Riigikogu peaks tõsiselt kaaluma õiguskantsleri seaduse muutmist või uue vastuvõtmist, et vältida õiguskantsleri politiseerumist. Ja tema vabastamise aluste nimekirja tuleks ka täiendada ja näha ette võimalus tema ametivolituste lõpetamiseks (tagasikutsumiseks)politiseerumise korral(pädevuse ületamise korral).

Sel juhul tekib oht, et iga seaduse kommenteerimine tõlgendatakse poliitiliseks sekkumiseks.

Öiguskansleri kohus on öigust möista. Eelnevate ja praeguste avalduste järgi otsustades öiguskansler ei tea öigusest midagi! Öiglus saaks siis jalule, kui sundüürnikele antakse ehitatavad korterid erastamiseks EVP-de eest. Need on niikuinii kolm korda kallimaks läinud. Saksamaale ärajooksikuid ei saa küll premeerida,isegi praegu mitte,ja need majad, mis siin alles on, tuleb riigistada. Riik ise otsustab, mida nende majade ja sundüürnikega teha. See on riigi tehtud ülekohus teatud osale rahvast ja riik peab selle ka heastama. Riigikansleril aga ei ole üldse öiglustunnet, sest tema lähtub paragrahvist, paragrahvi aga annab väänata. Seda me oleme 11 aasta jooksul näinud!!!

Mõis on L... ja J...

Hr Lenk, suur tänu Teile, et seisate sundüürnike eest! Oleme hetkel olukorras, kus peame oktoobris oma 40 aastat olnud kodust välja kolima Tallinna linna munitsipaalpinnale. Ülekohtu seisukohalt ei ole munitsipaalpind probleemi lahendus ega ülekohtu heastamine, sest oleme ja jääme ikkagi sundüürnikeks. Ei ole vahet, kas oled omaniku või linna üürnik. Omandireformiga rikuti täielikult osa kodanikkonna inimõigusi, mille tagajärjel said nendest sundüürnikud. Räägitakse erastamise võimalusest aga need on siiski ainult lubadused. Meil ei ole mingit valikut, sest oleme pensionärid ja rahaliselt vähekindlustatud inimesed. Minu meelest oleks vajalik seaduseelnõusse sisse kirjutada ka tagantjärele ülekohtu ja kannatuste heastamine nendele peredele, kes olid sunnitud munitsipaalpinnale kolima või omale uue korteri ostma, enne käesolevat kavandatavat seadust. Suur tänu praegusele Tallinna Linnavalitsusele!

EV põhiseadus § 139. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Õigust mõistab Eesti Vabariigis ikka kohus.

need üürnikud ikka majaomanikuga ka mingi üürilepingu on sõlminud või lihtsalt ihalevad võõrast vara?

a kuhu siis keskmõte jääb????

On ikka küll lepingud sõlmitud. Ei maksa kommenteerida asju millest ei ole arusaamist. Jutt sundüürnike puhul ei ole võõra vara ihalemisest vaid riik on nendele tekitanud ülekohtuse seisundi. Soovin Teile kõike head!

Paljudel nn. sundüürnikel puuduvad igasugused üürilepingud, ka ENSV aegsed. Elamispind millel nad elasid oli tõepoolest nende kodu aga mitte omand, sest tegu oli ikkagi üürisuhtega. Ja tulenevalt sellest tuli arvestada ka võimaliku lepingu lõpetamise võimalusega ehk siis musta stsenaariumiga. Kuna tookordne võim suhtus ükskõikselt antud küsimuse lahendamisse tekkiski nn isikliku omandi tunne. Ehk on see vale arusaam, ootan vastuväiteid.

Jälle algatab keskerakond oma valimiskampaania raames terava vastasseisu tekkimist omanike ja üürnike vahel. Miks võeti see punkt just nüüd arutlusele? Miks ei pakuta võimalust omanike ja üürnike ühendustele istuda ühise laua taha arutama antud olukorda? Kas keskerakonnal on fakte ja tõestusmaterjale selle kohta et kõigil on ikka need lepingud? Jõudu!!

Teate mis, Te olete kogu sellest sundüürnike loost kõik valesti aru saanud. Meie sundüürnikud lõikame veel kohutavalt suure " kasu" selle pealt, et me oleme sattunud sellisesse seisusesse. Kas Te ka teate, et kui omanik müüb talle tagastatud maja maha mõnele kinnisvara firmale miljonite eest , siis ta ei maksa sentigi tulumaksu ja kui uus omanik pakub üürnikule kompensatsiooni korteri vabastamise eest, siis selle kompensatsiooni raha pealt tuleb veel tulumaksu maksta.On ikka jube suur tulu küll, kui oma kodust ilma jääd.Siin ei jäägi midagi muud üle, kui karjuda kõva häälega: ELAGU MEIE ÕIGUSRIIK!

Teie kommentaar on jumala õige! Krjume Teiega koos, elagu meie õigusriik, milline jätab inimesed koduta!

Mina ei saa aru, kuidas on Teil tekkinud arusaam, et ENSV ajal ei olnud paljudel üürilepingiud. Kindlalt olid suuremal osal lepingud olemas. Kuigi, nii nagu praegu on lepinguta inimesi küllap oli teatud kontinget ilma lepinguta ka siis. Sundüürnike probleem on ikkagi ENSV ajal sõlmitud üürilepingute alusel tekkinud EV omandireformi tulemus.

