NATO ei küsi leiba

RAMON LOIK,      17. juuli 2002


Peaaegu käibetõeks on saanud, et 11. septembri dramaatilised sündmused Ameerika Ühendriikides on vahetanud välja globaalse julgeolekuparadigma. Huntingtonlik tsivilisatsioonijoonte markeerimine on asendunud märksa pragmaatilisemate argumentidega. Esiplaanile on tõusnud toimetulek ebasümmeetriliste julgeolekuriskidega, nagu võitlus piirideülese rahvusvahelise terrorismiga. Nõukogude Liidu lagunemisega alanud siirdeperiood rahvusvahelistes julgeolekusuhetes sai NATO-Vene Rooma tippkohtumisega nähtavasti ümber.
Uue loogika elujõulisus sõltub siiski kolmnurga NATO - Venemaa - Hiina pingeväljast ehk teisisõnu sellest, kui efektiivselt suudetakse sisse seada uus globaalne jõudude vahekord. See jalatäis maad, mis jääb Läänemere ja Venemaa vahele, on paraku osaline Suures Mängus ja tahame me seda või mitte, huvi meie vastu on mõlemapoolne. Geograafia mõjutab rahvaste saatust ning ka väikeriik võib ühel hetkel osutuda trumbiks ajaloo kaardipakis.

Loomulikult on ülioluline Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine ja Balti regiooni julgeolekualase koostöö süvendamine. Samuti annab eraldusjoonte õgvendumine Venemaa ja NATO vahel meile tublisti juurde välispoliitilist hingamisruumi. Esimese reaalse julgeolekugarantii oma ajaloos saame tunnustatud ekspertide üksmeelsel hinnangul aga siiski alles NATO liikmena. Nimetada kaitsekoostööd USA ees lömitamiseks on minu arvates lihtsalt asjatundmatuse märk. Ilma rahvusvahelise koostööta kujutaksime vist praegugi oma kaitseväge ette kui kärbikute ja konservidega varustatult metsaonnidesse varjuvat jõuku (täieliku respektiga endiste metsavendade ees).
Riigikaitse planeerimine ja arendamine kaasaegses tähenduses ei alga mitte sellest, et kõigepealt luuakse näiteks soomusdiviis või sissipataljon ja siis vaadatakse, mida nendega õieti peale saab hakata, vaid kõigepealt hinnatakse rahvusvahelist strateegilist olukorda ja siis tehakse otsuseid.

Selge on see, et Eestile käib väikeriigina üle jõu ülimoodsate luurelennukite või raketitõrjekomplekside ülalpidamine, rääkimata kosmosesatelliitide või tuumaallveelaevade soetamisest ning ilmselt ei ole seda kõike meile vajagi. Moodsate ja ressursimahukate väeliikide puuduse korvab tänapäevases riigikaitses suuresti tark rahvusvaheline koostöö ja võimetekohane spetsialiseerumine. Tänapäeva efektiivsed relvajõud koosnevad enamasti professionaalsest kaadrist.
Suuresti Kaitseliidule oleme ilmselt tänu võlgu hea kaitsetahte eest - rõhuv enamus meestest ja üle poole naistest on valmis ise otseselt osalema Eesti kaitsmisel. Kaitseliidule jääb tulevikuski oma kindel koht riigikaitses, näiteks mobilisatsiooni läbiviimise toetamine ja sõjaliste objektide kaitse, kuid selge on ka see, et juhtivat sõjalist rolli see õilis organisatsioon tulevases NATO kaitsekoostöös paraku ei pälvi. Kuidagi ei saa aga nõus olla rahvaliitlasest Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Tiit Tammsaarega, kes eelmisel neljapäeval Rapla ajalehes Nädaline ilmunud intervjuus heidab retooriliselt Kaitseministeeriumile ette leiget suhtumist Kaitseliitu. Julgeksin väita, et Kaitseliit on oma funktsioonide kohta siiski suhteliselt hästi finantseeritud ning selles suhtes mingit mõjukat paranoilist koolkonda Kaitseministeeriumis ei eksisteeri. Praeguse kaitseministri vahe mitme eelmisega võrreldes on ilmselt see, et ta julgeb tõsiasju välja ütelda ning ei loobi populistlikke lubadusi.

Ehkki NATO-st räägitakse meie massimeedias viimasel ajal järjest rohkem, on uuringute järgi Eesti elanikkonna üldine informeeritus selles osas siiski veel suhteliselt madal. Käesoleva aasta märtsikuu küsitlustulemuste järgi on NATO-temaatikaga kursis 31% Eesti elanikest. See asjaolu tingib rõhutatud vajaduse teavitada maksumaksjat, mida tema raha eest riigikaitses korda saadetakse. Kahtlemata on 2% sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele, Eesti üldist sotsiaal-majanduslikku situatsiooni silmas pidades, küllaltki rängaks koormaks, mille hinda osataks ilmselt tõeliselt mõista alles reaalses ohusituatsioonis. Sellisesse kulutusse tuleks suhtuda aga kui pikaajalisse investeeringusse, mis laiemas plaanis on ühtlasi kapitalimahutus turvalisemasse majandus- ja sotsiaalkeskkonda.

KESKMÕTE
Kaitseliidule jääb tulevikuski oma kindel koht riigikaitses, näiteks mobilisatsiooni läbiviimise toetamine ja sõjaliste objektide kaitse, kuid selge on ka see, et juhtivat sõjalist rolli see õilis organisatsioon tulevases NATO kaitsekoostöös paraku ei pälvi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)