20 aastat omandireformi

Lenk meenutas, et varsti, 14. juunil meenutame kurbusega üht niisugust tähtpäeva Eesti lähiminevikust - eestlaste Siberisse küüditamise järjekordset aastapäeva. Tuhanded pered aeti välja nende kodudest ja saadeti kaugele külmale maale. Enne seda olid paljud juba ise kodumaalt põgenenud.

Pool sajandit hiljem on siinsamas Eesti parlamendi saalis püütud seda kohutavat Jossif Stalini juhitud ülekohut heastada. 13. juunil 1991 võeti  vastu omandireformi aluste seaduse esimene variant. Sellel seadusel oli äärmiselt inimlik sisu: anda tagasi eluase ja varandus neile, kellelt see segastel aegadel ära võeti ehk natsionaliseeriti.

Lenk märkis, et tol juunikuu päeval 20 aastat tagasi oskas vaid mõni üksik poliitik ette näha omandireformi tegelikku nägu tulevikus, ja vaevalt oskas keegi hinnata tagajärgi, mida reform endaga kaasa toob. Õige pea selgus, et eestlased on palju ahnemad, kui seadusandja seda ette  kujutas.

Ühe parlamendierakonna - Isamaa - juhtimisel algas seaduse lõputu muutmine. Ikka selles suunas, et viimane kui majalogu, viimane kui kuurialune koos ümberkaudse maaga, kellelegi tagastada. Iga uus seadusemuudatus laiendas oluliselt nn endiste omanike ringi.

„Kui kujundlikult öelda, siis tulid varanduse tagasisaajate ringi ülikauged sugulased, nende lastelastelaste sõbrad ja tuttavad. Tihtipeale ei õnnestunudki enam tõestada, kas majakarp kommunistide poolt ikka natsionaliseeriti või mitte. Ilmusid välja terved hordid libaomanikke meil ja välismaal, kes olematute volituste alusel mingi maja jälle omale said. Asi läks nii hulluks, et maju hakati tagastama isegi surnutele!" rääkis Lenk.

Te märkis, et advokaatidele ja kinnisvarasulidele tööpõldu jätkus rohkem kui kümneks aastaks. Ajakirjanikuna töötades ja omandireformi võigast käiku kajastades nägi ta oma silmaga arhiivikaustu, kust lehekülgede kaupa kinnistuid välja rebitud, et poleks võimalik nende kunagist tegelikku omanikku tuvastada.

„Olen oma silmaga näinud hulka volitusi, millel olematu saatkonna tempel, kinnitamaks mõne väliseestlase „kingitust" Kodu-Eesti kinnisvarafirmale. Tean juhuseid, kui kaugel elanud väliseestlane Tallinna külastades oma kunagist isamaja läks vaatama ja leidis imestades, et kinnistu tagastati võõrale inimesele tema enda pähe. Suur osa juhtumeist on fikseeritud ajakirjanduses, paljud Eesti Üürnike Liidu ning Tallinna linnavalitsuse poolt kirjastatud raamatus „Kaotatud kodud" ja võetakse kavandatavasse uude raamatusse „Lõhutud elud"," meenutas Lenk. „Kõik see on olnud, kõik see on toimunud ja kõike seda oleme meie - oma kodudest loomadena välja aetud üürnikud - omaenda ihusilmaga näinud. Tagastatud majades elanud üürnike perekonnad olid 1990. aastail, kui tagastamise tippaeg kätte jõudis, tõepoolest looma seisundisse aetud. Maja tagastati koos inimestega, kuid elanikele seda enne teada ei antud, kui paberid lõpuni korda aetud."

Lenk ütles, et paljud ei usu, kuid ta võib omaenda kogemuste põhjal kinnitada, et üürnikel oli keelatud tagastamise protsessis osaleda. „Näiteks Nõmme majavalitsuses sain vaid vana tutvuse kaudu teda, et minu lapsepõlvekodu USA-st naasnud omanikele antakse. Kellele täpselt, miks antakse? Seda mulle ei tohtinud keegi öelda, sest mina polnud mitte keegi. Ma ei olnud omandireformi aluste seaduse subjekt," kirjeldas Lenk.

Lenk väitis, et neid on kokku umbes 100 000 inimest, koos pereliikmetega, kes  omandireformi käigus oma kodu kaotasid ja kellele Eesti riik, mille taastamise eest kõik üheskoos Lauluväljakul laulsid ja Balti ketis seisid, pole kompenseerinud ühtegi rubla, ühtegi krooni ega ühtegi eurot. Keegi neist ei saanud oma kodu erastada, kuigi ülejäänud Eesti rahvas seda teha sai.

„Selline ülekohus valitses Eestis viimase kahekümne aasta jooksul ja valitseb edasi ka täna," lõpetas Lenk vaba mikrofoni sõnavõtu.

HEIMAR LENK, Riigikogu liige

-o-

Jaga |