Kust lähtub Eestile tegelik Vene oht?

ALLAN ALAKÜLA,      20. detsember 2006


Ei arva, et Eesti riiklust võiks olulisel määral ohustada Venemaalt lähtuv pidev propagandasõda, koos juurdekuuluvate resolutsioonide, nootide, avalduste, lipupõletamise jpm-ga, mida on täis igapäevane eestikeelne meedia.

Millest me räägime?

Selleks pole ka Venemaa sekkumine siinsesse poliitikasse Konstitutsioonipartei loomisega ega nende mittetulundusühingute kaudu, mida näeme rohkem siinses venekeelses meedias. Ega ole seda Ühtse Venemaa koostööleping Eesti Keskerakonnaga, mille eest hoiatab Urmas Reinsalu. Rääkimata Politkovskajast, Litvinenkost ja tshetsheenidest, kellest halab Kadri Liik. Ohuks Eestile pole ka Vene riigi suhtes sõbraliku kapitali (Filatovi) ja ebasõbraliku kapitali (Aksjonenko) sissevool, millest räägib Hans H. Luik. Ega kodakondsuse andmine või mitteandmine väikesele või suurele hulgale venelastele, mille eest hoiatab Mart Laar. Isegi mitte energeetikajulgeolek, mis vaevab Marko Mihkelsoni hinge. Ka mitte Sosnovõi Bori tuumajaama turvalisus, mis teeb muret Toomasele. Rääkimata sõjalisest ohust, mille esiletõstuga alustas uuel teenistuskohal Ants Laaneots. Või sajad siin tegutsevad Vene spioonid, keda teab Mart Helme.
Kõik need Vene ohud, millest meil laialt räägitakse, ei kujuta eraldi ega ka koosmõjus Euroopa Liidus ja NATO-s võrdlemisi hästi kosunud Eesti riiklusele põhiohtu. Venemaa poolt lähtuvaks suurimaks ohuks Eesti riiklusele on sealse elatustaseme kasv. Seda mitte tajuda on Eestile ohtlik.

Eesti identiteet aegumas

Iseseisva Eesti identiteet põhineb teadmisel, et Eestis on elu parem kui Venemaal. Sinna juurde lisandub väide, et meil on igal juhul parem kui teistes endistes Nõukogude liiduvabariikides, sh ka Lätis ja Leedus.
Eestlast veel eriti ei masenda teadmine, et Lääne-Euroopas on elu oluliselt parem kui meil. Talume üsna hästi asjaolu, et Euroopa Liidus on keskmine kogutoodang inimese kohta 28 100 dollarit ja meil 17 500 dollarit. Kuigi Eesti kasvutempo on hea, jääb Lääne-Euroopa elustandardini jõudmine meile veel kaugeks eesmärgiks.
Kui Lääne-Euroopa siiski elaks ühel päeval meist halvemini, ei juhtuks Eesti rahva eneseteadvuses midagi hullu. Sinna me ju olemegi püüelnud! Ent otsekohe, kui Eestis tekiks mulje, et Venemaal elatakse meist paremini, lööks praeguse Eesti põhiline identiteet vankuma. Karm väide, seepärast selgitan.

Erinevus Venemaaga väheneb

Vahe Eesti ja Venemaa SKT-s ühe inimese kohta on tunduvalt väiksem kui meie vahe Euroopa Liiduga. Venemaa SKT ühe inimese kohta on 11 000 dollarit, Eesti vastav näitaja on sellest ainult 6500 dollari võrra suurem. Terve Euroopa Liidu keskmine on aga Eesti omast suurem 10 600 dollari võrra, kusjuures Lääne-Euroopaga on meil vahe veelgi suurem. Mis tähendab, et oma praeguselt majandustasemelt oleme ikka veel tunduvalt lähemal Venemaale kui Lääne-Euroopale.
Viimasel neljal aastal on Venemaa majandus kasvanud stabiilselt 6–7 protsenti. Eesti kasv on samal ajal olnud pisut kiirem, jõudes 7–8 protsendilt viimasel kahel aastal 10 protsendini.
Oht Eestile ei lähtu aga niivõrd otseselt Venemaa majanduskasvust, vaid sellel tuginevast ja meie omaga võrreldes jõulisemast palgatõusust. Ehk sellest, millest meil pole kombeks rääkida.

