Vabadus, see kallis aare!

Minu meelest oli Rahvarinne ainus lõpuni eestimeelne jõud ja kannab neid ideaale tänaseni.

Eesti Kongress võitles kõigest jõust Eesti rahumeelsel teel vabanemise vastu. Nemad tahtsid Välis-Eesti ja sealsete organisatsioonide rahadega teha “äkšonit” ja valada verd kodusõjas. Siia saadeti väliseestlasi, kes sõimasid kodueestlasi metslasteks ja metsarahvaks (mäletatavasti nt Hain Rebas, Tõnu Parming).

Aga kõigest sain aru alles palju aastaid hiljem.

Teiselt poolt ründasid eestlust ja iseseisvuse ideed interrindelased. Mõlemad jõud, nii Eesti Kongress kui ka Interrinne, töötasid iseseisvumise rahumeelse protsessi vastu. Nad hääletasid sinimustvalge riigilipuks kuulutamise vastu, Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!" riigihümniks tegemise vastu, lõpuks ka sinimustvalge lipu Pika Hermanni torni heiskamise vastu.

Rahvarinne viis kõik need asjad läbi ja need püsivad tänase päevani.

Eesti Kongress ja Interrinne töötasid käsikäes, neid rahastasid vastavalt USA ja Moskva. Mõlema Eesti-vastase jõuga pidi Rahvarinne vaidlema ning neid vaos hoidma ja maha rahustama. Sellega nägid Rahvarinde liidrid Edgar Savisaar ja Marju Lauristin meeletut vaeva.

Lisaks püüdsid kodusõda ära hoida rahva seas usaldusväärne poliitik Arnold Rüütel ja Eestit rahustama saadetud eestimeelne tippdiplomaat Vaino Väljas. Nad mõlemad olid ühed vähesed, kes on tänase päevani endiste tippkommunistidena säilitanud rahva mõistlikuma osa usalduse.

See kõik tähendab, et juba tol ajal ei käinud meie pühal Eestimaa pinnal mitte ainult rahvuslik vabanemisvõitlus, vaid omavahel võtsid mõõtu ka USA ja Moskva. Rahvarinnet polnud kummalegi vaja (ütlen veel kord: ühel oli "relvaks" Eesti Kongress , teisel –  Interrinne).

Rahvarinne oli ainus eestimeelne jõud, kelle pühaks unistuseks oli siis ja on jäänud tänaseni "olla vaba rahvas vabal maal". Rahvarinde toetuseks kogunesid eestlased “Eestimaa laulule” – 300 tuhat oli meid seal. Auväärt fotograafi Kalju Suure fotod sellest hardast hetkest on alles ja igaüks võib pildi pealt pead kokku lugeda.

Hilisem on olnud vaid varanduse, raha ja võimu jagamine. USA võitis, sest nende rahadega tegutses algul Eesti Kongress ja pärast võitis selle liini esindaja “Isamaa” 1992. valimised, hakates esimese asjana laiali jagama 50 aastaga loodud Eesti ühisvara, peletades Kodu-Eesti hoidjad kodudest, vabrikutest ja põldudelt.

Tänaseks on see vara otsa saanud. Nüüd seisame ka esimese täielise kriisi ees. Kriis algas aga neil aegadel, kui Marju Lauristin valis teise tee ja jättis Savisaare koos kodueestlastega maha. Kas ta seda tegi teadlikult või revolutsiooni-hurmas, pole teada.

Kuid Savisaar ise oli ka süüdi, et ei osanud märgata ahnuse suurt osakaalu oma rahvaliikmete kurjades südametes. Selgus, et me ikka ei tahtnud saada vabaks, vaid rikkaks. Mati Hint on minu meelest kõige täpsemini sõnastanud tänase eestlaskonna juhtmõtte: Eesti riigi religioon on ahnus. Kuid rahaideoloogia on ühele väikerahvale hukutavam kui kommunismiideoloogia. Kui kommunism vägistas Eesti keha, siis raha on võtnud meie vaimu.

2008. aastal tähistatud Rahvarinde 20. sünnipäeva peod on näidanud, et on siiski veel rahvuskaaslasi, kel on üks unistus: olla vaba väiklusest, tigedusest ja ärapanemisvaimust, mida on täis meie igapäev igal tasemel – koolis, kodus ja tööl, meedias ja poliitikas, majanduses ja kultuuris.

Eesolev kriis võib meile lisaks õudustele tuua ka puhastuse. Loodame. Sest muud pole meile jäänud.

URMI REINDE, endine rahvarindelane ja eestikongreslane, tänane kesknädaline

Jaga |