Sundüürnikud ei ole sugugi ainukesed kahjukannatajad, kes peavad sõjakahjud omast taskust kinni maksma. Kesknädal peaks ka nende eest välja astuma, kes kaotasid kõik-perekonna, maa, talud, loomad, põllud ja keegi ei ole neile midagi hüvitanud, vaid grupp ahnusest sõgedaks läinud ametnikke on omale võtnud õiguse võõras vara konfiskeerida ja õigujärgsed omanmikud pika ninaga jätta, tuues põhjuseks, et põhiseaduse §32, mis käsitleb püha ja puutumatut omandit ORAS-sse ei sobi. Milleks üldse põhiseadus kui see tavainimestele ei rakendu.

Kui õiguskantsler on sõltumatu ametiisisk, kes teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva võimu üle, siis selline järelvave, kus inimesi sunnitakse oma omandi kaitseks kohtu poole pöörduma, kus juba ette teada, et ebaõiged otsused legaliseeritakse, siis sellisel kuritegelikule teele langenud Õiguskantsleri tegevusele tuleb teha lõpp. Kui Kesknädalal ei õnnestu inimeste õiguste kaitseks midagi teha, siis tuleb mujalt abi juurde kutsuda.

Olen täiesti nõus Jüriga, et omandireform ei saa enne lõppeda, kui viimane kui üks maatükk on õige omaniku käes.See on üks kindel asi, mis tuleks võimulolijatel lõpule viia. On aga veel üks äraklaarimatta suur viga, mis sai alguse juba õitsval nõukogude ajal. Jutt on nimelt kurikuulsast taluseadusest, mille alusel said maid kõik, kes oskasid sellel ajal seadusejõudu ära kasutada.Taluseadus hakkas kehtima juba 1989 aastal. Kui tuli Eesti Vabariik siis osati uutesse seadustesse kenasti sisse kirjutada, et taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad ei kuulu tagastamisele nende õigusjärgsetele pärijatele. Nüüd aga tõmmakem siia paralleeli.Kui talunik hakkas kasutama võõrast vara, siis seadusjärgne omanik pidi suu puhtaks pühkima oma esivanemate varast. Talle tehti maade mittetagastamise korraldus ja kompenseeriti kõik EVP-des. Miks ei tehtud seda kõigi nende majade omanikele, kellede majades elasid inimesed täiesti seaduslikel aluste, sest kunagi kuulusid ka need korterid riigi korteri fondi.Oleks tulnud teha siin ka mittetagastamise korraldus ja praeguseks nii suureks probleemiks kujunenud olukord oleks olematta olnud.Miks ühed inimesed on ikka võrdsemad kui teised.Talunik jõudis ju seda talle kasutamiseks antud maad heal juhul paar kolm aastat kasutada ja tänu kavalatele seadustele tundis ennast seal täis peremehena. Nende tagastatud majade elanikud elasid seal aga tihtipeale kogu Nõukogude aja, hoidsid seda maja lagunemise ja hävingu eest ja niisugune on siis nende "palk" nähtud vaeva eest.Kui poleks neid samu üürnike, poleks olnud ka midagi tagastada seadusjärgsetele omanikele või nende pärijatele.Miks siis ikkagi osade inimestega on nii alatult toimitud.

Ma olen kindel, et paljud inimesed ei teagi veel kõike, millega on hakkama saanud meie kuulsad seadused. Nimelt omandireformi aluste seadus ja maareformi seadus. Nendele "teostele" tuleks veel täiendamiseks lisada nõukogudeaegne taluseadus. Kas kõik teavad, et kui taluseadus andis täiesti võõrale inimesele, kes hästi oskas seadust ära kasutada, õiguse kasutada kunagi eraomanduses olud maid, siis meie Eesti Vabariigi seadused ainult kinnistasid talle nõukogude ajal antud õigusi.Nimelt on taasiseseisvunud riigi seadustesse sisse kirjutatud ilus "kingitus" talunikule - see tähendab võõra vara kasutajale. Temalt seda maad keegi ära ei võtnud, vaid olukord lahendati hoopis nii, et seadusjärgsele pärijale tehti maade mittetagastamise korraldus. Kuidas on aga lood nende inimestega, kes elasid nõukogudeaegse korterifondi korterites ja järsku sattusid sundüürniku staatusesse, sest meie suuremeelsed seadused tagastasid majad koos nendes elavate inimestega endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Kas pole kummaline olukord. Talunik, kes jõudis vaevalt paar kolm aastat talle antud maad kasutada, tundis tänu kavalatele seadustele ennast võõral maal täis peremehena, kuid need inimesed, kes elasid samuti täiesti seaduslikel alustel antud korterites on pandud väga ebavõrdesse olukorda.Kas mitte need samad sundüürnikud ei olnud need tänu kellele see maja üldse nii kaua püsti seisis, et oli mida tagastada. Mina näen siis ainult ühtede eelistamist teisele ja seega leian, et siin on küll tegemist lausa põhiseaduse rikkumisega. Mida arvate sellest Teie ,kõik kes siia oma kommentaare kirjutavad. Kas taluseaduse talunikul tekkis paari kolme aastaga suurem õigus võõrale varale, kui nendel, kes kasutasid võõrast vara aastakümneid? Tahaks kuulata ka teiste arvamusi.

