Tšernobõl: 5000 eesti meest

 Esimestena katastroofikohale jõudnud tuletõrjujad hakkasid veega kustutama lõhkenud reaktorit. Nad surid asjatult kuu aja jooksul. Reaktoris, kus sulasid grafiitvardad, oli temperatuur nii kõrge, et vesi aurustus reaktori kohal ja kandus laiali radioaktiivse auruna.

Siis toodi kohale helikopterid, mis hakkasid reaktorisse tsemendi- ja liivakotte loopima. Kõrge radioaktiivse fooni tõttu reaktori kohal ütlesid üles helikopterite mõõdikud. Kuna oli vaja filmida ja pildistada reaktori sisemust, tuli jäädvustuste kvaliteet nii halb, et teadlastel oli neist vähe kasu.

Tehnika asemel kasutati inimesi

Luhtunud tehniliste katsetuste järel otsustati, et kõige kindlam on kasutada inimesi, kes eriti ei mõista radioaktiivsuse ohtlikkust ja kellele ei ole vaja seda eriti ka seletada. Selleks massiks sobis kõige paremini sõjavägi, õigemini – kordusõppustele kutsutud mehed.

Esmalt toodi kohale kaevurikogemustega mehi ja metrooehitajaid, kes hakkasid kaevama betoneeritud tunnelit reaktori alla. Kui jõuti reaktori põhja alla, selgus, et see on tugev ja endast ohtu ei kujuta. Kuivõrd need mehed töötasid reaktorile väga ligidal, on ka nende hulgas palju surnuid.

Selle aja peale saadi aru, et radioaktiivne foon on ümbruskonna inimestele eluohtlik. Moodustati 60-kilomeetrise läbimõõduga tsoon, kust tuli inimesed ära viia. Kaasa lubati võtta 5 kg isiklikke asju. Bussid toodi ette ja algas äravedu. Inimestele lubati, et nad tuuakse paari nädala pärast koju tagasi. Tänase päevani ei ole inimesed koju tagasi saanud. 60 km tsoon on piiratud ja elanikest tühi. Kõikidele liiduvabariikidele anti korraldus inimeste vastuvõtmiseks, majutamiseks ja töölerakendamiseks. Nii nad elavad siiani seal, kes kuhu varatuna sattus, sest ka need isiklikud asjad, mis algul lubati kaasa võtta, tuli tsooni piiril maha jätta, kuna need kiirgasid.

Kiirgus levis

Hakkasid kohale jõudma rongid üleajateenijatega kogu Nõukogude Liidust. Oli vaja panna piir kiirguse levikule. Lõhkenud reaktori ümbrus kiirgas plahvatusega välja lennanud sodist – pandigi mehed jaama ümbrust meetrise liivakihiga katma, kaugemalt lihtsalt maad labidatega läbi kaevama. Labidatöö lõpetati varsti, kuna paari päevaga hakkas läbikaevatud maa uuesti kiirgama. Oli soe ja kuiv aeg, mehed hingasid asjatu tööga sisse radioaktiivset tolmu.

Õhku lendas IV reaktor, ülejäänud reaktorid töötasid edasi. Lõhkenud reaktorist välja lennanud praht langes kõrvalolevate reaktorihoonete katustele. Kuna see kiirgas kõige rohkem, tuli need katused puhastada. Kiirgustase oli nii kõrge, et inimesi ei saanud sinna lasta – Jaapanist toodi kohale robotid, samuti reaktori ümbruse koristamiseks ja liiva pealelükkamiseks raadio teel juhitavad buldooserid. Aga need tehnikaimed keeldusid nii kõrge radioaktiivsusega keskkonnas töötamast.

Töö ja surm

Peale neid eksperimente otsustati, et kõige kindlam on inimmassi käsitöö. Katustele saadeti kordusõppustele kutsutud mehed ja tööpäeva pikkuseks oli paar minutit. Meestele anti näo ette tavaline respiraator, ette pandi tinasegusest kummist põll ja kätte võeti labidas. Mees jooksis katusele, viskas paar labidatäit prahti konteinerisse või üle katuseääre alla, ja oligi selleks päevaks kõik.

Neist esimese aasta meestest, kes kordusõppuste nime all Tšernobõlisse saadeti, on paljud surnud. „Kui üks inimene sureb, on see õnnetus, aga kui surevad tuhanded, on see statistika,“ ütles kunagi diktaator Stalin. Nüüd kulus see tarkus jälle ära.

Mehi toodi aina juurde. Koristati jaama ümbrust. Mida sai liigutada, veeti suurtesse aukudesse ja maeti maha. Puust talumajad pandi algul põlema, aga kui mõõtmised näitasid, et põlemisel paiskus õhku liialt palju radioaktiivset tolmu ja tuhka, mida tuul edasi kandis, see lõpetati. Maja kõrvale kaevati auk ja maja lükati sinna sisse.

Kivist majad pesti üle tuletõrjeautode pritsidega. Tuli vabaneda ka tsooni jäänud koduloomadest taludes ja kolhooside lautades. Sõduritest moodustati hävitusrühmad, kes loomad maha lasid ja matsid. Kahjuks sattus tuhandete loomade korjustega ühishaud liiga lähedale veehoidlale, kust Kiiev oma vee võttis. See ähvardas Kiievi jätta ilma joogiveeta. Kui palju inimesi Kiievis reostatud veega oma tervist kahjustas, ei ole teada. Kuuldavasti prooviti ühishauda hiljem ümber matta.

Tasapisi kustus tulekahju ka lõhkenud reaktoris, kuid tuumareaktsioon käis seal edasi. Otsustati ümber lõhkenud „poti“ ehitada tinaplaatidest sarkofaag ja jätta ta podisema, kuni kütus lõpeb – selleks arvati kuluvat 25 aastat. Kuid ka siin arvestasid insenerid valesti! Kuna vundamenti ei tugevdatud piisavalt, ei pidanud see tina raskusele vastu ja hakkas vajuma. Selle tagajärjel tekkisid sarkofaagi lakke praod ning see hakkas taas lekkima.

5000 eesti meest

Eestist viidi Tšernobõlisse sõjaväelises korras ligi 5000 meest. Mooramees on oma töö teinud, mooramees võib minna.

Kuid tuleme tänapäeva – 23. aprill oli veteranipäev. Kuna Vabadussõja veteranid on siitilmast lahkunud, otsustati alustada veteranide teemat puhtalt lehelt – veteranid on need, kes on seotud uue vabariigiga. Tšernobõli veteranid, kes praeguseks on surnud või virelevad kiirituse tagajärjel haiguste käes, veteranid ei ole.

Samuti endised veteranid, kes saadeti Eestist 1979–1989 Afganistani sõtta ja kellest osa toodi sealt tagasi invaliididena või tinakirstudes. Nemad on nõukogudeaegsed, mis sest, et Eestis sündinud ja kasvanud. Mis sest, et osa neist ei ole Eesti kodanikud. Neil Eestimaa meestel, kes hukkusid, on veel elus vanemad, kes jäid ilma poja toetusest vanaduspäevil. Neil jäid järgi naised, kes leskedena pidid üles kasvatama orbudest lapsed. Ka nemad ei ole praeguse veteranipäeva mõistes veteranide vanemad, lesed, orvud.

Kui kaua veel?

[pildiallkiri] Tšernobõli mälestuskaart: tervitused kõigile Eesti veteranidele!

JÜRI REINMANN, MTÜ Eesti Tšernobõli Ühing juhatuse esimees

Jaga |