Peter Vinjowski poliitiline följeton: Eesti sisemine saatus ja Ansipi needus

Kui kaugeleulatuv see inimese sisemine mõju välissündmustele võib olla, on raske öelda. Aga ma kaldun mõtlema, et see võib olla palju suurem kui tavaliselt arvatakse. Eriti kui hoida rahu ja tänulikkuse ning rõõmsa leebuse mentaalsust. See hoiak tõmbab võimaluste paljususest juurde parimat – jah, isegi küllust „ansipikitsikuse ajal“, nagu praegu öeldakse.

Hää küll, Ansip võib Eesti küll viie aastaga viie viletsaima riigi hulka viia, aga sinu elu sisemist kvaliteeti ta ei suuda ometi muuta. Ja kui ETV taibukad ütlevad, et „üks priske peaminister on alati parem kui kõhn suusataja“, siis ometi tuleb tunnistada tõsiasja, et iga rahvas on oma valitsust väärt ja, noh eks me ise  kätt südamele pannes ise taipa  kõike, mille eest meid on karistatud „ansipi õnnetusega“ - kui parafraseerida ekspeaminister Tiit Vähit.

Aga see kannatusaeg on nüüd otsas, ja kui sul pole enam leiba lauale panna, siis tuleb ilmselt üle vaadata, kas see paganama pronkssõdur oli üldse va paha Hamleti isa vaim Aljoša või äkki hoopis vana Ansipi enda vaim, kellest hädasti oli vaja lahti saada. Eks ta ole: üks „kivist külaline“ ämma sünnipäevale pro  sõjaväekalmistule ja teine kristallristina Vabadusplatsile püsti. See ongi see „ansipi needuse“ sümbol või „ansipi rist“, mida eesti rahval tuleb kanda: otsekui pilkeks läbipaistev ja täiesti tühi.

Jah, eks ka poliitika räägi kõige valjemini sümbolite ja metafooride keeles.

Õnnistet andmine

Nii paradoksaalne kui see ka pole, on tänulikkus ja rahulolu paremad edukuse tagatised kui konkureerimine ja võistlemine. Jälle maname silme ette  „Teletaibu“ teravmeelitsejate „kiitsaka suusataja“ ja rahu kiirgava väärikate dimensioonidega „Peaministri“. Jumala eest, Tiit Vähil on tuline õigus, kuigi ta hääl kostus juba liiga hilja: Eestil on vaja vabaneda „ansipi needusest“ – see pole üldse naljaasi, kui vaesuse kondine käsi su uksele koputab.

„Ansip“ metafoorina on kui must auk, mis Eesti majanduse neelab. Jah, täna veel juletakse 0,4-protsendist majanduskasvu prognoosida, aga „ansipi needus“ ja „Eesti majanduskasv“ on püha politeya jaoks hetkel täiesti võimatu kombinatsioon. Tänane 0,4% on veel hea homse „ansipi augu“ ees, mis on suurem kui pessimistlikumadki analüütikud arvestada oskavad.

Muidugi tuleks igal ajal olla hea majapidaja ja seda enam majanduskriisis, kuid „uusansiplik“ koonerdamine ei ole veel kokkuhoid. Vaadake – et midagi lõigata, selleks on vaja esiti midagi külvata. Nii et vahest on andmine parim garantii saamiseks kui võtmine, piiramine, kärpimine, lõikamine  jne. Omavahel öeldes: kui sa ei külva, siis lõikus on vaid virtuaalne. Majandust tuleks elavdada, mitte suretada.

Tallinn kui pelgulinn

Tallinna maamaksugi võiks vaadata kui võimalust külvata oma maa heaks ja heale maale külvatu toob tõotuse järgi saagi kolmekümne-, kuuekümne- ja isegi sajakordselt. Tallinna raad on meile andnud võimaluse kinnisvarakriisis hea seeme mulda panna: mu meelest peaks selle eest tänulik olema, sest kes annab, sellele antakse: hea tuubitud ja raputatud mõõt antakse tema sülle.

Tõsiasi on, et kui sa seemet mulda ei pane, siis saaki ei tule. Pühakiri ütleb, et külvamise ja lõikamise seadus püsib kuni püsib maa. Tallinna maamaks on üks õnnistet võimalus end „ansipi needusest“  vabaks osta see on otsekui sisemine pelgulinn, mis sind „nottinghämi sherifi“ kurja käe  eest päästab. Kuid pole enam kaugel aeg, kui Kalev jõuab koju ja peerud löövad lõkkele kahest otsast ja Ansip läheb ämma juurde õhtust sööma.

Enne aga tuleb veel kannatada palju karme kohtuotsuseid, võlanõudjaid, sundmüüke, pankrotte ja pisaraid. Ent siis saab see aeg otsa ja taas tuleb hingamisaeg ja inimesed ärkavad otsekui uuesti sündinud ning mõtlevad: "Mis hullus see ometi oli, et lasime end petta mammona järgi viie rikkama riigi hulka jooksma, kui meie, kes me iial suureks ei saa hulgalt ega suuremaks suurtest, oleme ometi ainusuured oma vaimus?"

Mis hullus see ometi oli, et lasime end meelitada virvatulukestest ja samal ajal lukku keerata suure Venemaa varaaidad, kus me ikka mõisavalitsejaks käisime.

Eks see ole seesama „Jorh Adniel Ansipi“ kompleks, kellest endast mõisavalitsejat ega taluperemeest ei saanud ja nüüd üritab Eestimaast antvärgituba teha, et see....– jah, mitme lehtsaba vahel ära jagada.

On aeg. On aeg tõusta. On aeg tõugata kuningas troonilt, sest kivist külalise needust ei pese maha isegi mitte klaasist rist. On aeg raputada maha kasvava vaesuse ahelad, enne kui need lihasse kasvavad.

On viimane aeg, sest veel on rohtu, mis avitab.

Loo autor soovib jääda anonüümseks. Ta ei kuulu Keskerakonda.

Jaga |