Jah, Muhu- ning Saaremaa väljasuretamine algas 1968.a., mil suleti Rapla-Virtsu raudtee. Tol ajal põhjendati seda, et autotransport on Eesti ulatuses raudteest odavam. Isegi dolomiiti veeti enne 100. juubelit Saaremaalt Lenini sünnilinna autodega.

Me kõik mäletame Savisaare talonge.See on ju eriti hea meenutada

Jah,pärast sõda oli raske.Siis hakkas tasapisi elu minema,ja kui juba jalad alla saadi tuli uus valitsus ja hävitas kõik mis rahval oli.Olen samuti sõjaaja inimene,aga terve mu elutöö eest võttis see valitsus,kui pensionile läksin, neli tööaastat maha.Nii ma elan elu lõpuni selle ülekohtuga ja väikese pensioniga 300 eurot.Ülekohtust võiks rääkida palju,mis praegu rahvale tehakse,aga see igal niigi teada.

Sellise valitsuse ajal pole edasiminekust juttugi, hullemaks läheb kogu aeg. Selle asemel, et kembelda, oma nina toppida võõraste riikide siseasjadesse, vihavaenu õhutada, sõjaohtu võimendada võiks koos mõeda, kuidas meie rahva elu paremaks muuta, võttes ka eeskujuks Tallinnas tehtut.

Suur Edgar - ta on üllas,
nii hoolitsev, tark ja hea, 

meid lapsi võtaks ta sülle
ja silitaks hellalt meil pead.

Lahkelt ta vaataks meil silma
ja küsiks: "Kuis läinud on teil?"
"Elu meil helgeim maailmas
- su soov läinud täide on meil".

Linn meie eest muret kannab
- busse-tramme meil kinkinud ta:
Liuvälju ja parkisid annab,
kus puhkuse veeta nüüd saab. 

Õige, Anne!
Viimane lause on naelapea pihta.

Edgar töötab me hüveks,
heaolu ja õnne eest:
ja tõesti - "meil elada on veelgi parem,
kui väljendub laulus see!"

Eraettevõtlus ei olnud kunagi keelatud, sellest on vale arusaam tekitatud. Eraettevõtlus oli lubatud koguni ENSV esimese Konstitutsiooniga. Ennesõjaaegses Eestis võis Nõukogude korra ajal väikesööklaid, rätsepa- juuksuri- ja teisi töökodasid pidada. Eraettevõtluseni säilisid Eesti talud kuigi maa oli riigistatud ja antud talupoegadele "igaveseks kasutamiseks" Esimene põhinõue oli, et ei tohtinud "võõrast tööjõudu ekspluateerida" ja selles valguses riigistati kõik ettevõtted kus kasutati palgatööjõudu. Kogu Nõukogude korra kestvusel võis tegutseda väikettevõtluse alal - olla rätsepp, kingsepp, meenete valmistaja jne. Maa ja alevielanikel võis olla "individuaalpajapidamine" (seda siin ka mainitud)mille saadusi oli võimalik turustada. Eramaapidamisega kaasnes jälle nõue, et see ei tohtinud segada "ühiskonnale kasulikku tööd" ja enamasti tegelesidki sellega "kodused inimesed" või tegeleti "töö kõrvalt" Muu ettevõtlusega võis toimetada aga "sotsialistliku elu edenedes" hakati sellist väikeettevõtlust üha suuremalt maksustama nii, et see ei tasunud enam ennast ära. Mõned rätsepad ja muid ettevõtjaid tegutses kuni Nõukogude aja lõpuni - tegutsesid poolsalaja, et maksudest kõrvale hiilida. Väikeettevõtjaid hakati koondma "tootmiskoondistesse" -Nt. "Tootmiskoondis Uku" mis tegeles meenete tootmisega, nahkehistööga jne. (Mul praegugi kodus mitmed nahast raamatuümbrised, vana rahakotti hoian alles - kunstilise töö poolest üsna aegumatu väärtusega. Vabnariigi uue tulekuga läks see koondis hingusele nagu läksid hingusele ka kolhoosid, mõlemad ei olnud riiklikud ettevõtte, olid "ühiskondlik-kooperatiivsed" Kolhooside vara ei kuulunud riigile (nagu sovhooside oma kuulus) vara kuulus kolhoosiliikmetele. Selles polnud midagi kapitalismivastast peale selle, et üle kõige lasus, nagu üle N Liidu üldiselt, Kompartei diktaat ja kontroll mis piiras tegutsemisvabadusi.

to Estonbaşy

Suur Taavi - ta on üllas,
nii hoolitsev, tark ja hea, 

meid lapsi võtaks ta sülle
ja silitaks hellalt meil pead.

Lahkelt ta vaataks meil silma
ja küsiks: "Kuis läinud on teil?"
"Elu meil helgeim maailmas
- su soov läinud täide on meil".

