Haidar Ali Rza oglõ Alijev kui „plaanimajanduse parendaja“

JAAN NIIN,      14. september 2005


Juba 1970. aastal ilmunud Suure nõukogude (vene) entsüklopeedia I köitest leiame esmakordselt selle aseri tollase venekeelse nimekuju Geidar Ali Rza oglõ Alijev, keda tunti kui nõukogude ja riikliku julgeoleku töötajat.

Järgmisel aastakümnel sai temast NLKP poliitbüroo liige (oli ka Aserbaidzhaani KP I sekretär), mis oli „punatsaari" ehk gensek Leonid Brezhnevi kõige ustavamate jüngrite „bänd". Kuid selleks ajaks oli saaanud temast juba Geidar Alijevitsh Alijev, mis viitab sealsete nimede venestamise ilmingule.
Muide, iseseisvumise järel läksid aserid üle ladina tähestikule ja uuekujulistele nimedele.

Brezhnevi telefonikõne tõi Voltale vanarauda
Kui liidu tehasele Volta plaaniti 1970. aastate paiku senise 300 tuhande elektrimootori asemel aastas 600 tuhande valmistamist, siis oli selleks Moskvast eraldatud ka raha kuni selle päevani, mil Moskvas helises ministri laual tähtsaim telefon. Brezhnev "teatas" minister Antonovile lühidalt: „Mulle helistas Bakuust Alijev. Tema arvates tuleks õhukonditsioneeride tehas ehitada Bakuusse. Ma toetan teda." Ja pani toru hargile.
Juba samal päeval kutsus minister kokku peavalitsuste juhid seni veel kasutamata rahaliste arvestustega, et leida summad äsja „antud" uue plaani kiireks elluviimiseks. Ja nii jäi Voltal koos mitme teise tehasega „töisem tulevik" ära. Aga see uus otsus päästis Tallinna linna õhuruumi järgmistel aastatel tuhandetest täiendavatest tonnidest metallurgia lendsaastast ja kindlasti ka tuhandetest sisseveetavatest kohe-korteri-saajatest „proletaarlastest".
Samuti muutis see mõne aastaga Voltas „vanarauaks ja varuosadeks" juba suurema plaani täitmiseks osaliselt varutud uued seadmed, millelt peagi „kadusid" kõik mõõdikud ja seejärel elektroonika ning NLiidu krahhi järel müüsid kõikjal ringisagivad Raua-Roobertid vanarauana läände nende masinate veel järele jäänud metallosad ja muu.
Aga Bakuu tehas sai oma sisseseade koos kvaliteetse tehnilise varustusega kõrgeltarenenud kapitalimaadest. Nii jõudis „tehiskliima" esmakordselt suure ja laia kodumaa kontoritesse, Bakuu linn ning kõne all olev tehas olid hiljem mitmel korral Brezhnevile ja Alijevile meeldivaks kohtumispaigaks.
Mõni aasta pärast Brezhnevi surma saatis NLi elektrotehnikaministeerium seda ettevõtet revideerima kontrollgrupi Voltast. Eelinfo järgi oli tol ajal juba Moskvast NLi „peaministri" asetäitjana iga päev NSV valitsusjuhtidega telefoni-selektor-sarjamisi juhtiv Alijev enne ärasõitu jätnud enda asemele Aserbaidzhaani NSV parteijuhiks just selle tehase juhi, kes oli tema hea sõber ja tehase uus direktor oli jälle viimase väga hea sõber.
Saadi ka teada, et direktoril ja tema asemikel pole kombeks enne akti valmimist revidentidega kohtuda. Kuid see revideerimist ei seganud. Sidepidajaks kontrollijate ja juhtkonna vahele määrati kohalikust ukrainlasest osakonnaülem.
Ta, muide, valgustas ka Alijevi korraldatud Brezhnevi viimase Bakuu-visiidi üksikasju.

Zombistuv Brezhnev pikutas tööpingi taga
Brezhnev pidi esinema tehase töötajate miitingul, mille kandis üle Kesktelevisioon. Kuid selleks ajaks oli selge, et gensek ei võta enam jalgu alla. Kiiresti tehti talle ühe tööpingi taha lamamisalus, millelt kaamerate kaudu anti edasi pilt, nagu seisaks ta tööliste keskel. Sinna tõid ta kaks tugevat ihukaitsjat püstasendis.
Kuid järgmisel päeval valitsushoone esisel platsil toimunud suurel rõõmupeol ta enam rahvale lehvitada ei saanud ja sinna teda enam ka ei toodud, sest ta oli juba arstide hoole all. Et tõde varjata, pandi rahvas tantsima ja rõõmustama, kuid televiisorisse suunati iga natukese aja tagant lõikeid Brezhnevi eelmisest külaskäigust, kus ta veel rahvast reipalt tervitas. Telekavades oli ju üritus sees ja kõikjal „suurt juhti armastavale" rahvale ei tohtinud „pettumust" valmistada!

Revidendid sõidutati konjakitehasesse
Plaanimajanduse direktiive järgides selgus kontrollimisel muu hulgas, et hankeplaani mittetäitmise juures on tehases aruannet võltsitud, Moskvast kvartalipreemia kinnitus välja petetud ja nii alusetult tuhandeid rublasid välja makstud.
Kui sellest „sidemehele" teatati, ilmus üllatavalt ruttu kohale peaökonomistist idamaine kaunitar ja asedirektor ühes isikus. Ta palus rääkida, kuidas revideerimine kulgeb. Vastati lühidalt, et kõik läheb ladusalt ja varsti esitatakse juhtkonnale akt sellega tutvumiseks ja allkirja saamiseks.
Kui „maadami" lahkumisest oli möödunud umbes üks tund, teatati, et tehase direktoril olevat hea meel, kui saab kontrollijatega kohtuda. Oma kabinetis oli direktor väga viisakas ja arutelu kujunes küllaltki pikaks. Lõpuks sai ta loa selle „tähelepanematusevea" parandamiseks enne kontrolliakti valmimist. Kuna tegemist oli ühe Armeeniaga seotud lepinguga, siis viidi tagantjärele sellesse vastastikku sisse parandus, milleks võidi, muide, kasutada Alijevi abi. Nii sai Bakuu direktoril „plaan täidetud" ja preemiaraha jäi ka taskusse.
Pärast olukorraga vastavusse viidud kontrolliakti allakirjutamist teatas direktori sekretär, et tehase ees seisab buss, mis sõidutab kontrollijad kohe degusteerimisele NLi konjakitehasesse nr 1. Sinna jõudes oli suurim uudis see, et uue genseki Gorbatshovi „soovil" olid pooled villimisliinid viidud üle viinamarjamahlale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)