:54:08

Kui aastatel 1941 - 42 vabatahtlikke omakaitsesse ja politseipataljonidesse jätkus (25 pataljoni), siis juba 1943. aasta vabatahtlik mobilisatsioon Saksa armeesse kukkus täielikult läbi. Rindele ei tahtnud keegi minna!

Juba "Mein Kampfis" kirjutas Hitler, et Saksamaa peab laienema muistsete ristirüütlite teekondade suunas.
1933. aasta 5. oktoobri "Die literarische Welt" teatas: "Kui mingi lause on maksev Ida jaoks, siis kõlab see nii: alguses olid sakslased!... Ta rahvad, olgu lätlased, eestlased, leedukad, poolakad; tšehhid, jugoslavlased või rumeenlased - on saanud ja arenenud selleks, mis nad on, tänu sõltuvusele ja suhtlemisele üldsaksa maailmaga."
Samas ajakirjanumbris soovitab K. Seidelmann artiklis "Välispropaganda" hakata Lääne - Euroopale püsivamalt pähe taguma mõtet Saksamaa kolonisatsiooni vältimatusest Baltikumis, et Lääne sümpaatia ei kuuluks põrmugi enam väikestele orirahvastele ja nende tühistele liialdatud pretensioonidele olla sõltumatud.
Kuni 1934. aasta diktatuuri ja tsensuuri kehtestamiseni Eestis tõid ka Eesti lehed ära sarnaseid natside jultunud avaldusi.
Nürnbergi protsessil avalikustatud Ameerika süüdistuse dokument tõi päevavalgele, et juba 1941. aasta 2. aprillil oli III Reichi üks ideolooge ja peaokultist, Tallinnast pärit Alfred Rosenberg langetanud Balti riikide suhtes surmaotsuse: "Nende maade suhtes on küsimus selge, et neist saavad tulevikus Saksa maad ja rassiliselt paindlikumad elemendid assimileeruvad... Tuleb suunata suur hulk saksa talupoegi kolonistidena neisse maadesse... Võimalik, et selleks võivad küsimusse tulla Volgamaa sakslased... Me võime veel koloniseerida taanlasi, norralasi, hollandlasi ja pärast sõja võidukat lõppu ka inglasi. Niisiis võib Baltimaad ühe või paari inimpõlve jooksul liita Saksamaa külge uue Saksa territooriumina.

Vaadake ajaviiteks kuidas tänapäeva kommud elavad ja võitlevad?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/robert-narska-tarmo-mand-iseseisvuse-vastu-ei-olnud.d?id=32693209

to Delfi

Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülo Nugis on meenutanud, et oli vaja veenda neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Järgmisel päeval, 20. augustil õnnestus see kompromiss ka ellu viia.
«Tuli mõelda ka selle peale, et halvemal juhul tuleb pärast võib-olla Nõukogude Liidu õigusruumis hakata arveid klaarima,» meenutab Nugis. «Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, et kinnitada nii-öelda konstitutsiooni muutmist Nõukogude normide järgi. Siis poleks putšistidel olnud oma Nõukogude õigusruumis väga lihtne meid pärast selle eest seina äärde panna. Saime 69 häält. Üks tubli inimene meie hulgast oli küll kohal, aga jättis hääletamata, kuidas ka ei palutud. Mul on lihtsalt kahju, et Kaido Kama niimoodi tegi.»

Nüüd on majanduspõgenikel hea Eestistki Euroopasse lahkuda!

Debiiliku järjekindlusega kegi "Ma" räägib jama mingitest Omakaitse poolt mahalastud naistest lastest , see on idioodi jutt -nimeta kongreetselt kus ,millal lasksid Omakaitse mehed maha naisi -lapsi . Ära räägi kui midagi ei tea Sul ei ole ainsatki fakti ,ainult jutt "Nõukogude aeg räägiti" . Midagi sarnast ei olnud ,ainukesed kes naisi lapsi tapsid olid punased hävituspataljoni mõrtsukad.

