Saagem otsustava hääleõigusega kodanikeks

ARNOLD TAKKIN,      22. august 2001


Rahvavõimu pole kunagi olnud. Ka meil praegu mitte. Rahvas on ikka oma õiguste eest valitsustega võitlust pidanud. Ta teeb seda ka täna.

Tänases maailmas valitseva riigikorra -- parlamentaarse valitsemisviisi tekkimine oli inimkonna suur saavutus. Tema olemus oli selles, et sünnijärgsete valitsejate asemele võisid rahvad nüüd ise endale valitsejaid valida. Sellist riigikorda hakati demokraatlikuks nimetama, mis tõlkes tähendab rahvavõimu ja sellisena on teda ka kogu aeg püütud esitada.

Valitsejate valimised nagu ennegi

Valimiste paroodia asemele eelmises ühiskonnas võitlesime kätte tõelised valimised, kuid ikkagi ainult valitsejate valimised. Nüüd on meil võimalus iga nelja aasta järel valida endale kitsa ringi professionaalsete, elupõliste poliitikute hulgast järjekordsed valitsejad. Oma püsivas suletud ringis kulgeb elu paratamatult seesmiste seaduste järgi. Kõik, mis väljaspool, pakub huvi vaid niipalju, kui ta seostub nende seesmiste huvidega.
Nii tekib olukord, kus riigivõim ei arvesta rahva huve ega tahet, vaid rahvas peab elama võimul olijate tahtmist mööda. Nii oli see hiljuti suurte erastamiste-müümiste ajal, raudtee likvideerimise jm aktsioonide ajal. Ühe määrava majandus-poliitilise seisukoha võtmisel lähtuti koera sabaraiumise metoodikast, rahva arvamuse arvestamata jätmine oli iseenesest mõistetav.
Riigivõim võõrandub rahvast alati. Kus rohkem, kus vähem, millal rohkem, millal vähem, kuid alati. On avaldatud arvamust, et rahvas tervikuna polegi võimeline valitsejate tegudest aru saama, valitsejate tarka poliitikat mõistma. Eestis on sellele rahvaosale antud ka üldistav nimetus -- Tädi Maali.

Vastutust ei küsi keegi

Ei ole kuulda, et keegi rahva ja võimu vahekorra käsitlejatest riigis valitseva olukorraga rahul oleks. Peamiseks põhjuseks peetakse küllaltki üksmeelselt võimu vastutuse puudumist, mis tuleneb meie võimukujundamise struktuurist endast.
Mikk Mikiver, hetkelise kõrvalpõikena poliitikasse TV saates Siin ja Praegu, sõnas, et kui oled valimissedeli valimiskasti lasknud, on ta sinult jäädavalt ära . Ta lõi lootusetult käega, mis võis tähendada, et ei ole pärast valimisi minul valitud saadikuga enam mingit pistmist, ega temal minuga. Sama Mikiver, kes kuulsal loomeliitude pleenumil hüüdis pleenumi vast põhiloosungi - kelle käes on võim, kui võim on rahva käes!
Oletame, et saadik sattus Riigikogusse 1000 poolthäälega. Tema võimusuuruse indeks oleks 1000:1-le. Kehtiva valimisseaduse järgi võib ta suhelda oma valijatega 1-1-le. Vastutust võib nõuda iga valija omaette. Seega vastutuse indeks oleks 1-1-le, mis teeb 0,1 %. Tegelikult pole seda vist niigi palju. Olukord võib kardinaalselt muutuda, kui valimised toimuksid töökohtade kaudu (seda on ajaloos ette tulnud).
Haridustöötajad valiksid oma, transporditöötajad oma, meditsiini ja kaubanduse töötajad oma ja nii edasi. Valijad oleks lähedase mõtlemisviisiga inimesed. Nad esitaksid usaldust väärinud kandidaadi, koostaksid juba enne valimisi saadiku tegutsemisprogrammi. Pärast valimisi oleks valijatel võimalik vajaduse korral kokku tulla, saadikult aru pärida, tema tegevust korrigeerida.

Proua Maali soovib valida

Tähtsamad kavandatavad riigiseadused hääletataks valijate koosolekutel läbi ja saadik Riigikogus hääletaks mitte parteisõdurina fraktsiooni käsu järgi, vaid nii, kuidas valijad, tähendab rahvas on otsustanud. See oleks ehk juba rahvavõim tegelikkuses.
Tädi Maali poleks enam võimu hoolealune, keda tuleb harida, et ta hääletaks ilusasti võimu ettepandud otsuste poolt, vaid ühiskonna elu subjekt, kes hääletab ise riigielu korraldavate küsimuste poolt või vastu.
Valimised töökoha kaudu lahendaksid ka kriisiolukorda sattunud presidendivalimised. Rahva rahulolematus oma parlamendiga on ennegi leidnud lahenduse võimu üleminekul parlamendilt presidendile. Teo- ja vastutusvõimetule esindusorgani asemele tahetakse saada kõva käega valitsejat. Kogu võimu koondumine ühe inimese kätte on minevikus mõnikord halbu tagajärgi andnud. Ärgem otsigem lahendusteid ainult ja peamiselt minevikust. Ka mõned head näited minevikust ei pruugi meie kiiresti arenevas ja kõrgelt haritud ühiskonnas sobida.

Keerakem näoga rahva poole

Ühiskonnaelu korraldamisel tuleks liikuda rahva osatähtsuse suurendamise suunas. Mitte ainult selleks, et rahva tarkust ära kasutada, vaid vast veel suuremal määral vastutuse teguri tõstmiseks. Äärmisest ohtlik olukord on tekkinud sellest, et on vähe vastutust. Kõik ei vastuta oma tegude eest, rahvas ilma võimuta ei saa vastutada millegi eest. Kui saaksime rahva valitud presidendi, oleks ta valitud võimule sama suure, kui mitte suurema hulga häältega kui 101 Riigikogu liiget. Ei ole raske ette kujutada, mis siis riigis juhtuma hakkaks. Juba seni on vahel tähele pandud, et president ületab oma volitusi. Samal ajal on suur arusaamatus usaldada riigipea valimine mitteusaldusväärsele parlamendile.
Töökoha põhise valimissüsteemi puhul oleks probleem kergesti lahendatav. Valimisringkondades (jaoskondades) osaleks presidendivalimistel kogu rahvas, kodanikkond. Samas ringkonnas valitud saadik viiks hääletamise tulemused Riigikokku, kus hääled kokku loetakse ja selguks rahva valitud president. Volitused saaks president Riigikogult.
Sobiks ju täielikult parlamentaarsele vabariigile!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)