Edgargate. Psühholoogiline aspekt ja mõju

Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia president Rein Müllerson leiab (ÕL 13.01.2011), et tänases Edgargate'is on rohkem tegu vanakuradi otsimisega kui tõe väljaselgitamise katsetega. „Seni avaldatud materjalid, mis kuulutavad Savisaare Vene mõjuagendiks, tõstatavad rohkem küsimusi kui annavad vastuseid."

Ka välismaal resideeriv kolumnist Ahto Lobjakas tõstatas Postimehes avaldatud arvamusloos „Saatana advokaat" mitu küsimust, mis on siiani vastamata. Savisaare-teemalist poleemikat jälgides tundub, et seni antud selgitused on niisama segased, kui see, mida seletati.

Küsimused jäänud, vastused valmis

Postimehe esimese artikli ilmumise päeval oli mõjuagendi-teema pommuudis, mida kordasid ja võimendasid üksteise võidu praktiliselt kõik meediakanalid. End ühiskonnaelu ekspertidena positsioneerinud ajakirjanikud leiutasid „mõjuagendi" iseloomustamiseks uusi vasteid, nagu „venemeelne kaabakas", „isamaareetur" jms. Tööle asus kommenteerijate ja Kuku raadio „Vox populi" saatesse helistajate salaleegion, jagades Tallinna linnapeale ja Eesti suurima erakonna juhile selliseid hinnanguid: suli, neetud kommunist, loll, Eesti mahamüüja jms.

Enne õhtu saabumist oli Savisaar peavoolumeedias süüdlaseks tembeldatud. ETV saates „Ringvaade" oli saatejuht valmis kõike tegema, et mõjuagendi-kuvandit süvendada, ainuüksi mõnitav irve näol ütles sõnadetagi: räägi, mis sa räägid, mõjuagent oled niikuinii!

Kanal 2 „Reporteris" esitati vaatajatele küsimus: „Kas Savisaar kujutab ohtu Eesti julgeolekule?" Jah-vastuste ülekaal (59%) oli ootuspärane, sest avaliku arvamuse kohtus on intelligentsetel argumentidel nullväärtus.

Juba natsi-Saksamaa kurikuulus propagandaminister Goebbels õpetas, et kõige tõhusamalt saab inimesi mõjutada niisuguste ürgemotsioonide nagu viha, hirm, armastus jmt kaudu. Kui õnnestub üles kütta vihkamine kellegi või millegi vastu, siis inimmõistus tavaliselt vaikib.

Vihkamise anatoomia

Vihkamine on primitiivne emotsioon, mis märgistab kõike, mis inimese meelest ohustavad tema ellujäämist ja tervist. Kui juba olemasolev vaenulikkus on üles puhutud, on inimene häälestatud märkama kõiki eeldatavaid ohu aspekte, isegi kui need on loogiliselt võttes naeruväärsed. Kuna küüditamised ja Stalini muud kohutavad terroriteod on jätnud eesti rahva hinge sügava jälje, on Savisaarele kui Eesti julgeolekuohule osutaminegi ideaalvariant tema ja kõigi nn savisaarlaste vastase vaenu õhutamiseks. Vihkamisel põhinev primitiivne mõtlemine on absurdselt üldistatud, suvalistel seostel põhinev, kategooriaid ja stereotüüpe loov.

Vildaka kausaalsuse puhul püütakse luua põhjuslikke seoseid sündmuse enda ja seda ümbritsevate olukordade vahel. Nii seostatakse Tallinna linnapea Venemaa-visiite alatasa mingisuguste hämarate tehingutega või peaaegu riigireetmise katsetega. 18. jaanuari saates „Rahva teenrid" väidab üks „rahvateener" tapva enesekindlusega, et Postimehes avaldatud artikkel ei paljastanud õigupoolest midagi uut, mida rahvas poleks juba 20 aastat niigi teadnud, -- meedia olevat sellele kogu aeg vihjanud. Tuleb välja, et Eesti taasiseseisvuse taastamise üks juhtfiguure hakkas otsekohe iseseisvusüritust Venemaale tagasi müüma.

Mis sest, et absurd, aga keda see enam huvitab?!

