Üle 35-aastased Eesti tööturul tõrjutud

EVE OSA,      29. jaanuar 2003




Töötegijate ja pensionäride suhtarv on Eestis üha halvenenud. Praegu teenib ühele pensionärile pensioniraha 1,53 töötajat, aastaks 2050 prognoositakse iga maksumaksja kohta üks pensionär. Sotsiaalmaksu tõstmine oleks äärmiselt ebapopulaarne ja raskesti teostatav. Niisiis ei jää ekspertide meelest muud lahendust, kui kergitada varsti pensioniea piir sarnaselt Euroopa Liidu riikidega 65 eluaastani.

Kõige valusamini puudutab see mu eakaaslasi, 1950. aastatel sündinud tulevasi pensionäre. Ei, mitte selles mõttes, et me unistame võimalikult ruttu pinsile jääda. Muret teeb hoopiski muu: minimaalne kindlustunne (pisku elamisraha ja ravikindlustus) lükkub veel kaugemale.
Ja kui peres mees või naine pikemalt tööd otsima peab, kaotab ta haiguskindlustuse. Nelja-viiekümnesel pole tavaliselt enam kuni 8-aastaseid lapsi ega kolme alla 16-aastast, kuid pensionieani on tal jäänud kaugelt rohkem kui viis aastat. Kõik need mured tekitavad tohutult stressi. Meie oleme need, kes pensioniea tõstmisel 63 aastani niigi on saanud täie rauaga.
On avalik saladus, et juba üle 35-aastaselt ollakse tööturul tõrjutu. Praegu umbes pooltes Internetti riputatud tööpakkumistes kehtib just see vanusepiir. Või on öeldud, et oodatakse uusi liikmeid noorde kollektiivi.
Näited: peamiselt 35-55-aastastest soomlastest koosneva klientuuriga lukssauna vajatakse 20-30-aastast saunanaist. Värskete marjade jaemüüjaks Tallinna kaubanduskeskustes võivad kandideerida 18-35-aastased, sigarisalongi klienditeenindajaks kogemustega 21-35-aastased.

Kord liig noor, siis liig vana. Kuidas ja miks?

Paradoks - 1950-ndail sündinud olid nõukogude ajal "liiga noored", et karjääri teha. Taasiseseisvunud Eestis saime järsku "liiga vanadeks"! Loomulikult on inimesed oma võimetelt ja isiksuseomadustelt erinevad. Ent nii on ka meist vanematesse ja noorematesse aastakäikudesse kuulujatega. Mitte kusagil maailma nurgas ei sünni ühel aastal või kümnendil ainult tipud või tobud. Siia ilma tullakse üsna erinevate eeldustega ja see asi käib ikka enam-vähem ühtlaselt - igas aastakäigus ja paigas on teatud protsent keskmisest kõrgema, keskmise ja suht madala IQ ja õppimisvõimega inimesi. Milles siis meie puhul asi tegelikult seisab?
Küüniliselt tunnistades: "ümberjagamise aegu" polnud me kas pumba juures või takistasid meid eetilised imperatiivid. Pigem isegi viimased. Mu meelest on väheke ülekohtune rääkida lihtsalt algatusvõime puudumisest. Me olime üsna head õpilased, kes tollal kommunismiehitaja moraalikoodeksiks ümbernimetatud kümme käsku liiga hästi ära olid õppinud.
Meist kümmekond aastat ja hiljem sündinuid segasid eetilised imperatiivid vähem ning neist said uue elu peremehed. Olen ka ise töötanud kirjastusfirmas, mille oli asutanud 19-aastaselt Soome kutsekoolist panga laenuosakonna juhatajaks saanud noormees. Panka muidugi enam pole, firma on vahetanud n+1 korda nime ja ametlikku omanikkonda. Kusjuures töötajad ei teadnudki, et nende eest pole vahepeal poolteise aasta jooksul isegi miinimumpalgale lähedaselt "ametlikult" töötasult riigimakse makstud ning et see aeg ei lähe neil pensionistaazhi arvestusse. Kes selle avastas ja keda ohtlikuks peeti, sai kinga. Üsna tavaline lugu "konfliktse inimese" sildi külgeriputamisega, kas pole?
Vahepeal uhkustati meil riigijuhtide nooruse, mitte tarkusega. Ning noored keskpärased juhid lõid pea igal elualal endast vähegi vanematest, arukamatest ja - hoidku jumal - suupruukijatest platsi puhtaks.

