Kes vana asja mäletab, sel silm peast välja

Tiina Tamman,      09. veebruar 2005


Miks meil on küll selline hirmus ütlemine, mis veel tänapäevalgi on käibel? Vastust ma ei tea, aga tahaksin väga, et vähemasti ajakirjanikud selle ütlemise unustaksid. Eemalt vaadates on igatahes tunne, et nad hirmsasti pelgavad silma kaotamist. Meil on aga liiga palju asju, mis muudkui unustuse hõlma vajuvad, kas poolenisti või täiesti, selle asemel et lahendust saada. Lahendusi on aga vaja, sest need viivad elu edasi.
Elan Inglismaal, kus 1.jaanuaril jõustus uus infoseadus. Nüüd on kodanikel võimalik nõuda igasugust informatsiooni ja seda ka saada. Isiklikul tasemel läks mulle hinge ühe abielupaari lugu (perekond Fowlerid). Nende täiskasvanud poeg hukkus segastel asjaoludel rongiõnnetusel. Tookord toimus ametkondlik juurdlus, ent selle tulemus salastati. Ja nüüd loodavad mees ja naine teada saada, kas süüdi oli nende poeg, kes juba liikuvale rongile tahtis hüpata või oli asi milleski muus. Nad loodavad leida isikliku, eelkõige nende peret puudutava lahenduse mõistatusele, mis on neid vaevanud peaaegu 10 aastat.
Eestis on sama vanu, ent hoopis laiema kõlapinnaga mõistatusi varnast võtta. Kas näiteks minu eluajal võiks veel avalikkusele teatavaks saada, miks president Meri vallandas kaitseväe juhataja Einselni? Või millised ðansid on vastust teada saada pärast asjaosaliste surma? Kas Meril oli üldse mingi kohustus jätta oma otsustest kirjalikke ülestähendusi? Kas on seda isegi president Rüütlil?
Kuidas sai alguse lindiskandaal? Kas kaitsepolitsei tookordne operatsioon SIA kontoris, mille käigus lindid leiti, oli edukas? Ja kas tõesti oli linte sadakond, nii nagu Jüri Pihl, tookordne kaitsepolitsei juht, ühes raadiointervjuus ütles? Mis neil lintidel siis õieti oli? Kus need praegu on? Kas neid saaks kuulata?
Või kas on kedagi, keda ikka veel huvitab tolle kummaliselt kadunud 10 miljoni dollari saatus? Mina tahaksin teada, miks need firmale Paradiso anti. Millises lootuses? Mida siis Paradiso lubas?
Osaliselt on see kindlasti seotud vananemisprotsessiga, et mõtlen tihti pärandusele. Mida sain ma oma vanematelt? Olen ma osanud neilt õigel ajal õigeid asju küsida, mida mingil hetkel neilt küsida enam ei saa? Olen ma teinud kõik, et Eesti ajakirjanikele selgitada, kui oluline on iseseisva riigi ajakirjanikule oskus öeldus kahelda? Ka siis, kui ütlejaks on peaminister või president või riigiametnik?
Millise sasipuntra jätab küll praegune Eesti põlvkond järgmisele? Kole mõelda, kas pole?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)