Sünnitamine pole haigus

ANTI LIIV,      26. november 2003


Kas eestlased järgivad väljasurnud vanu roomlasi?

Rahvastikuminister Paul-Erik Rummo esines 11. novembril Riigikogus programmilise kõnega eestlaste hääbumistrendist. Kirjutasin selle kohta esimese hooga lühikommentaari juba 19. novembri Kesknädalas, kuid hiljem jäin teemapüstituse üle sügavamalt järele mõtlema.

Rummo pidas sisuka kõne. Sedaviisi fikseeriti need head ja õiged mõtted mõtted ajaloo tarvis ka Riigikogu stenogrammis.
Kuid … kes oskas ja viitsis eestlasi ohustava rahvusliku hääbumise küsimust varem ise urgitseda, sellele on kõik ammuilma tuttav. Äraleierdatud teema. Peaaegu kogu XX sajand on eestlaste elujõu aeglasest hääbumisest räägitud ja kirjutatud. Sellest kõnelesid XX sajandi esimesel poolel Villem Ernits ja professor Juhan Aul. Selle ümber teravmeelitses kadunud akadeemik Gustav Naan. Sellest kõneleb visa järjepidevusega viimane kümmekond aastat kunagine Eesti sanitaarteenistuse juht professor Jaak Uibu. Sellest oskavad pikalt arutleda Res Publica parlamendiliige sotsiaalteadlane professor Ülo Vooglaid ja presidendi nõunik Andra Veidemann. Sõnad, sõnad.

Kes teaks iibelanguse tegelikku põhjust?

Paraku mitte keegi. Kas eestlaste ilmne hääbumine langenud iibe tõttu on hiiglaslike üleilmsete bioloogiliste arengute (kliimamuutus!) peegeldus ja tulemus (erinevalt Eestist on suurem osa maailmast hoopis hädas inimeste liiga kiire juurdesigimisega, ei jätku enam peatoidust ega ulualust). Või hoopis spetsiifilise - ülehoitud - euroopaliku ühiskonna toime.
Kas eestlaste iibelangust üleüldse ongi võimalik väärata? Järsku on see bioloogiline paratamatus? Nagu üksikisikule kunagi saabuv surm. Isegi vanadel roomlastel oli sama probleem. Ometi väärinuks nemadki kestmist tänaseni. Et näha, kuidas germaanlaste kunagistest orjadest on sirgunud-virgunud rahvus. Kuhu roomlased ise kadusid? Miks hääbusid? Kas eestlased järgnevad sel aastatuhandel väärikaile roomlastele kaduvikku?

Lapsi nagu Nigeerias, rikkust nagu Rootsis

Ootustes oleks Eestis vajalik teha midagi (mida?), mis tõstaks iga-aastase sündivuse Aafrika riigi Nigeeria tasemele, hoides seejuures lasterikka pere rahalised võimalused samal jõukusetasemel, nagu need täna on keskmisel väikeperel Rootsis või Norras. Vaevame vaidlustes pead - mida ette võtta, et lapsi oleks majanduslikult piisavalt kasulik sünnitada. Piskuga ei taheta leppida. Kas Riigikogu liikmetest näitlejanna Elle Kull ja lauljanna Siiri Sisask ning Keskerakonna tõusev andekas elukutseline poliitik Evelyn Sepp on kõik samamoodi veendunud, et vaid raske rahapakk meelitab naisi tänapäeval sünnitama? Kas selle poolest erines Vargamäe Krõõt rängalt nüüdisnaistest?
Kui palju ikkagi tuleks maksta tänapäeva moodsale karjäärinaisele, et ta aastaks-paariks hülgaks tite pärast isikliku karjääri? Kas last sünnitama ahvatlev rahanutsak peaks neil kõigil olema sama suur? Ja sama suur oleks see siis unistustes ka Narva töötul naisnarkomaanil? Või lepib tema isegi neljandikuga? Kas majanduslikult ei oleks riigile hoopis odavam palgata-osta praegusi töötuid naisi tähtajalisse riigiteenistusse (nagu mehi palgaarmeesse!) sünnitama? Et mehed kaitsevad mehepalgaga isamaad ja naised naisepalgaga sünnitavad? Võrdsuse tagamiseks (kahjuks!) teadus mehi sünnitama sundida veel ei oska. Ebavõrdsus on selliselt kirjas ka põhiseaduses. Selle ühitamatu ühitamise näiliste võimaluste ümber vaieldaksegi.

Sünnitamine pole haigus

Suured muutused eesti inimeste väärtushinnanguis pole suutnud kõrvaldada XX sajandi alguse sõjakommunismi aegset teoreetilist irdkäsitlust. Et sünnitamine on vaadeldav kui ränk haigus. Vastupidi, sünnitamine on inimliigile normaalne füsioloogiline tegevus. Looduse sisseprogrammeeritud äratuskella kutsele vastamine. Tuhandeid aastaid korraldatud bioloogia seadustega. Looduse poolt inimesse konstrueeritud. Isegi sünnitusvalul on oma sügav mõte. Sünnitamata jätmine põhjustab mõnikord ka vaimseid ja kehalisi haigusi. Vaid vigased organismid ei ole elusmaailmas võimelised paljunema ning sellelgi võib evolutsiooniliselt olla mingi mõte.
Täiesti ilmne, et bioloogiline alge ei mõjusta 21. sajandil enam moodsat inimest nii palju, kui seda tegi looduse mõju Fr. R. Kreutzwaldi aegadel. Ometi on veel täna meditsiini seisukohalt sisuliselt põhjendamatu dekreetpuhkuse rahastamine haigekassa süsteemist haiguste ravikulude katmisega ühest katlast.

Ärasalatud dekreetpuhkus

Järsku on jagelus emapalga ümber hoopis primitiivne poliitiline pimesikumäng? Milleltki olulisemalt tähelepanu kõrvalejuhtimine? Vaidlus ärritas rahva sedavõrd tigedaks, et isegi auväärne Tartu professor süüdistas mitut Euroopa riiki lahmivalt natsliku eugeenika viljelemises. Veider, et vaidlejad on üksmeelselt ära unustanud - vaidlusalune sisuline toetus on ammu Eestiski kasutusel. Rahvasuus kannab ta aastakümneid dekreetpuhkuse nime.
Dekreetpuhkus olgu pikem!
Huvitav, miks ei võeta arutusele lihtsat lahendust: senist palgalist dekreetpuhkust (seda võib juba tänagi anda isadele!) pikendada? Kas või viie aastani, kui raha jätkuks. Milleks asjatult raisata Riigikogu ülikallist tööaega mõttetule kemplemisele? Milleks asjatult kruttida inimeste emotsioone üles? Küllap sellelgi on oma põhjus. Milline?
Muide, küsimus suurele ringile: kes evitas ajalooliselt riigitasandil dekreetpuhkuse?

Kas eestlaste iibelangust üleüldse ongi võimalik väärata? Järsku on see bioloogiline paratamatus? Nagu üksikisikule kunagi saabuv surm.

Kas majanduslikult ei oleks riigile hoopis odavam palgata-osta praegusi töötuid naisi tähtajalisse riigiteenistusse (nagu mehi palgaarmeesse!) sünnitama? Et mehed kaitsevad mehepalgaga isamaad ja naised naisepalgaga sünnitavad?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)