Palgatõusu esivedu ja päramootor

Venemaa ametliku statistika järgi oli 2002. aastal keskmine palk 142 dollarit, 2003. aastal 180 ollarit, 2004. aastal juba 237 dollarit ning mullu 301 dollarit. Tänavu septembri seisuga oli Venemaa keskmine palk jõudnud 413,9 dollarini, aasta lõpuks kruvib see näitaja veel ligi paarikümne dollari võrra ülespoole. Kasvutempo pidurdumist pole ette näha. Pigem vastupidi.
Valitsev partei Ühtne Venemaa on võtnud eesmärgiks tõsta kolme aastaga keskmine kuupalk ca 950 dollarini (praeguselt 11 070 rublalt 25 000 rublani). See tähendab tänasega võrreldes pisut rohkem kui kahekordset kasvu.
Eestis on viie aastaga keskmine palk tõusnud 6144 kroonilt praeguseks ligi 10 000 kroonini. Venemaal on palgad sama ajaga kolmekordistunud, meil pole isegi mitte kahekordistunud.
Keskerakonna kava Eesti avaliku sektori palkade natuke rohkem kui kahekordsest tõstmisest nelja aastaga on minimaalne, mida Eesti enesekaitseks üldse võib teha. Reformierakonna jutt 40 000-kroonisest palgast 15 aasta pärast käib küll õiges suunas, aga eirab kohese palgatõusu möödapääsmatust.
Tegelikult vajame just Venemaa kiire edasiliikumise tõttu veelgi kiiremat ja suuremat palgakasvu. Kahtlemata on õige, et meie palgatõusu esimootoriks on Euroopa Liidu keskmine tase. Samas ei tohiks Eesti unustada, et meie palgatõusul on olemas ka päramootor. Viimasest ei tohi paanikasse sattuda, kuid seda ei saa ka ignoreerida.

Vene kasvu allikad ja riskid

Venemaa majanduskasvu põhifaktoriteks on eksporditavate toorainete hind, millele lisandub üha tugevnev siseturg. Toorainete maailmahinnad võivad edaspidigi kõikuda, kuid üldjuhul ainult ülespoole. Sisemaine nõudlus kasvab koos keskklassi hoogsa laienemisega.
Venemaa arengu suurimaks pikaajaliseks ohuks on rahvaarvu langus. Teine suur risk on sisepoliitiline: kui kaua suudab riik püsida majanduslikult efektiivses rezhiimis, ehk enam-vähem niisuguses juhitavas demokraatias nagu praegu. Esimesed kasvuviljad hakkavad jõudma regioonidesse; riiklikud elamuehitus-, tervishoiu- ja iibetõstmisprogrammid kindlasti vähendavad suuri poliitilisi riske.
Metropolide Moskva ja Peterburi taseme erinevus ülejäänud riigist jääb püsima, kuid nende osakaal riigi rahvastikus pole nii suur kui Tallinnal Eestis. Moskva keskmine palk on praegu ainult kaks Venemaa keskmist, kusjuures palgatõus provintsides on viimastel aastatel olnud tunduvalt jõudsam kui pealinnas. Ja mis veelgi olulisem: Vene palgamediaan on keskmisele palgale lähemal kui Eestis. See aga tähendab, et üldisest palgatõusust võidavad teistest enam alla keskmise teenivad venemaalased.

Eesti majanduse vedur ja pidur

Eesti majandusarengu põhiveduriks (perspektiivis aga ka piduriks) on Euroopa Liidu abifondide miljardid. Algav 7-aastane eelarveperiood on veel riskivaba. Kuid järgmise euro-eelarve puhul võib lisaks Balkanile ühiskatla ümber juba olla ka Türgi, ja kaugel see Ukrainagi siis enam. See tähendaks meie jaoks olulist abirahade lahjenemist. Viimast mõistagi juhul, kui Euroopa Liit ei suuda liikuda liitriigi suunas ega lepi kokku ühiseelarve otsustavas suurendamises.
Eesti majanduse teiseks võimaluseks ja riskiks on tööjõu vabast liikumisest põhjustatud tööjõuhinna tõus. Oht on, et ettevõtjad lähevad üha rohkem Kaug-Itta, töötajad aga Läände, ning Eesti jääb vaid abivajajatele. Üldiseks üleminekuks teadmismahukale majandusele pole praegune Eesti teadus end võrdluses Lääne ja Idaga suutnud tõestada.