Kuule Sina "ahhaa", Omakaitsesse astusid eesti mehed ,et kaitsta oma kodusi 1941 aastal metsas veel ringihulkuvate hävituspataljoni mõrtsukate vastu ,et kaitsta oma kodusi ja naisi lapsi , seda teab iga eestlane. Rindele Saksamaa eest sõdima arusaadavalt polnud tahtmist kellegil minna kuid kui venelased olid Narva all ,siis Rahvuskomitee kutsel kõik eesti mehed läksid "Sinimägetesse" ,et kaitsta oma kodumaad . Ja sealt ei suutnutki Punaarmee läbi murda kaotades üle 100.000 mehe . Au neile tublidele meestele . See oli II Eesti Vabadussõda. Venemaalt siiatulnutele muidugi arusaamatu.

to Ants 2010-08-22 20:40:30
Sundmobilisatsioon, mille organiseeris Rahvuskomitee, tähendas seda, et EW poliitikud astusid sõtta Saksamaa poolel liitlaste vastu, mil olid rahvusvahelised poliitilised tagajärjed. Inglismaa mõistis Uluotsa tegevuse hukka.
Rahvuskomitee loodi Ribbentrop - Uluotsa pakti alusel, SD juhendamisel.
Aga Sinimägedes kandsid lahingute pearaskust siiski 100 000 sakslast koos oma rasketehnikaga, lisaks hollandlased, flaamid, norralased. Seega 20. SS - Diviis ja mõned teised eestlastega komplekteeritud üksused olid vaid väike osa. Aga asja serveeritakse nii, et eestlased olid sisuliselt ainsad võitlejad Sinimägedes! Lisaks tulid kasuks maastiku iseärasused, mida Emajõe ääres või Oppelni all polnud.
Väga paljud läksid aga 1943 - 44 aastal jälle metsa ja neid otsisid Omakaitse ning Julgeolekupolitsei ja SD. Rahvas rääkis: mehed on jälle metsas!

Kui uskuda Einsatzkommando 1a komandöri dr Martin Sandbergeri sõja järgseid tunnistusi, siis oli pogrommidest hoidumine Eestis üks osa tema sihiteadlikust
poliitikast, mille eesmärgiks oli tagada eesti rahva usalduslik suhtumine endasse ja Saksa
okupatsioonivõimudesse üldse. Kogemused Lätis olid näidanud, et liigne avalik vägivald, sh ka juutide suhtes, häälestab elanikke uute võimude vastu, mistõttu Sandbergeri seisukohtadega leppis ka tema otsene ülem Einsatzgruppe A komandör Stahlecker.
Rahuloomine pidi kulgema järk-järgult, ilma tarbetu vägivallata. Kehtima jäi
loomulikult põhimõte, et kogu puhastusprotseduur peab välja paistma kohaliku initsiatiivina
ning toimuvale tuleb anda seadusliku tegevuse ilme, mis tähendas teatud bürokraatlike
formaalsuste täitmist politsei poolt ja juurdlustoimikute vormistamist arreteeritavate juutide kohta.
Hilisemad juutide arreteerimised rajanesidki juba Sandbergeri korraldusel 10. septembrist 1941. Juutide hukkamiste suhtes leppisid Stahlecker ja Sandberger kokku, et neid peab täide viima ainuüksi Eesti Omakaitse, mitte aga Sandbergerile alluv Sonderkommando.

Üldistavalt võibki Eesti juutide arreteerimised ja hukkamised jagada kahte etappi: enne Saksa
Julgeolekupolitsei komandöri Martin Sandbergeri 10. septembri korraldust ning pärast seda.
Päris ranget eraldusjoont siin siiski tõmmata ei saa.
Esimesel etapil arreteeriti juute üldiste tagalapuhastusaktsioonide käigus kohe pärast vastava piirkonna langemist Saksa vägede kontrolli alla ning see toimus kohalike Saksa sõjaväevõimude (välikomandandid), mitte Einsatzkommando või julgeolekupolitsei
korraldusel, kusjuures vahetuks arreteerijaks ja ka peatselt järgnenud hukkamise teostajaks
olid sakslaste järelevalve all eestlastest metsavennad, hiljem Omakaitse liikmed ning
politseinikud. Nende operatsioonide esmane ülesanne ei olnud üldjuhul juutide, vaid kommunistide ja nende käsilaste, hävituspataljonlaste jms kontingendi arreteerimine. Juudid
selekteeriti arreteeritute hulgast siiski välja ning hoiti teistest eraldi. Sel perioodil arreteeritud
ja hukatud juudid olid valdavalt mehed. Eri linnades toimus see protsess mõnevõrra erinevalt.
Ja ühest "eesti nokiast". Nimelt eestlaste ettepanekul Eestis getosid ei loodud, vaid juudid saadeti kohe koonduslaagrisse.

