Kes on õige, visaku esimene kivi

ENNO UIBO,      04. august 2004


Pöörates pilgu tagasi 20. sajandile, tekib eesti rahvast mulje kui imekspandava püsivuse ja visaduse võrdkujust: elada üle kaks maailmasõda, okupatsioonid, küüditamised ning suuta ikka püsida. See pole olnud jõukohane mitmele teisele rahvale. Meie arvukus on püsinud ikka miljoni piires. Seda ei ole palju. On küsitud, kas te olete ikka riigisuutlikud, kas jaksate hoida riiki alates presidendist ja Riigikogust kuni viimase metsataluni ääremaadel?
Oleme küll. Rahvarinde suurim vastane Interrinnegi ähvardas meid oma ajal, et me pole suutelised oma riiki ega rahvast ülal pidama. Meil polevat niipalju loodusvarasid, mis hoidsid ülal endist totalitaarrezhiimi. Sõrmega näitajaid ja ähvardajaid-kahtlejaid on ilma meietagi küll, vabadus on aga kui silmatera, mida saame hoida me ise ja kõik üheskoos.

Me oleme kannatanud välja lõhestatuse, sõdimaks rinnetel vend venna vastu. Me oleme pandud olukorda, kus tuleb kannatada välja ja elada üle varade tagastamise karmid vaidlused. Hingevalu ja meelekindluse hinda on meil tulnud palju maksta. Vaatamata kõigele oleme ikkagi täna peremehed oma kodus ja see on olnud ideaal, mis on eestlasi läbi aegade koos hoidnud ja mõtteviisina ühendanud.
Kõik, kes on Eesti Vabariigi kodanikud, on täieõiguslikud pereliikmed. Ei ole ega saagi olla õigemat ega kõige õigemat eestlast.
Kas meil on juba piisavalt oskust ja kogemust olla peremees oma kodus? Rahva minevik on talle õppimiseks. Olles uhked oma sirgeselgsusele, võime tänases elus ja päevapoliitilistes tuultes küll trotslikult öelda, et oleme ennegi raskustega toime tulnud, ent kindlasti on tõsi, et me ei peaks vähemalt ise end killustama ja lõhestama, ei hinges ega elu eri olukordades.
Vaadakem meie head sõpra Soome Vabariiki! Sõltumata I maailmasõjale järgnenud ja üleelatud kodusõjast ja mitmest rindejoonest, on kadestamisväärne nende solidaarsus ja rahvustunne, mis tegi II maailmasõja puhkemise ajaks meie põhjanaabrist tugevalt kokkuhoidva rahva.

Meie ühtsustunde tugevdamine ei ole lihtne ülesanne. Ent kes ütleb, et elu üldsegi saab või peab lihtne olema? Rahvarinde ajal loodud ühtsustunnet on täna raske uuesti luua, aga tollased ideaalid võiksid meis uuesti ärgata. Eesti asja saab ajada ainult õlg õla kõrval. Aitaks juba see, kui poliitikud inimeste emotsioonide üleskütmisega ei üritaks alati odavat päevapoliitilist profiiti lõigata. Eesti ei vaja nõiajahti minevikule, Eesti vajab tasakaalu oma parema tuleviku kindlustamiseks. Juba eelmise vabariigi ajal leiti, et võiks elada tänapäevas, mitte aga halada 800-aastase orjapõlve üle. Ehitada, luua ja kasvatada oma lapsi.
Vaimult suureks saame alles siis, kui suudame olla sallivad. Iga inimese saatus on erakordne. Kui suudame seda hinnata, oleme teinud juba sammu ühtse Eesti poole.

Sõjast on möödas 60 aastat, millest piisab, et jõuda selgusele ja kokkuleppele, kes mida tegi, aeg vabandada ja aeg andestada. Minu isakodu põletasid 1944. a saksa mundris tegelased, jättes vanemad kolme lapsega peavarjuta ja toiduta. 1949. a küüditasid viisnurga kandjad meie pere Siberisse. Sõdades ja küüditamistes kannatanute nimel on õigus küsida, kelle osa vabastamisel oli suurem? Kas sellel enam tähtsust ongi? Kui see kirjatükk kedagi häirib ja ta peab ennast ainuõigeks, siis ole hea ja viska esimene kivi. Jumal ehk andestab.
Loodan, et kui mitte meie, siis meie järeltulijad saavutavad sallivuse istuda kord üksmeelse eesti perelaua ümber.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)