Maamehe murelikud mõtted

HEIKI KORTSPÄRN,      22. jaanuar 2003


Eesti on saanud kutse NATO-sse ja Euroopa Liitu (EL). Kõik, mis väljastpoolt vähegi kena, toob "sõltumatu" ajakirjandus hõbekandikul rahva ette. Samas tean oma kogemustest, et keskmine Eesti elanik ei tunneta end ja riiki, kus ta elab, kui osalist ühise "eurokodu" ehitamisel.

Levimas on suhtumine, mida võiks nimetada liitumisega seotud tarbimismentaliteediks, mida omakorda võimendab meie vaesus. Rahvas ootab tõsimeeli ja lausa nõudlikult, millal lääne poolt koduõuele kullavihma sadama hakkab. Kõik kahtlejad aga pannakse paika "arvamusliidrite" (Kalle Muuli, Enn Soosaar, Viivi Luik jt) avaldustega. Viivi Luik: "Ainult väga harimatu ja lihtsameelne inimene võib uskuda, et Eesti ei peaks astuma Euroopa Liitu ..."

Ma pole NATO ega EL-i leppimatu vastane

Kuid mida arvata, kui üks "arvamusliider" kirjutab, et eesti rahva toetus EL-ile tõusis novembris 57%-ni, kuna rahvas tutvus põhjalikult(!) teiste(!) EL-i kandidaatriikide eduaruannetega? Või kui naaberriigi ajakirjanik rõõmustab, et tänu NATO-le ja EL-le saab Eestist lõpuks ometi kakskeelne riik!? Kuidas mõista Hansapanga eestlasest analüütiku kategoorilist väidet, et Euroliidul ei ole alternatiivi, ja kes oma leivaisadele meelepärase esinemise lõpetab "lohutavate" sõnadega: "Tuleb loota(!), et EL-is olles saab Eesti üht-teist koos teiste praeguste kandidaatmaadega muuta."
Täna elame korporatiivses ühiskonnas, kus lavale astuvate ja sealt mahaastuvate valitsejate vahel toimib üksteisemõistmine ning kui mõni "langenud täht" rahva rõõmuks verbaalselt risti lüüaksegi, pole "õnnetukese" jaoks katki midagi: õigel ajal mustadeks päevadeks kõrvaletoimetatud "tagavarad" kindlustavad edasise muretu elu.
Ja kui pikuke see rahva mälu oligi? Kolm kuud? Kuus kuud? Kõik. Edasi toimub tõeline silmamoondamine: nii mõnedki "rahva poolt vihatud" Saulused tulevad Paulustena puhta lehena tagasi ja saavad jälle rahva poolehoiu osaliseks!
Mind häirib väga, et uude heaoluühiskonda juhivad meid kehva mäluga riigijuhid, kes ei mäleta, kuhu kadus hunnik dollareid; kes kergel käel loobusid Tartu rahulepingus määratud piiridest; kes pidasid endastmõistetavaks, et peremees võib naabrimehe tallipoisiga läbirääkimisi pidada küll; kes olid valmis otsekohe Eestimaa välismaalastele maha müüma ja olid väljapeetult iroonilised, kui taanlased muretsesid ning meile ajapikendust pakkusid.

Umbusklikumaks muutun ma küll

Siis, kui EL-i astumise vajalikkusest kõneleb mesimagusa naeratuse saatel ministriproua, kes eesti rahvale on avalikult valetanud (tagaselja eurohärradele antud allkiri kohustusel, et Eesti kaotab surmanuhtluse).
Mul on hästi meeles aeg, kui Eesti täistuuridel EL-ga läbirääkimisi pidas ning Soome ajakirjanikud meie eurointegratsioonibüroo pealikult küsisid, et mispärast peaks üks lihtne eestlane EL-i tahtma minna? Ajakirjanikud olid jahmunud, kui "pealik" ei osanud tuua ainsatki põhjust! Täna vadistab seesama mees oma magusat juttu edasi. Miks peaksin teda nüüd uskuma?
Ma ei lasku praegu arvude-võrdluste libedale teele. Tean sedagi, et meie väljasureval rahval on vähe valikuid. Asi pole üldsegi "halli tsooni" jäämises, millega meie arvamusliidrid meid hirmutavad. Tahaksin näha seda EL-i (riigi)juhti, kes jätab Eesti julma saatuse meelevalla alla ainuüksi seetõttu, et Eesti EL-i ei astunud! Kui see aga tõesti nii on, tuleks juba praegu EL-ist nagu katkutõbisest eemale hoida.
Asi on lihtsam. Kõik taandub sellele, kas tahame olla pikkamööda ja omal jõul heale järjele töödrügavad eestlased, kellele on kallis isade maa, keel ja kultuur ning kes hoiavad-kaitsevad neid nii sõnades kui tegudes. See on raske ja vaevaline tee, mida mööda on nõus käima vähesed.

