Ühe tavalise Eesti mehe lugu

REIN TOMSON,      10. august 2005


Jaan Riis on sündinud Pärnumaal Tori vallas Riisa külas Aadu-Jaani talus 30. märtsil 1934. aastal. Vanemad Jaan ja Irma olid kuni Baltimaid õudusunenäona tabanud imperialistliku punavene 1939. aasta okupatsioonini edumeelsed päriskohapidajaist suurtalu omanikud. Aretasid friisitõugu karja, pidasid tõuhobuseid, kultiveerisid põlde, harisid uudismaid. Olid kohaliku seltsielu keskel.
Esimest korda küüditati Jaan Riis Siberisse Tomski oblastisse 1941. aasta suvel. Küüditamispäeval oli kogu pere kodus. Isa, Vene-Jaapani sõjas, Esimeses maailmasõjas Georgi ristidega, Eesti Vabadussõjas Vabadusristiga ja eesti ajal Kaitseliidu Valgeristiga dekoreeritud mees, ema, vennad Aadu ja Jüri, kes oli tollal vaid viiene. Nii neid koos kaasa lubatud vähese varaga küüdiautole pandi. Isa hüüdis küll naabrimehest Sõõru Aadule, et hakkame vastu, aga püssid jäid haaramata.
Esimene peatus Puistas, kus võeti autole Kaldma pere. Ema hilisema jutu järgi olevat saatjaohvitser soovitanud isal jalga lasta, andku talle ainult kuldsõrmus. Isa öelnud, et tema sõdades räsitud jalad ja uhkus tal joosta ei luba. Ja pere tahab kaitsmist.
Tapiteel lahutati isa perekonnast. Juba Papiniidu jaamas loomavagunitesse panekul olid koos vaid naised-lapsed. Enam iial ei näinud Jaan isa. Aastakümneid hiljem sai ta teada, et isa on SevUralLagis mõrvatud.
Süüa anti raudteejaamades. Toit oli vilets. Teekonna lõpp oli Tomski oblastis. Esialgu majutati Lebedjovka külas Kaldashevos Tsheijovski rajoonis kolhoosi klubisse. Igal perel oli saali põrandale laotatud heintel oma koht. Hiljem pandi kohalike kolhoosnike perede juurde.
Jaanil oli lapsest saati soov olla iseseisev. Läks omal käel ema ja vendade juurest paar küla eemale, oli seal ühes vene peres. Suvel käis karjas, talviti koolis. Koolis käimine oli lünklik, vaid kolme klassi jagu ta edasi jõudis. Need lapsed, kes ema juures olid, said rohkem haridust. Oma perest lahus olles unustas Jaan eesti keele pea täielikult. Eestisse tagasi jõudes oli ta emakeelega tõsiselt kimpus.Kui ta Tootsi kooli läks, „pandi müraki esimesse klassi". Istus ja kuulas, ja hakkas tasapisi eesti keelest aru saama.
See oli 1947. aastal. Tuletõrjuja mundris mees korjas kokku üle 20 lapse, et neid Eestisse viia.
„Laevaga sõitsime, täpset aega ei mäleta, kaks ööpäeva Tomskist Tselinskisse. Sealt rongi peale. Olime kobaras koos nagu mesilased. Enne peatust ei olnud kui Moskvas. Moskvasse toodi tovarnõiga, Tallinna sõitsime reisirongiga. Tallinnas kohe müraki julgeolekusse. Noh üks ja teene, et kas siis on kõik see mees?"
Tallinnas pani tuletõrjuja meid Pärnu rongi peale. Sõitsime Kaldma Üloga Tori jaama. Ülo oli kaks aastat vanem ja teadis, et Toris on jaam. Sealt hakkasime vantsima. Esimene peatus oli Tori vallamajas. Seal pidi vist ennast kirja panema. Puistas olin öömajal. Hommikul astusin Riisale. Teed ähmaselt mäletasin.
Riisal küsiti, kes sa siuke oled. Kotipoiss on kotipoiss. Riisal jõudsin onu juurde. Aadu-Jaanil elasid võõrad. Jussid. Mina neid ei seganud. Elasin onu juures. Käisin ringi. Mälu hakkas taastuma, tuttavad kohad jõe ääres..."
Jaan Riisi jutu järgi küüditati teda teist korda pärast Aesoo koolis õppimist 1951. aastal. Ja ega tööpataljoni orjatöödki mõni aasta hiljem saa muuga kui küüditamisega võrrelda. Jaan Riis ise ütleb, et teda on kolmel korral küüditatud.
Aesoo koolis õppides jäi tal viies klass lõpetamata. Kuuenda ja seitsmenda klassi lõpetas Jaan Riis aastaid hiljem Pärnu õhtukeskkoolis. See oli juba ehitusvalitsuse päevil. Aesoo tollane koolijuhataja Johannes Saarniit ütles Jaan Riisile otse näkku, et klassi lõpetada tal ei lase. Õppetundides olemise asemel lasi ta Jaanil teha majapidamistöid: korrastada koolistaadioni, parandada koolimaja uksi-aknaid, laudas sõnnikut rookida, aidata põrsaid ruunata...
Sedasi koheldi Siberis käinut. Aitas lapsepõlves omandatud iseseisev sõltumatus, asjadest üleoleku võime, sugulaste kuigi vähene, aga siiski abi.
Kehval toidul olemine õpetas varakult jõest ja metsast lisa otsima. Abiks püünisrauad, laskeriistaks ragulka ja susspüss. Ega jahilkäik olnud avalik. Kohaliku valvesilma, Kasti Juku eest pidi end hoidma. Kolhoositööle polnud mõtet tikkuda. Katteta normipäevad olid kehvaks leivaks. Jaanist sai oskaja korilane, jahi- ja kalamees.
Pärast korduvaid küüditamisi ja vene tööpataljoni sai Jaanist Pärnu ehitusvalitsuse ja hiljem KEKi ekskavaatori- ja kraanajuht. Tornkraana juhina töötas ta palju aastaid. Tolle aja ehitused ilmestavad tänini Pärnut. Nii plussi kui miinuse poole pealt.
Viimastel aastatel oli Jaan Riisi koduks Riisal oma sünnitalu Aadu-Jaani taluõue kõrval Jüritoal endise postiagentuuri maja.
Palju aastaid oli ta võimu tuultes päritraavijaile pinnuks silmas – seda klassikuuluvuse tõttu ja ka sellepärast, et ta kandis oma kangelasest isalt päritud Eesti Vabadussõja vankumatut vaimu. Salaleppeliselt lindpriiks kuulutatut oli igal võimumehel vaba voli igal ajal ja igas kohas oma suva järgi taga kiusata. See polnud elu sanatooriumis.
Tagakiusamised lõppesid alles siis, kui kommunismuse vanker kraavi läks ja eesti aeg ka sõnnikuvaltri ääremaale Riisale jõudis. Jahil ta enam ei käinud, küll aga kalal. Ja meeldis Jaanile niisama mööda metsi uidata, seeni-marju korjata, linde-loomi vaadata. Ja jahilugusid vesta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)