Luuseri tüüpnäiteid

· Klassiõde, suures kaubanduskeskuses pisikest palka saav müüja, on saatnud pea aasta oma perfektselt vormistatud CV-sid kohtadesse, kus otsest vanusepiiri ette pole antud. Teda ei ole kordagi "teise ringi", s.t töövestlusele kutsutud.
· 60-aastane naabrimees (kes näeb välja 10 aastat noorem) koondati riigiasutusest seoses asutuse likvideerimisega. Ta saatis pool aastat lootusetult oma CV-sid. Lõpuks sai tänu tutvustele väikesepalgalise kohakese, kus saaks hakkama ka temast väga palju väiksemate teadmiste ja oskustega inimene.
· Naine, kel pensioneani kümmekond aastat, töötab panga kontrolliosakonnas. Kuigi ta on väga hea töötaja, pole tal vanuse tõttu mingeid karjäärivõimalusi - mis sest, et selle panga koostööpartnerid Euroopa suurpankades peavad selle panga kontrollerite puuduseks ülimat noorust ja kogenematust.
· 40-aastane mees, kes aastaid perefirmale kuuluvas väikekirjastuses tehnilise toimetajana omaniku heitlikke tujusid ja diletantlikku tänitamist talus ning töö ärategemiseks arvutile piraatprogramme hankis. Võlgades firmaomanik kantis raha hoopis teise ärisse. Selle tubli ja andeka arvutiküljendaja asemel on seni igal pool, kuhu ta on kandideerinud, võetud tööle temast hulga nooremad.
· Head kolleegid, nõukogude ajal inimlikke artikleid kirjutanud ajakirjanikud, kes andsid otsustava panuse Eesti taasiseseisvumiseks. Miks nad enam suurlehtedes ei kirjuta või teles-raadios saateid ei tee? Vastus läbi lillede - väljaanded-kanalid tunnistavad täiesti ametlikult oma (reklaamituru) sihtgrupiks 12-29-aastased (nt Sky Radio), 16-30-aastased (Raadio Uuno), 20-30-aastased (Sky Plus), äärmisel juhul kuni 45-sed. Tegija peab olema adressaadiga samaaealine.

Mida teha, kui sünniaasta on vale?

41-aastane mees otsis tööd mitu kuud. Kuna tal olid juba paaris pankrotti läinud firmas töötamise kogemused, suhtus ta pakkumistesse ettevaatlikult. Mõneski kohas teatati talle, et eelistatakse nooremaid. Ei jäänud mehel üle muud, kui tegi oma firma. Nüüd peab juba laiendamisplaani. Lubab võtta tööle ainult endast vanemaid. Nelja-viiekümnesed on mujal maailmas hinnatud tööjõud, sest neil on nooremate ees palju eeliseid: kogemused, välja arenenud kohuse- ja vastutustunne. Nad on oma kodu juba loonud ning lapsedki suureks kasvatanud. Nad saavad pühenduda töötegemisele. Ent loomulikult ei asuta nad kõik oma firmat.
Erakonnad teevad panuseid pensionäridele ja väikeste lastega peredele, üritavad puhuda lõkkele kirgi tudengites. Tööturul autsaideriteks lükatud 1950-ndail sündinuid pole keegi n-ö luubi alla ja sihtgrupiks võtta tahtnud. On küll räägitud ääri-veeri ümberõppevõimaluste loomisest... Tööhõiveametid pakuvad keskealistele vaid Eesti keskmisest tunduvalt pisema palgaga koerapoisikohti. Küllap mõistavad ümberõppest rääkijadki, et seda on vaja vaid teatud osale. Nelja keelt valdavast kogemustega ajakirjanikust-tõlkijast-toimetajast või maitsekalt kujundada oskavast arvutigraafikust või täpsest ja äraostmatust pangakontrollerist on omal erialal kindlasti rohkem kasu kui neid õmblejaks või köögitööliseks ümber koolitades.
Erakond, kes endale toetajaskonda tahab kindlustada, peab arvestama, et pensionärid ei ole siia ilma igaveseks sisse kirjutatud. Ja et üle 35-sed on pelga reklaami suhtes enamasti juba immuunsed. Nad ei soovi aga enneaegselt hambaid varna panna, valget palakat ümber tõmmata ja kalmuaia poole roomama hakata. Järgmised valimised võidab partei, kes sellega arvestab. Ja töötab selle nimel, et Eesti ühiskonna suhtumist muuta. Kui me tahame kuuluda arenenud riikide hulka, peame põlvkondade vastandamise lastehaigusest üle saama.

Internetikommentaarides on tigedust ja vihkamist rohkem mitte nn luuserite, vaid hoopis võitjate põlvkonna, 25-35-aastaste esindajais. Viimase kümne aastaga, põlvkondade pingsa vastandamise ajal valminud viljad kobrutavad vihkamisest "penskarite" ehk nende endi (vana)vanemate vastu. Nad pärineksid justkui inkubaatorist. Kas nad kasvatavad ka oma vähesed lapsed iseennast vihkama? Noorus on küll kõigi võimaluste aeg, kuid möödub paraku kiiresti. Võitjaist saavad omakorda luuserid. Mida väiksem vaimne pagas, seda kibestunumad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)