Teine tee on palju ahvatlevam

Ruttu EL-i! Eestlaste elatustase muutub hoobilt paremaks tänasega võrreldes, kuid Põhjamaade tasemeni ei ulatu. Las välismaalased ostavad maad kokku: ega nad, narrid, kokkuostetud maid ära vedada saa! Järgneb täielik maailmastumine. Igast ilmakaarest tulevad varem või hiljem (oskus?)tööliste-seiklejate hordid. Eestimaal võiks lahedasti elada ka kümme miljonit inimest. Uus elu loksutab varsti kõik paika, kuni kerkib küsimus: milleks sulasele oma riik?
Väga õpetlik ja ühtlasi hoiatav oli tankeri lugu. Eurobürokraatide otsusega pukseeriti lekkimahakanud tanker Hispaania rannikult 250 km kaugusele, kus ta pooleks murdus ja uppus. 70 tuhat tonni masuuti jäi ökopommina tiksuma. Minul võttis olukorra hindamine ja otsuse tegemine mõnikümmend sekundit: tanker (lähimasse?) tühjakstehtud sadamasse pukseerida, masuut kokku koguda. Saastatud sadam ja selle ümbrus puhtaks teha ja vajamineva rahaga mitte koonerdada. Nüüd aga alles hakkavad euromiljardid lendama ja lõppu ei paista. Siinjuures jäi mind vaevama küsimus: mis saab siis, kui väike Eesti eurobürokraatiasse ära upub? Kas pean olema kindel, et Eesti on uppumatu?
Maamehena leian, et oma elu peaksime korraldama ja elama ikka vastavalt oma tegelikele võimalustele, kulutades ainult seda raha, mida oleme ise teeninud. Ja olgem ettevaatlikud, sest "näljastena" ei oska enamik meist oma vara hinnata. Tõsi, Eestit on varemgi korduvalt müüdud, kuid mitte omal algatusel. Peame kartma, et "näljaste vahendajatena" võime märkamatult loobuda võileiva hinnaga kogu varandusest (sadamad, maapõuevarad, põllumajandus, rahvusliku tööstuse viimased riismed, looduslikult kaunid puhkepaigad, maad-metsad, ravimuda jne), anda ennast võlaorjusse ja muutuda majanduslikult sõltuvaks riigiks, kellele dikteeritakse, mida ja kui palju ta võib toota, millise hinnaga ja kellele müüa, ja lõpuks ka seda, missuguses keeles kellega suhelda. Veelgi tähtsam on see, mis jääb meist meie lastele ja lastelastele. Kui üldse midagi jääb...

Veel kripeldab hinge peal küsimus

Kas EL-i astumine tagab eestluse säilimise läbi aegade? Ja kohe kuulen oponente kooris hüüdmas: aga kas EL-ist väljajäämine tagab eestluse säilimise läbi aegade?
Kambja kiriku lähedal avatud raamatut kujutaval tarkusekivil on Kaarel Liidaku sõnad:" Eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes." Tänaseks on märkimisväärne osa Eestimaast juba spekulantide käes. Ma kinnitan Viivi Luigele, et meie spekulandid on igati kõrgelt haritud ja targad EL-i pürgijad. Kas tõesti peaksin uskuma, et EL-is neist spekulantidest head põllumehed saavad?
Lõpetuseks üks maamehelik nõuanne meie enesekindlusest pakatavatele poliitikutele. Usun, et paljud euroskeptikud ja kahtlejad on valmis oma poolthääle andma ainult ühel tingimusel: EL-i (konstitutsioonilises) lepingus peab olema allkirjastatud Eesti Vabariigi lihtsustatud väljaastumise täpse ja ühemõttelise protseduuri kirjeldus. Kas või erandkorras ja "musta lambana", kui teised riigid seda vajalikuks ei pea. Just siin peitub rahva enamuse jah-sõna võti, ning taganemisteena mingisugunegi sinisilmne viimane võimalus eestluse püsimajäämiseks.

P.S Ainsana Eestimaal aitas just Kesknädal mul möödunud suvel ühe järjekindla natsiküti vastu astuda, kes meelega või kogemata tahtis, et kõik eestlased tunneksid endid kui mitte massimõrvaritena, siis nende kaasosalistena kindlasti.
Täna on uus olukord: Eesti on astumas Euroopa Liitu. Kes on need poliitikud, kes meid sinna juhivad? Kas nad ikka teavad, mida teevad? Ja kelle huvides nad tegutsevad? Kas eesti rahva või iseendi? Mis meid ees ootab? Pudrumäed ja piimajõed? Kas avalik kahtlemine on lubatud või on kahtlejad juba suukorvistatud?
Möödunud aasta lõpul panin paberile ühe osa muremõtetest ja pakkusin Postimehele. Ei peetud vajalikuks avaldada. Seejärel pakkusin Maalehele. Isegi Maaleht ei olnud nõus avaldama maamehe(!) murelikke mõtteid. Siinkohal meenub, et just Maaleht oli 1989. aastal ainuke, kes julges avaldada minu ettepaneku "Piirid kinni!" ja äratas selle sammuga KGB teravdatud tähelepanu. Sic transit ...
Jäi üle parteileht Kesknädal, kus avaldatakse lugusid "seinast-seina". Olen nii mõnegi autori "liialt otsekohese" loo endamisi hukka mõistnud, kuid siis jälle arusaamisele jõudnud: selline see meie Eesti on. Ikka seinast-seina!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)