Omandireformis on veel niipalju klaarimata otsi, et juristidele jõudu ausaks tööks. Väänatud seaduste läbi varast ilma jäetud omanike arvelt rikastuvad praegused ametnikud.

Kui juba tagasiandmiseks läheb, siis tahan ka mina selle maa tagasi saada mille Eesti Vabariik minult pihta pani. Kui juba anda, siis kõigile.

ENSV Taluseadus on nagu "püha lehm". Teadagi, kes taluseadusega omale maid rabasid ikka need, kellel oli info, et selline konks maareformi seadusesse tuleb. Omadele jagus kõike, maid ja masinaid. Haarati maalahmakaid, millised haarasid enese alla korraga mitmete endiste kinnistute maad. Endisele omanikule jäi ainult kompensatsioon. Minu arvamus on, et tolleaegseid seaduseandjaid tuleb karistada ja inimestele tekitatud ülekohus heastada. See on räige inimõiguste rikkumine ja vastutajad tuleb tuua ühiskonna ette.

Hundisilma ju suur talu, las peremees võtab hädalised enne valimisi enda juurde. Ja lisaks veel maja Nõmmel tühi

Olgu selle taluseadusega kuidas oli, sest siis ei teadnud keegi, et eraomand tagasi tuleb.Leian, et aga meie seaduseloojad ei andnud endale aru, mida tähendas kirjutada Eesti Vabariigi seadustesse sisse õiguse seadusjärgseid pärijaid oma esivanemate kinnimakstud maadest ilma jätta.Seda ei oleks tohtinud mitte mingil juhul teha.Kõik vanemad inimesed kogu aeg lootsid, et ükskord saavad nad oma maad tagasi ja siis otsustas ka meie oma riigi seadusandjad neid sellest ilma jätta.Miks see maadeomanik siis halvem on linnas elavast majaomanikust. Nendes tagasdtatud majades elasid ju inimesed.Kas meie riigiisad üldse mõistsid siis millega nad hakkama said. Kui neil oleks kasvõi natuke kujutlusvõimet olnud, siis nad oleks pidanud nägema seda olukorda ette.Praeguseks on lausa sihilikult kaks elanike gruppi omavahel riidu aetud ja mitte kumbki pool pole süüdi, kuid kannatavad mõlemad. Ma ei tea kuidas seaduseandjad selle olukorra parandavad, kuid midagi nad peavad tegema.Kui pärijad jäid oma maadest ilma selle pärast, et keegi nende maade peal mõned aastad jõudis toimetada, siis oleks pidanud ka majaomanikud jääma majadest ilma, sest seal elasid inimesed mitukümmend aasat ja hoidsid neid maju korras. Mittetagastamise korraldus oleks tulnud teha ka neile.

Elan ise tagastatud majas ja omanik müüs hiljaaegu maja ühele kinnisvara firmale miljonite eest maha. Kas teate, milline tunne see on kui sind müüakse nagu mingit eset, mida endal enam tarvis pole või mille hoidmisega enam hakkama ei saada.Nüüd tahab uus omanik meist lahti saada ja pakub meile kompensatsiooni, mille pealt tuleb veel riigile maksta tulumaksu.Ma ei saa aru, mis tulu see on. See on sisuliselt hüvitis kaotuse eest. Ma jään ju oma kodust ilma ja seda nimetatakse tuluks. Samas aga omanik, kes sai miljoneid ei saanud tulu, sest nii on tulumaksuseadusesse kenasti kirjutatud, et tema ei pea tulumaksu maksma.Kindlasti võtsid paljud oma majad tagasi just selle pärast, et nad teadsid juba ette, et teevad äri. Kui aga selline võimalus oleks neilt seadusega ära võetud, siis paljud oleksid enne tagasitaotlemist palju rohkem mõelnud, kas ikka tahta tagasi või mitte.Tunnen ennast täieliku tarbetu asjana, mida antakse käest kätte. Jube.

