Hilisõhtune sõit Kullamaa õpetajatega Haapsalu Kultuurikeskusse

Kullamaalt läbi Liivi asula on tee hästi märgistatud. Looklevat talveteed Taeblasse sõites meenus just nüüd, Ants Laikmaa 150. sünniaastal, et kunstnik võis kunagi käia samu radu, kui Kadarpiku tallu oma ateljeed rajas.

 Kultuurikeskus, mil vanust 40 aastat, ehitati väikelinna suursugusena. Selline tundub ta olevat ka praegu. Keskuses aga ootas ees ebameeldiv üllatus – sest ühte ja samasse ritta oli kohti müünud nii Piletilevi kui ka Piletimaailm. Piletilevi-piletiga teismelised leidsid, et neil on suurem õigus neil kohtadel istuda. Vanematel inimestel ja väärikamatel õpetajatel tuli leida kohad mujalt. See mõjus nagu lavastuse jaoks korraldatud eksperiment.

 Monoetendust viib läbi Tallinna Ülikooli õppejõud Priit Kruus. Pealkiri „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?“ ütleb, et õpetaja on hukka mõistetud. Kas nüüd ta tuleb õigeks mõista? Aga lavastuses püüti pigem murda õpetajatööga seotud müüte. Kruus usub praegusesse õpetajasse, kuigi teisalt kogeb, et enam ei tulda õpetajaks õppima. Kerkib küsimus: kui tema tütar läheb keskkooli, kes teda seal õpetab?

 Lavastuses on õpetaja Tammik koondkuju, vana kooli pedagoog, kes töötab kirega, terava keelega ja kaardikepiga. Eks saalis viibis erinevaid vaatajaid – alles koolis käivaid, õpetajatööd alustavaid ning pikaajalise õpetajakogemusega inimesi. Sõltuvalt sellest, kuhu gruppi keegi kuulub, kõlas ka erinevaid naerupahvakuid.

 1990. aastatel, kui Eestisse tekkis uus ühiskond, arvati, et nüüd on meil teistsugused õpilased. Milline peaks siis olema õpetaja? Õnneks ei mindud halamise peale, sest Eesti õpetaja on sirge seljaga, väärikas kannataja, kes teeb oma tööd hästi, sest ta on hea kohanemisvõimega. Klassi ette astudes on õpetaja igati superkangelane, kes räägib ja kuulab, selgitab ja kirjutab; ning samas saab aru, kes valetab, kes spikerdab, kes aga suudab kaasa mõelda.

 Etendus algas klippidega õpetaja ja õpilase tuntud koolisuhetest. On vaja halli igapäevast õppimist ja kontrolltööde sooritamist. Õppimine on tõsine töö nagu ka õpetamine. Klassi olukorda rõhutas laval tahvel, millel olid hirmuäratavad arvud tegelikkusest: pealetulevate õpetajate vähesus, nende keskmine vanus, õpetaja tööprestiiži olematu tase. Tahvli ette kutsuti n.-ö. mees paralleeltegevust harrastama, küsimustele vastama ja tahvlil olevaid arve liitma-lahutama. Etenduse lõppedes kingiti talle särk, millel tähendusrikas lühend – „n.-ö. Õpetaja“.

 Kiiresti ja reipalt möödunud tunni ja 10 minuti jooksul tekkis arusaam õpetaja hingeelust, muredest nii tahvli ees seistes kui ka koolimajast koduteele lahkudes. Teemad tõsised, sisu realistlik, tuues lähemale õpetaja sisemaailma. Kajastust leidis päevakajaline teema, mis puudutab iga inimest ja ühiskonda laiemalt.

 Etendusele aitasid kaasa Linnateatri noored näitlejad. Sellest võis kujuneda lavastuse suunitlus. Lõppu võib lisada tuntud pedagoogi Peep Leppiku öeldu, et demokraatia haaraku hariduspoliitikat, kus mitte kellelgi pole õigust õpetada professionaalset õpetajat. See oleks sama, kui hakata õpetama kirurgi, kuidas opereerida.

 Lavastus võib küll õpetajatest jutustada, kuid ilma üldistusteta. Sama tõde kehtib kasvatuspraktikas – kole kergelt hakatakse üldistama ja järeldusi tegema.

 Käänuline tagasitee andis aega mõtiskluseks. Kas Priit Kruusi lühike pedagoogikarjäär oli piisav üldistuste tegemiseks? Meil peaks olema aega mõelda koolikultuurist, et „rahanappuses“ ei tehtaks õpetaja jaoks vildakaid otsuseid. Maakoolis ei jätku vabadele kohtadele õpilasi, tekivad liitklassid või koguni koole liidetakse. Lisaks õpetajaks olemisele satub õpetaja uutesse oludesse. Haridusest püüavad rääkida paljud väljaspool kooli seisvad isikud.

 Lõpetaksin Nissi põhikooli direktori Annely Ajaotsa sõnadega – HARIDUSEGA EI MÄNGITA, siis jätkuks ehk rohkem õpetajaks õppijaid, n.-ö. uusi õpetajaid.

Teatriõhtu koos järelmõtisklusega tõi Teieni

JAAN VISKA

Jaga |