Igaühel õigus oma arvamusele [Kesknädala toimetuse vastus A. Vääni arvamusavaldusele]

Näiteks ka hr Vääni seisukoht - millel see põhineb? Ameerika luurel? Kus ja millal Putin ütles, et ta tahab liita Baltimaad ja Soome Venemaaga? Kui seda ütles Putini endine nõunik Illarionov, siis mis meil on asja ühe endisega? Võibolla sellepärast ta ongi endine?

Millel põhineb ka Eesti unistus 3-4 nädalat kaevikus või lahingus vastu pidada? Osseetia võeti ära praktiliselt ühe ööga, kuigi Gruusias elab 4 miljonit inimest ja nad on sajanditepikkuse sõjapidamiskogemusega rahvas.

Miks Venemaa peab ründama nn oma linnu Narvat ja Kohtla-Järvet? Praegu on küll näha, et venelased on pigem üle võtmas Eesti majandust, s.t Venemaa läheneb meile ju hoopis läänest.

Ja veel, ega 1939-1940 ei kordu! Ka siis ei sõltunud midagi Eesti (ega ka mitte Läti ega Leedu) sõdimisest, vaid kokkuleppest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, ning hiljem juba Suurbritannia, USA ja N.Liidu vahel. Eesti on alati ajaloos olnud vahetuskaup ehk peenraha suuremate tehingute varjus. (Välja arvatud Vabadussõda, aga siis polnud ei Saksal ega Lenini-Venemaal parajasti aega eestlastega tegelda; tekkis hulk väiksemaid demokraatiaid, näiteks ka meie hea naaber Soome.)

Eesti ja eestlaste probleem on, et nähakse ja imetletakse ainuüksi iseennast ning muretsetakse ka ainult oma naha pärast. Ei nähta laiemat pilti. Ka praegu tuleks vaadata diplomaatiliste signaalide kogumis, mida räägivad Obama ja Kerry, Putin ja Lavrov. Eelmisel nädalal toimuski nn nelikkohtumine USA, Euroopa Liidu, Venemaa ja Ukraina vahel.

Sakslased tõmbasidki pidurit juba varem (vt näiteks Kesknädal 9.04 Gregor Gysi, „Turvaline Euroopa ei ole mõeldav ilma Venemaata" või Eesti Päevaleht 10.04 „Kas Saksamaa õigustab Venemaa agressiivset Ukraina-anneksiooni?"), sest pole huvitatud koostöö lõppemisest Vene majandusega.

Soome pole peaaegu üldse hinganud eest ega takka, kui välja arvata mõne üksiku poliitiku NATO-orientatsiooni muutus.

Ja Ukrainast - seal on olnud juba kolm "demokraatlikku revolutsiooni" (1991, 2004 ja 2014). Iga kord on võimule tõusnud järjekordne kamp oligarhe - miljonäre, kellest võimul olles saavad miljardärid. Kui eestlased ütlevad, et "Toetame ukrainlasi!", siis keda me toetame? Võibolla neid, kes tahavad üle võtta Ukraina turu, loodusressursid ja 45-miljonilise ostjaskonna? Ja ega Venemaa naabrina nende kõrvalt ei kao. Nagu muide meiegi kõrvalt.

Keskerakonna ametlik joon on ajada koostööleppelist välispoliitikat, mitte aga Eesti ühe miljoniga (kellest kolmandik on venelased ja kolmandik välismaale põgenenud) asuda sõjajalale 150 miljoni venelasega. Meenutagem, et kui hüsteerias kaitseminister Urmas Reinsalu kauples meid turvama tervelt 6 (!) NATO lennukit (või on see juba 12?), siis 9. märtsil 1944 pommitas Tallinna 280 lennukit.

Seega, hr Vään, Teil on õigus, NATO-le meil tõepoolest pole vaja ennastunustavalt panustada, veel vähem teeb seda Euroopa Liit. NATO teab väga hästi, et kui tõsiseks madinaks läheb, kaovad tundidega maapealt ka New York ja Washington. Selleks on venelastel raketid, satelliidid ja tuumaarsenal.

Kõike klaaritakse läbirääkimistega. Me veel ei tea, kuidas need lõpevad. Soovitame lugeda Kesknädalat - näiteks 12. märtsi Kesknädalas kirjutasime, et kogu praeguse Vene-vastase hüsteeria eesmärk on kõikides (eriti Ida-Euroopa) riikides kaitsekulutuste suurendamine. Meil räägitaksegi juba 2,5-3% SKT-st; Lätis ja Leedus on see hetkel veel 0,6%, aga nad tahavad tõsta selle ühe protsendini. Võibolla see ongi kogu hüsteeria eesmärk?

Lugege ka Mailis Repsi juhtkirja "Valik - terved hambad või sõjalennukid" tänases Kesknädalas.

Toimetuse kokkuvõte kirjades ja telefonikõnedes leidunud erinevatest mõtetest

Jaga |