Milles siis küsimus nn üürnike puhul on, nad olid enne üürnikud ja on seda ka praegu. Tösi küll elamispind oli neile koduks ja küllap panid osad neist sinna ka oma raha, et seda korrastada. Aga üldjuhul ei olnud see ju nende omand. Üks osa omanikke müüb(s) oma kinnisvara selleks et rikastuda,teine osa aga selleks et vabaneda kõikvõimalikest( ka tekkivatest) üürilistega seotud probleemidest. Sest üürimise puhul tahab ka omanik saada mingit tulu, et see tegevus(välja üürimine)tasuks end ja ka kulutusi hoone korrastamiseks.Kuna praegu on talle ette pandud piirid ei ole tal ju motivatsiooni midagi ettevõtta et parandada roh- kem kui ainult hädavajalikku. Sest kuigi paraneks elamu seisukord ja ka ühtlasi üüriliste heaolu, ei saaks ta võtta sellele vastavat üüri. Kahjuks on ilmas ja jääbki arvatavasti nii et ei eksisteeri üleüldist võrdsust, keegi ikka kannatab ja nii on see ka muudes valdkondades. Ja nii on ka omane inimesele kadedus, paraku. EVP-de osas antud kompensatsiooni puuduseks oli ainult see, et nad maksid algaastatel tunduvalt vähem kui nüüd.Ja paljud müüsid nad kohe minimaaltasu eest, nüüd oleks ehk selle eest saanud ka endale midagi soetada, kuigi see on tagant järgi tarkus.

Mis kasu on praegu sellest. et leht kirjutab tekkinud olukorrast. Ei ole vaja kirjutada, mis on vaid hoopis seda, kuidas see olukord lahendada. Keegi pole pakkunud konkreetseid lahendusi. Meie Riigikogu selle pudru keetis aga ise ära süüa ei taha. Sööjateks on ikka omanikud ja nende üürnikud. Kas Te ei karda, et need kaks lõpuks teineteist nahka pistavad. Äkki loodetaksegi niiviisi olukorrale lahendus leida.

Kuna Riigikogu ei võta midagi ette peaks tulema algatus siis mõlemalt osapoolelt. Oleks hea kui mõlemad osapooled asuksid läbirääkimislaua taha, või teeks' seda nede esindajad. Hiljem võiks siis suunata asja Riigikokku. Nemad ise ei taha ebameeldivaid küsimusi üles võtta,mis viiks olu- korrani et neil pole enam head ja hästi tasuvat töökohta. Seda tõendab ka nende mittehuvitatus vaadata üle oma liigsuuri ja järjest kasvavaid töötasusi. Algatus tuleb ikka nendelt keda see probleem puudutab.On aeg kaotada vastandamine ja asuda ise lahendama.

Loen Kesknädalast halduskolleegiumi 2001.a. 2.märtsi otsust, kus inimõiguste ja põhivabaduse konventsioonist ega Eesti põhiseaduse §32-st ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt.' Väga õige. Aga kui see sama Eesti riik võtab endale õiguse hakata röövitud vara omanikuks, siis lasub tal ka kohustus tagastada viimane kui üks maja ja ruutmeeter maad. Kokku kraabitud ja laiali jagatud varandus tuleb koheselt tagastada agressiooni läbi kannatanud omanikele. Ei aita siin õiguskantsleri argumenteerimine ega seaduste rikkumise seadustamised. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas võimu juures olijad julgevad rahvast nii julmalt röövida ja petta ja kuidas me seda kõike talume ja sallime. Kas jäämegi pealt vaatama, kuidas meie arvelt rikastuvad aferistid meid mõnitavad ja lollitavad.