Primitiivne mõtlemine on võimeline teisi inimesi kuhjama tohututesse ohukategooriatesse, mis on rajatud sellistele üldistele tunnustele nagu rahvus, rass, religioon, majanduslik staatus jms. Rassist vihkab kõiki mustanahalisi, kõiki juute, kõiki venelasi. Mingi rassi või rahvuse vastasel vaenul on kalduvus pingelistel aegadel üles lahvatada. Paljud ameeriklased olid pärast 11. septembri terrorirünnakut kõigi islamiusuliste suhtes täis kibedat vihkamist, toimus mitmeid nendevastaseid ründeid ja isegi mõrvu. Valitsus pidi kiiresti tegutsema, et irratsionaalset hirmu ja viha maha suruda.

Vihkamine loob „meie-nemad" stereotüüpreaktsioone, mis vallanduvad uue jõuga, kui poliitikud ja ajakirjanikud seda uue infoga sütitavad. Kukust (raadio mõtlevale inimesele?) alatihti korratud kaksikjaotus eestimeelsed--venemeelsed ning väited, et ükski eestimeelne kodanik enam iialgi KE-d ei vali, on sotsiaalse viha üleskütmise teenistuses. Primitiivne kaksikerisus kaetakse lisaks sõnapaaridega: õige--vale, valged jõud -- mustad jõud, moraalne--ebamoraalne, eetiline--ebaeetiline, ausad--ebaausad, targad--lollid jne. Lahterdamisel „meie-nemad" võid ühtlasi täheldada asjassepühendamatute ehk „meiede" kalduvust end teistest paremaks pidada. Meenuvad millegipärast natsid, kes defineerisid aaria ülemrassi teisi rasse halvustades. Nagu näeme, on nende kategooriasse kuulujatel alati negatiivne tähendus: need on vaenlased, kes tuleb hävitada.

Tagajärjed

Kaksikjaotust "meie--nemad" kasutatakse poliitikas ära mitmel eesmärgil, eeskätt selleks, et võimule saada või võimul püsida. Samas lõhestab see ühiskonda, põhjustab tohutuid lahkarvamusi, vahel ka verevalamisi. Nagu see juhtus hiljuti USA-s Arizona osariigis, kus vihast hullunud mees haaras püstoli ja tulistas enda arvates "nende" hulka kuuluvat demokraadist poliitikut, tappes või haavates ühtlasi palju inimesi. Juhtunu põhjusi otsides süüdistab Ameerika ajakirjandus valimisvõitluses osalevaid poliitikuid riigis vihkamisõhkkonna loomises.

Primitiivne „meie-nende" mõtlemine välistab igasuguse mõistliku dialoogi, mis mitme Eesti juhtpoliitiku enda sõnu uskudes paistabki eesmärk olevat. Võimatu on loogiliste argumentidega selgitada, et see on Eesti riigi ja rahva huvides.

Tänaseks on selge, et umbmääraselt Savisaare „venemeelsusele" osutav poleemika andis isegi paremaid tulemusi, kui poliittehnoloogid uskuda oskasid. Kui Savisaar andis 5. jaanuaril ajalehes Pealinn selgitusi nn rahaskandaali kohta, esitas Kanal 2 „Reporter" õhtul vaatajatele küsimuse „Kas te usute Edgar Savisaare juttu?". Mitteuskujaid oli üle 70 protsendi, kuigi võib päris kindel olla, et suur osa üleriigilistest vastajatest polnud Pealinna lugenudki ning paljudel polnud üldse aimu, millest jutt käib. Jah, tõepoolest, peaaegu kõik, mis inimeste emotsioonidel mängides neile serveeriti, see ka truualamlikult alla neelati. Edaspidi saab juba nende põhjamisel osutada rahva  enamuse „arvamusele".

Võib küll loota, et kas või kord juhtub midagi, mis sunnib inimesi kainelt mõtlema ja tegelikkust lahtisilmi hindama, kuid tundub, et see aeg ei tule kunagi

.

ANNE TUURAND, psühholoog

Toimetuselt:  A.T. lugu seisis pikemat aega ühe üleriigilise päevalehe toimetuses, kuid jäi avaldamata.

Jaga |