Taavi töötab me hüveks,
heaolu ja õnne eest:
ja tõesti - "meil elada on veelgi parem,
kui väljendub laulus see!"

Miks Sa Harri valetad!!! ENSV oli veel isegi peale syalini surma kaubandusettevotteid(pisikesi väikelinna ja maapoode) mis kuulusid eraomanikele, villakrasimise ja ketrustookodasid nimetati kull artellideks kuid sisuliselt kuulusid 1-.2le eraisikule. Kullaltki palju oli ise endale totavaid ratseppi juuksureid fotograafe. tean isegi uhte autoremandi tookoda kuuekumnendate alguses kus omanikul oli kaks toolist ja see koik oliENSVs Tosi vist 60ndate lopuks pidi eraettevotlus alla vanduma sotsialistliku töö enneolematule tööviljakuse üleolekule . Kaukaasias eksisteerisid kasikaes kuni NSVL kokkuvarisemiseni

Tohoo-pele! Küll on alles toredad "selgitused"! Meile püütakse selgeks teha, et ENSV-s toimis täiesti õitseval järjel vaba ettevõtlus - kõik võisid toota ja teenindada nii et küll sai... Kas mõnele eriti agarale ettevõtjale ei antudki Eesti NSV teenelise ettevõtja aunimetust?

Igatahes olen näinud ja teadnud, et näiteks oma kodus õmbleja- või rätsepatööd tegijad värisesid TK rahandusosakonna inspektorit kartes. Nad pidid olema valmis tõestama, et pooleliolev õmblustöö tehakse endale või oma pereliikmele, sest muidu pandi nii kõva tulumaks peale, et isegi 10 tundi päevas tööd vehkides poleks tellijalt saadav tööraha vaeva ära tasunud. Ka tuli valvel olla, et naabrid õmblusmasina mürinat kuuldes ei tõttaks "sinna-kuhu-vaja" teatama, et naabrinaine teeb salaja õmblustööd tellijaile. Isegi pidev soki- või kampsunikudumine
võis maksuinspektori "külaskäigu" põhjustada. Kui aga mõni tegi veel kodus masinakirjatööd, oli asi hoopis hull - kui "valvsad" või "julged" peale sattusid (kirjutusmasinatki ei tohtinud eravalduses olla!), võidi süüdistada lendlehtede tegemises või muus riigivastases sepitsuses.

Neil, kes eratöid tegid, pidi vähemalt olema kindel töökoht kas riiklikus ettevõttes, artellis vms.

to kommunist 2014-12-18 00:09:33

Võib-olla et mõnel pool õnnestus kommunistidel avalikult tegelda keelatud tööndusega? Vast oldi isegi puskariajajad?

Loen Teie - Magnus 2014-12-18 01:10:42 - kommentaari , et "kirjutusmasinatki ei tohtinud eravalduses olla!" ja tekib küsimus, kui vana Teie olite nöukogude ajal - sest sellist lollust saab kirjutada ainult sülelapsena sellel ajal elanu. Komisjonikauplustest saite osta kirjutusmasinaid vabalt, kui peale sattusite - nöudlus ladina tähestikuga (eriti eesti tähestikuga) masinate järgi oli suur. Mul vanematel oli kogu pealesõjaaja kolm kirjutusmasinat kodus - tegelesid tölkimisega ja ei tahtnud masinakirjutajatele suurt tasu maksta enne kirjastustele valmiseksemplaride esitamist. Kui masinad oleks keelatud olnud, kellele siis kirjutusmasinalinte ja paberit paberipoodides müüdi? Kellel vaja oli kirjutusmasinat - see endale ka muretses.

ENSV-s võis hea õnne korral tõepoolest leida komisjonikauplusest ladina tähestikuga (isegi eesti tähestikule vastava) kirjutusmasina ning lõpuaegadel (uutmisajast rääkimata) oli isegi uhiuusi Optima-masinaid saadaval. Siiski tasuks teadmiseks võtta, et ENSV asutustes jm olnud kirjutusmasinatelt võeti nn täheproov, mis talletati "seal, kus vaja". Enne riiklikke pühi kuulusid kõik asutuste kirjutusmasinad pitseerimisele või koondati need nt direktori kabinetti, mille uks pühadeks pitseeriti; otsekui hakkaks keegi lendlehemeister veel kallil pühadeajal oma alatutuid tegusid sepitsema. (Arvatavasti oli korrarikkujaid ja ehk pigistati mõnel pool lihtsalt "ametlik silm" kinni.) Loomulikult lubati vabakutselistel (kirjanikud, tõlkijad, žurnalistid jne) kirjutusmasinatki omada ja mõnigi hea masinakirjutaja tegi veel koduski haltuurat, kui ametikohal ei jõudnud tellimusi täita, ja naabrid tema peale kaebamas ei käinud (rahurikkumine; kahtlane tegevus jne). Kuid kontroll igatahes oli, ja üsna kõva. Eks nüüd saa e-kirjutajate järele vististi valvata juba kaugelt, ning võib-olla on siinsed vastaliseks peetava loomuga kirjaoskajad kuskil kaugel juba musta nimekirja kantud.