Olen pidevalt jälginud Omandireformi käiku ja kõige kuritegelikumad jooned oleksid: 1. Imelühike restitutsioonitaotluste vastuvõtt. ( ei vasta rahvusvaheliselt üldtunnustatud reeglitele) 2. Miks õigusvastaselt sundvõõrandatud vara riigile, selleks oleks võinud olla mingi muu institutsioon. 3.Kui riik võttis sunniviisiliselt võõra vara korraldamise enda kanda, siis oleks seda pidanud tegema korrektselt, mitte laskuma omaniku staatusesse ja võtma kahjukannatanutelt õigust tugineda põhiseaduse §32-le 4. Rikutud on õigluse printsiipe, kus ORASE käigus müüakse õigusjärgsete omanike nina all nende vara. 5. Kohtusüsteem ei toimi. Ebaõiged otsused legaliseeritakse kohtulahendite näol. 6.Kuhu on Eesti Vabariigis kadunud ÜRO PA resolutsioon 3314 art.5 14.12.1974.a. , mis keelab agressiooni käigus röövitud vara kellegil teisel kasutada. 7. Kui Eestis on ligi 500 tagastamata kinnistut, mis on riigi poolt ilmselt konfiskeeritud. Nende õigusjärgsed omanikud ona oma esivanemate varast täiesti ilma, rääkimata mingist hüvitisest või kompensatsioonist, siis oleks praegu vale rääkidaümberasujatele teistkordse kompensatsiooni või vara tagastamisest rääkida. Kuriteo tunnuseid on veel palju. Koheselt tuleb hakata uurima, kes õigusjärgsetest omanikest on oma kinnistutest ilma ja kuhu ja kellele ja kes on need maha müünud.

oh, see kogu teie leht.....

Kas ma saan õigesti aru , et Eesti vabariigi praegune Õiguskantsler kaitseb seisukohta, mille järgi tuleks anda teatud varade omandiõigus neile inimestele (või nende pärijatele) kellede jaoks sõlmiti 10.jaan.1941.a. moskvas Saksa Riigi ja NSVL-i vahel riikidevaheline kokkulepe? selle kokkuleppe varanõuete LÕPLIKU reguleerimise küsimuses toimusid keerulised läbirääkimised teatavasti septembrist 1940 kuni jaanuarini 1941. Adolf Hitleri poolt 1939.a. oktoobris Riigipäevakõnes kõlanud kojukutse aluseks oli üks selge loogika. Kõik tõelised sakslased peavad elama oma Isamaalisel kodumaal- Vaterlandis-Suur SAKSAMAAL. Õiguse saksamaale ümberasumiseks said ainult selle vääriliseks arvatud tõupuhtad Riigi ja rahvussakslased või erilise kontrolli läbinult ka nendega seotud (Peresuhetega) segarahvusest isikud kes kinnitasid eri reeglite järgi oma ustavust Sakslusele! Ümberasumise aluseks, kehtestati väga täpne regulatsioon, ning kogu protsessi kontrollisid ühelt poolt NKVD ja teiselt poolt SS, kes nõudsid vastastikku ka teineteiselt kokkulepitud reeglite väga täpset täitmist. Ümberasujatel tuli ümberasumiseks esitada Usaldusvalitsusele vormikohane taotlus, milliste alusel koostati Nõukogude ja Saksa täievoliliste esindajate alusel vastavad nimekirjad. Kuivõrd riikidevaheline leping nägi ette mahajääva vara arvelevõtmise , üleandmise ja selle eest Saksamaal kompensatsiooni (A Hitleri lubatult, Samaväärse või parema)saamise, oli kehtestatud nende varade (sealhulgas ka natsionaliseeritava) omandiõiguse Saksa Usaldusvalitsusele üleandmiseksv äga täpne protseduur, milleks oli vajalik täita 16lk. vorm, ilma milliseta ei lubatud ümberasumisel toimuda. Üleandmisest alates, läks kogu omandiõigus, koos varal lasuvate võlgade ja vekslitega üle saksa riigi omandiks. Saksa Riik võttis väga täpselt arvesse igal niisugusel varal lasunud asjaõigust (Võlgu ja veksleid) kohustus kompenseerima selle vara Ümberasujatele Saksamaal. NSVL maksis eestisse ja Lätti maha jäänud vara eest vastavalt Riikidevahelisele lepingule Saksamaale kinni ka 200 milj. riigimarka. Pärast Sõda loovutas ka Rahvusvahelise õiguse poolt aktsepteeritud Saksamaa Föderatiivne Vabariik kogu oma nõudeõiguse selle vara suhtes NSVL-ile. Saksamaa liitvabariigi Välisministeerium on kirjalikult Eesti vabariigi Välisministeeriumi kaudu teatanud, et Saksa pool kompenseeris ümberasujatele ja järelümberasujatele Balti riikidesse maha jäänud varad kuni sõja lõpuni ühtedel ja pärast sõja lõppu teistel alustel. Pärast sõja lõppu ei ole 1941.a. 10 jaanuaril sõlmitud Riikidevahelise lepingu tingimusi muudetud. Seega kehtib see ka praegu! Saksa Liitvabariik seega tunnistab sellise nõudeõiguse kunagist olemasolu enda vastu, kuid loeb sellised nõuded kõik vastavalt kehtivatele seadustele nüüdseks lahendatuiks ja lõplikult aegunuks. Saksamaa Liitvabariik ei esita eesti Vabariigile mitte mingisuguseid nõudeid seoses 1941.a. järelümberasumise lepinguga ega selle järelmitega. Eesti poolelt - Isegi toonase Ülemnõukogu liikmed ja pretsedenditu "Omandireformi Aluste Seaduse" loojad, on kinnitanud, et Seadusandja tahe on algusest peale olnud selge - Ümberasujad ei ole omandireformi subjektid! nende kohta kehtestus kõigi teistega võrreldes erireziim, nende omandisuhted reguleeriti teisiti ning nende varad kompenseeriti juba 1941.a. Riikidevahelise lepinguga. Mistahes nõudmisi võiksid nad esitada alles siis kui meid okupeerinud riigid sõlmiksid Eestiga lepingu ning tunnistaksid vajalikuks sellised nõuded korvata.Sellisel seisukohal oli eelmine õiguskantsler, seda seisukohta on senini aktsepteerinud Eesti Vabariigi kõigi kolme astme kohtud - korduvalt ka Riigikohtu tasemel. Ühelgi sajakonnast käimasoleval kohtuprotsessil ei ole Ümberasujate poolt korduvatele palvetele vaatamata esitatud mitte ühtegi legaalset dokumenti selle kohta et nad ei oleks oma varade eest saksa poolelt kompensatsiooni saanud. Kohtutes ebaseaduskikke tagastamisi tõrjunud ja õiguse võitnud üürnikel on jõustunud kohtuotsuste alusel tekkinud õiguslik ootus! Mitu korda ühte ja sedasama vara pärida ei saa! Sellisel seisukohal on avalik arvamus, Riigikogu enamus ja Justiitsministeerium. Kas tõesti ei tea meie tänane Õiguskantsler sellest kõigest midagi? Kas eelistab meie "Rahvatribuun" omamaiste inimeste huvidele välismaiseid rikkaid ja ilusaid koos nende kinnisvarafirmade ja politrukidega. või on meil lihtsalt ebakompetentne õiguskantsler?