Kuna olen puutunud kokku osade omanikega siis olen kuulnud neilt seda väitet ja ka isiklikult olen seda asja uurinud nn.ev-st. Ja seetõttu on tekkinud selline arusaam, mida tõsi küll üldistada on ehk väär. Kuna aga ka neil inimestel kellel on lepingud ole- mas on need moraalselt vananenud ja ei vasta paljuski enam reaal- susele. Kuigi seaduse järgi on kõik kehtiv oleks tulnud ikka need lepingud üle vaadata ja sõlmida uued mõlemale poolele vastuvõetavad( nii paljus kui võimalik).Nüüd pole aga paraku kumbki pool rahul ja kuskilt ei tule konstruktiivset algatust probleemi kõrvaldamiseks. Ja osa omanikke müübki sellepärast oma omandi(elamu) et vältida seda tülikat, lahendusteta olukorda. Tean ka omanikke kes on hädas oma üürilistega, kuna nad keelduvad igasuguste maksete õigeaegsest maksmisest. Ma pole paraku kunagi kuskil ajakirjandusest juhtunud lugema artikleid, kus omanike esindajad, ühendused kutsuksid massiliselt üles teisi samas staatuses viibijaid kedagi tänavale tõstma või välja ajama. (Muidugi on ka erandeid.) Mina näeksin lahendust ikkagi uute lepingute sõlmimises. (toriseja)

Kirjutan Teile oma kogemuste põhjal. Minu kodumaja tagastati 1992 aastal. Kohe 1992 sõlmisime (12 korterit) omanikuga ka juriidiliselt korrektsed lepingud kolmeks aastaks. Seejärel pikendati lepinguid veel viis aastat. Nagu teada ka käesoleval ajal kehtivad eelmised lepingud veel viis aastat. Kõik meie maja üürilised olid korrektsed, haritud ja maksujõulised inimesed. ENSV ajal ühise jõuga remontisime ja hooldasime maja. Kirjutan "olid" ,sest omanik müüs korterid koos üürilistega maha juba 2001 lõpus või 2002 alguses (lepingud ju kehtisid veel esimese juulini 2002). Ilma meile teatamata. Leidus ka ostjaid. Ta tegi sellise käigu, et võttis kapitaalremondi sildi all pangalaenu ning siis ei olnud temal vaja üürilistele ka korteriostu eesõiguse võimalust pakkuda. Osa meist oleks seda kindlasti kasutanud. Järeldus meie maja saatusest on see, et lepingud ei päästa midagi ega kedagi. Eesmärk oli omanikul meist lahti saamine. Olen nõus, et meie majaomanik on ehk erand. Aga erandeid ei ole alati väga vähe. Olen üürnike ühenduses käies kuulnud, oi kui raskeid lugusid. Minul on väga hea meel, et Teie arutlete väga heatahtlikult selle probleemi üle. Olen lugenud väga solvavaid kommentaare sundüürnike teemadel. Minu arvamus on, et siin siiski ei aita lepingute sõlmimine vaid seadusega peab tekkinud olukord saama reguleeritud. Praegu on omandireformi tagajärjel ühiskond lõhenenud. Pinged on vaja maandada ja seda teevad ainult seadused. Inga

Asi ei ole mitte lepingutes, vaid ülekohtus, mida Eesti riik tegi 300000 inimesele ,kes juhuslikult juhtusid elama omaniku majas.Paljud välismaal elavad omanikud loobusid, sest nad teadsid, et ei tule kunagi siia elama. Teised nägid selles suurt önne, mis osutus önnetuseks, sest tegu oli inimestega, mitte majadega. Kes omandit hooldada ei jaksanud, see müüs selle kinnisvarafirmadele, kes käitusid nagu shaakalid.Tegelikult on kannatanud mölemad- sundüürnikud küüditamise all oma kodus, eestimaal ja teised, varanduselootuses omanikud, kes soovisid oma varandust kätte saada. Lahendust näen ma selles: 1. riik laseb sundüürnikel ehitatavates riigimajades erastada korterid EVP-de eest, mis on praeguseks juba kolm korda kallinenud. 2. riik ostab omanikelt korterid välja sundüürnike jaoks ja saab vastu EVP-d 3. kui sundüürnik ei suuda omale korterit erastada ja tahab jääda omaniku majja, siis peab kohus selle asja ära lahendama tasuta sundüürniku jaoks. 4. Omanik, kui ta soovib oma pinda kätte, peab pakkuma kompensatsiooni, mille eest saab osta samaväärse elamispinna, sest milles on süüdi sundüürnik, kes on jäetud koduta. 5.Erastamise,tagastamise ideoloogid ja täideviijad peavad selle eest maksma, et ülekohus saaks hüvitatud, see ongi vastutus oma tegude tagajärgede eest.Nad peavad oma taskust maksma hüvitust, seda vöib riik nendelt sisse nöuda. Siin on veel lahendusi ja neid lahendusi peavad leidma riigi juristid, et see "Nürbergi" protsess kord löpeks. See on nende püha kohus- kaitsta inimest! Kuritegu, mis tehti nendele 300000 inimesele vördub küüditamisega mitte Siberisse vaid Eestimaale.

Olen Teiega ühel arvamusel, "Nürnberg" tuleb lõpetada. Mait

ORAS on nähtus, mis võimaldab kuritegelikul grupil manipuleerida okupantide poolt natsionaliseeritud varaga.

Ümberasunute nagu kõigi teistegi vara jäi tõepoolest nõukogude võimu käsutusse. Kuritegu on aga see, et okupatsiooniaja lõppedes sai röövitud vara ilma igasuguse seaduseta praeguse Eesti Vabariigi omandiks, kes kahjuks ei hakanud sellega heatahtlikult ümber käima, vaid hakkas võõra vara arvelt rikastuma ja nüüd veel seda poliitilises võitluses kasutama. Omandireform ei saa lõppeda enne kui viimane kui üks maja ja maatükk on oma õige omaniku käes.