Tähtis tegur, mis sageli osutus kohalikele kasulikuks, olid Julgeolekupolitsei ja SD ning Wehrmachti vahelised lahkhelid. Saksa sõjaväe (Wehrmachti) juhtkond pidas ennast auväärsemaks ning suhtus riigi poliitikasse ja selle juhtidesse sageli üleolevalt. Selle põhjuseks oli tekkinud vastasseis olukorras, kus neil tuli mängida teist viiulit sajandeid kestnud sõjaväe ülemvõimu järel. Seal kus olukord võimaldas – näiteks rindel või siis ka Eestis – ei varjanud saksa ohvitserid oma suhtumist riikliku politseivõimu ja Relva-SSi vastu ning tegid kõik, et heita kaikaid nende kodaraisse. Wehrmachti ja Relva-SSi vastastikused suhted ilmnesid eriti rindetegevuses, kus neis väeliikides langenuid maeti eraldi matmispaikadesse. Vahet tehti isegi surnute vahel…

Hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi äärmiselt üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) kohta. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised, Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida-alade seadusi. Nii arvati nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid omanikele tagasi ei antud. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast.
Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi - juba saksa okupatsiooni esimesel aastal hakkasid ringi liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha. Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka avalikult tunnistada, et Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge ja mitte kõik eestlased pole "väärt" kandma saksa kodaniku nime ning peavad seetõttu Eestist lahkuma.

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportis on kirjas: «Haarangud ja tapmised algasid kohe pärast esimeste Saksa vägede saabumist. Neile järgnes üsna pea hävitusüksus Einsatzkommando (Sonderkommando) 1A. Arreteerijateks ja peatselt järgnenud hukkajateks olid sakslaste järelevalve all eestlastest metsavennad, hiljem omakaitselased ja politseinikud.»
Tartusse tulid sakslased 10. ja 11. juulil 1941, kaks päeva hiljem käskis Lõuna-Eesti metsavendade üldjuht major Kurg arreteerida kõik kohalikud juudid ja suunata nad vastloodud koonduslaagrisse.

viimaste postituste kohta: mis sa kloun oled endaarust kaval, et erinevate nimede all oma propagandistliku jura siia kopipeistid? arvad, et pole näha, et sama lammas seda tegi?

to Klaus Völler 2010-08-23 06:58:22
Mis on siin propagandistlik jura?

http://www.iseseisvuspartei.ee/
Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NLi lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NSVLi majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel tugeval tõusulainel.
Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine. Ja see protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt "Evropa naš obštši dom", mille ma hiljem Eurussia impeeriumiks ristisin. Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi punktuaalne teostus gloobuse kumerale pinnale punasega stantsitult.
Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.
Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva "spontaanne" enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale KGB ja Keskkomitee suure ühispingutuse toel; tõe nimel olgu see välja öeldud. Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.
http://eairc.boom.ru/library/battles_20th_century/

Leedu NATO-sse pääsemise üks eeltingimus oli salavangla lubamine Leedu territooriumile.
Praegu elab iga viies leedukas vaesuses ja kõige suurem konflikt on poolakatega.

Juutide hävitamine käis üle kogu Eesti: hävitati juudi kogukonnad Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Lehtses, Narvas.
1941. aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid Saksa erikomandosse ja Eesti omakaitsesse.
Juudid leiti üles kohalike elanike abiga.
Tõeline klapperjaht algas 11. septembril 1941, kui Saksa julgeolekupolitsei andis korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis.
Eesti linnatänavate majaseintel ja tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, seda ei saa kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed. Nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased. Eesti oli judenfrei 1941. aasta detsembris.
Kahjuks on andmeid, et eestlastest koosnenud politseipataljonid osalesid juutide hävitamisel ka teistes Ida-Euroopa maades. Politseipataljonides teenis 10 000 eestlast- vabatahtlikku.

see, et sina eitad naiste- laste tapmisi ja nende mõnitamisi metsavendade, hilisemate omakaitselaste poole, ei tähenda sugugi, et seda polnud. IKas on nii, et mis sulle ei meeldi, seda pole olnud? Ainult sina suudad selliste väidetega välja tulla.

Ehhee-le . Kui Sa midagi ei tea milleks ajad lollusi suust ,Kas eestis oli 1941-1944 punaste poolelk võitlevaid partisane- ei olnud , Mõni üksik"nahahoidja " tõesti oli metsas aga unustad üle 70.000 eesti mehe sõdisid "Sinimägedes" ja eestlased moodustasid suurema osa seal sõdinutest ,muidugi oli ka flaamid ja norralased vabatahtlikud , ka saksa III soomuskorpus ,raskerelvastus ja tankid olid ainult sakslastel .