Õiguskantsleri seikoht tagastada baltisakslasetele neile juba kompenseeritud vara on järjekordne Õiguskantsleri rahva lollitamine. Terve Eesti on veel täis inimesi, kes laasati okupantide poolt puupaljaks ja pole kuni tänaseni sandikopikatki hüvitist saanud.Need inimesed on vaesed, sest nende vara arvelt istuvad kõrgetel ametikohtadel püsti rikkad elajad, kes sülitavad selle santlaagri ja nende mure peale.

Eesti riigis on tekkinud mingi täiesti uus liik getostunud inimesi, kellede võimu-, õigluse-, reaalsuse- ja materiaalsete väärtuste tase piiritult erinev teise liigi inimeste omast. See on vist ka ainukene õigustus Õiguskantsleri, Riigikogu ja ärimeeste tegevusele.

vat mina ei kannata sellist ütlust, et te olite ju ka enne üürnikud nii ka nüüd - enne olime me kõik üürnikud kaasaarvatud ka vaatleja. mina tean aga omanikke, keda ei küüditatud kuhugi, kes ENSV aeg läksid ise sellest pühast omandist minema lihtsalt vahetasid oma elamise teise vastu - siis ju sõlmiti kah korterite vahetamise puhul lepinguid, mis on võrdne müümise ja ostmisena -seega müüdi ju oma püha vara maha ENSV aegu. nüüd tuleb välja, et neid on represseeritud natsionaliseerimise näol ja neile tuli tagastada nn püha omand, mida nad ju tegelikut ise maha müüsid.