Vabadusele eelnes IME

Eesti taasiseseisvumise protsess algas nii fosforiidisõjast kui ka isemajandava Eesti ideest, mille sisuks oli väide, et iseseisvalt saab Eesti oma inimeste, teadmiste ja loodusvaradega jõukamaks kui NSV Liidu koosseisus. Retoorika vabaduse nimel kartulikoorte söömisest kõlas kenasti, kui selle kõrval oli lahutamatult majandusargument.
Kogedes, et iseseisvusest meie jõukus kasvama ei hakanud, võttis Eesti vaid mõned aastad pärast taasiseseisvumist kursi suveräänsuse loovutamiseks Euroopa Liidule. Sellele kursile sai selgesti osaks rahva toetus mitte niivõrd Lääne-Euroopa suurema vabaduse ja demokraatia pärast, vaid eelkõige sealse kõrgema elatustaseme tõttu.
Reaalne liitumine ELiga on ootusi õigustanud. Põhiliselt tööjõu väljavoolust põhjustatud palkade kasv Eestis on see, mida Euroopalt tahtsime. Kiiruse ja lõpp-eesmärgi üle vaieldakse, kuid konsensus on täielik selles, et Euroopa palkadele järele minna tuleb.
Ka Eesti ühe kõige Vene-vaenulikuma ajalehe, Eesti Päevalehe, praeguses tellimisreklaamis jääb „Vabariigi nimel!" alla tellijate vahel välja loositavale nelikveolisele. Kui isegi selle lehe imidzhi kujundajad aduvad, et mingi dzhiip on tänases Eestis nende sihtrühmale tähtsam oma riigist, siis pole meil mingit alust halada ühiste eesmärkide puudumise üle. Eesti suur eesmärk on olemas, konsensus selleks on täielik, ja eesmärgi nimeks on Euroopa palk.

Kodurahu majanduslik tingimus

Parem majandusseis kui Venemaal on siiani olnud ka iseseisva Eesti kodurahu põhiline tagatis. Siinsete venelaste protest ja mässumeel ei saanudki kerkida tingimusis, kus emake Venemaa oli majanduslikult käpuli. Ka Venemaad tundvate eestlaste jaoks oli omariikluse üks suuremaid väärtusi teadmine, et meil õnnestus end sellest majanduslikust hädaorust isoleerida.
Kui nüüd aga arvestame, kuivõrd väikese palgavõidu jahil on kümned tuhanded Eesti elanikud läinud tööle välismaale (sageli 6–7 tuhande lisakrooni pärast ohverdatakse senine elulaad, elatakse perest eraldi, eramaja või korter vahetatakse sisuliselt vagunelamu vastu jne), siis mõistame, kuidas võib mõjuda eestimaalaste maailmapildile olukord, kus Leningradi ja Pihkva oblasti inimesed ostavad ühel päeval meie omadest pikema diagonaaliga teleri, kõrgema külmkapi või võimsama auto.

Ajalooline moment

Sellel teemal on olemas ka ajalooline moment. Enne viimast maailmasõda tegi NSV Liidu majandus tugeva hüppe. Muidugi olid selle aluseks jõhker rezhiim ja suured ohvrid, kuid agraarse Eesti kõrval muutus Nõukogude Venemaa vaid kümnekonna aastaga industriaalriigiks.
Kuna vaba info liikumine Venemaa tegelikust olukorrast oli tollal tugevasti pärsitud, kujuneski nii, et ühed kiitsid N.Liitu taevani, teised tegid maani maha. Isiklike kontaktide hulk oli sel ajal väike. Nii nagu praegugi.
1939. ja 1940. aastal oli Eesti vasakpoolses intelligentsis ja tööliskonnas olemas reaalne kandepind ettekujutusele, et olgu see N.Liit poliitiliselt mis ta on, aga majanduslikult pole asi kõige hullem. Nüüd on Venemaa jälle sihtimas taset, kus eestlasi ei hirmuta enam sealne elujärg.
Muidugi ei pruugi see mõju olla nii otsene. Näiteks Iirimaa, kus Eesti nobedad naised praegu jõululinde kitkuvad, pidas Inglismaast lahku lüües üle poole sajandi vastu tunduvalt vaesemana. Iirlastele oli vabadus olulisem rahast. Praegu on vabadus end ka materiaalselt kuhjaga ära tasunud. Oleks tore, kui eestlased suudaks iirlastelt õppida iseseisvuse väärtustamist,. Praeguse Iiri majandusedu üht eeldust – ühiskondlikku lepet – me paraku järele teha pole osanud.


Sisemajanduse kogutoodang ostujõu pariteedi alusel
(USA dollarites 2005. aastal)
Euroopa Liit 28,100

Eesti 17,500

Venemaa 11,000

Hiina 6,800

Maailma keskmine 9,500

ALLIKAS: CIA Factbook



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (47)