On minul ammu küsimus, kuidas räägivad need tänapäeva inimesed veel vastu,mis neile räägitakse kuidas siis oli.Seda teavad TÄPSELT AINULT NEED KES SIIS ELASID JA TÖÖD TEGID.Magnus räägib seda mida ette räägitakse.See laps pole uneski näinud,milline oli tookord elu.Täiesti õige on ja nii kõik oli nagu rääkis Eks "muljetame".Siis oli nii,et ükskõik kelle kord, aga seadused olid igati paigas. Ja üks inimeste heaolu on see kui on kindlad seadused ja nad kehtivad KÕIGI kohta.Kui lugeda see kommentaar läbi,mis eks "muljetame" kirjutas, siis on ju täiesti selge - nõue oli et töötegemine oleks korras, ja isiklikus majapidamises võisid ka toimetada nii nagu vaja.Põlvas oli kellelgi väike limonaadi vabrik. Sealt tuli unustamatu puhas pirnilimonaad Düsess. Kes ligemal ,need tõid lausa kilumannergutega.Mina pole kuskil mingisugust hirmu kohanud.Ja näiteid võiks palju tuua.

Mina mäletan ka, et nõuka ajal võis vabalt jõuluid pidada. Küünlad ning ehted tulid müügile juba septembri kuus. Jõulu ajal oli linn kiirustavaid jõuluvanasid täis.

Samas on jätkunud agaraid meenutajaid, kes väitsid: jõuluajal pandi tekid akende ette, et kuusetuled välja ei paistaks, ning aktivistid hiilisid akende taga, et kanda kus vaja ette, kes ja kus jõulupuud pidas.

Tõsi on see, et kuusele sobivaid küünlad üldjuhul müügil polnud või kui oligi, siis ainult punaseid, kuigi kõik oleksid tahtnud saada valgeid. Ka lasti mõnikord kauplustes müügile midagi "paremat" (isegi suhkrut) siis, kui rahvas kirikusse läks.

Kirikulisi oli aga tõepoolest väga i rohkesti. Näiteks Nõmme Rahu kirikus peeti kolm jõululaupäeva jumalateenistust. Otsekui kinos - üks kirikutäis tuli välja ja need, kes olid õues teenistuse lõppu oodanud, said siis sisse. Õnnelikumad said istuma, tagasihoidlikumad pidid püstiseismisega leppima.

Maakirikutes aga panid aktivistid kirja nende nimesid, kes julgesid jõuluõhtul kirikusse minna, ning niisuguste suhtes "rakendati abinõusid (meetmeid)". Igatahes kooliõpetajad riskisid (nt Viljandis) jõululaupäeval kirikusse minekuga väga kõvasti - neilt võidi selle "patu" eest kutseõigus ära võtta.

Isegi ühiselamus verivorsti söömise eest võidi parteiliselt või n-ö komsomoli liinis karistada (TRÜ-s).

Tollased valvsad "võitlevad ateistid", kes kirikusse sisenejate kohta "registrit" pidasid ja muul viisl keelt kandsid, olid taasiseseisvumise ajal need kõige agaramad kirikulised (sageli istusid nad esiridades!) ning isegi oma erastamis-ärastamissaaki lasid nad altari ees õnnistada. (Parteipilet oli neil siis rajoonikomiteesse ära viidud või keldrinurka ära peidetud.)

Ega üheksakümnendate alguses ilmaaegu irvitamisi öeldud: kui parteis olnud pole, siis sinust kiriku vöörmündrit ei saa.

Toda limonaadi ei tea, aga Tartus sai öösi veetud mannergutega Õlletehasest õlut. Seal olid plangul mitmes kohas spetsiaalselt lauad lahti ja iga õige mees teadis neid salakohti.

on Magnusel. Samuti on õige see, mida kirjutab 'meenutaja' ja 'kirjutusmasinatest'. Muidugi on igaühel (ka siinsetel "kriitikutel") oma maailmapilt, aga see võib õige olla vaid tema enda meelest.

On ikka jutt sellel "kuldõigel jutul".Meil ei olnud see MAAILMAVAADE ,me elasime tegelikkuses. ,olime osa sellest. Teie kujutate tolleaja MAAILMAVAADET, elades kaugel sellest ja nüüd oma isiklikke lapselikke vaateid väljendades.Kui paljud inimesed üle eesti kirjutavad ühte asja ühtmoodi,siis ainuke on Magnus, kes arvab et tema muinasjutt ka midagi maksab.Püüdke mis te püüate,tolle aja elu te OMAJÄRGI EI PÖÖRA.

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eesti-mahamuujate-esirinnas-olid-joukad-salongikommunistid?id=70308563