Olümpiaregatt tõi 30 aastat tagasi pealinnapilti palju uut ja head (II)

DMITRI BRUNS

Tallinna peaarhitekt aastatel 1960-1980

Pidades silmas, et plaani läbi vaatavad ja kinnitavad instantsid nii Tallinnas kui ka Moskvas (sest omaenda vahenditega Eesti sellise ülesandega hakkama ei oleks saanud) koosnevad elusatest inimestest, kes peavad ka oma tööd õigustama, nägime kavades ette küllaltki suure "mahatõmbamise" võimaluse. Plaani oli näiteks lülitatud kiirtrammi ehitamine koos kesklinna läbivate tunnelitega, kaubasadama üleviimine mujale  ja selle kaide vabastamine vaid reisilaevade sildumiseks, Tartu maantee läbimurre jpm. Ehitamisplaani lõplik üldmaht ulatus seetõttu ligikaudu 600 miljoni rublani. Nagu näitasid hiljem selle dokumendi ekspertiis, läbivaatamine ja kinnitamine, jätkus kõigile sealt üht-teist kärpida. Tulemuseks, millega kõik instantsid nõustusid, jäi ligikaudu 200 miljonit rubla -  summa, mida meil oligi tarvis.

Ettevalmistused said hoo sisse

Kuid 1974. aasta sügisel me seda veel ei teadnud. Nagu juba öeldud,Tallinna kompleksse ehitusplaaniga, mis polnud alla kirjutatud, ootasime oktoobri lõppu, mil Viinis kokku tulev ROK pidi langetama otsuse 1980. aasta olümpiamängude asukoha suhtes. Ning 23. oktoobril selgus, et linnaks, millele on antud õigus ja au olla 1980. aasta olümpiamängude korraldaja, sai Moskva. See aga tähendas, et Tallinn oli nüüdsest XXII olümpiamängude purjeregati linn!

See päev tähistas olümpiaregati ettevalmistamise uut etappi - kui siiani tehti seda ühiskondlikus korras ning n.ö staieri, pikamaajooksja tempos, siis nüüdsest peale juba sprinteri kiirusega.

19. novembril 1974 asutati 52-liikmeline ettevalmistuskomitee "Olümpia-80" eesotsas Arnold Greeniga ning selle komitee Tallinna osakond, mida hakkas juhtima Oleg Sapožnin. 1975. aasta algul asutati Tallinna täitevkomitees nende küsimustega tegelev osakond ning veidi hiljem Olümpiaobjektide Ehituse Ühendatud Direktsioon eesotsas Jakob Saksaga. Nii loodi selge organisatsiooniline süsteem, mis suunas nii kogu XXII olümpia purjeregati ettevalmistamist kui ka selle läbiviimist 1980. aasta augustis.

Nüüd oli kõige olulisem jõuda õigeaegselt kindlustada 1980. aastaks püstitatavad ehitised projektidega - nõudis ju tolleaegne mahajäänud, palju käsitsitööd nõudev ehitustehnoloogia pikki ehitusaegu. Sellepärast oli otsustatud veel enne ehitusprogrammi lõplikku kinnitamist alustada suuremate objektide projekteerimist.

Juba 1975. aasta esimestel kuudel istusid sajad projekteerijad, insenerid ja arhitektid jooniste ja arvutuste taha. Hakkasid sündima purjespordikeskuse, rannahoone, peapostkontori, linnahalli, uue lennujaama ja paljude teiste ehitiste esimesed kavandused. Asudes aga üksikobjektide projekteerimisele enne ehituse üldprogrammi kinnitamist, läksime üsna suurele riskile: ressursside täpsel kokkuvõtmisel võisid ju nii mõnedki ehitised lõplikust plaanist hoopis välja jääda. Teisest küljest aga tasus selline risk end ära aja säästmise huvides. Nagu hiljem selgus, oli meil õigus -- kõigist varemplaneeritud objektidest jäid välja vaid kaks: Kopli tänava algusse kavandatud hotell (selle eelprojekti koostas arhitekt Rein Toomingas) ning Pirita  jõe paremale kaldale, purjespordikeskuse vastu, ette nähtud ajakirjanikehotell (eelprojekti autor arhitekt Toomas Rein).

Mõistagi olid nende projektide koostajad nördinud, kuid näiteks Toomas Rein oma kolleegidega leevendas seda huumoriga. Nimelt tellisid nad endi projekteeritud hotelli maketi kujulise tordi, mille kaaluks ligi 30 kg (räägitakse, et tellimust täitnud kondiiter võttis tasu vaid 10 kg eest - ülejäänu, öelnud ta, on tasutud selle professionaalse naudinguga, mida ta saavat niisuguse ainulaadse kondiitriteose valmistamisest!). Selle hiigeltordi ühissöömine endise EKE Projekti hoone keldrikohvikus (Tartu mnt. 16) kujunes ainulaadseks lõbusaks peoks.

Purjeregatt pälvis üldrahvaliku poolehoiu

Kas tasus seda kõike ette võtta? Nii mõnigi ninatark püüdis tollal ja püüab praegugi tõestada, et oli väär taotleda, pealegi võõrvõimu ajastul, Tallinnas olümpiaregati korraldamist, ning leidis selleks palju  kõige erinevamaid põhjendusi. Olen kindel, et tasus ja veel kuidas tasus!

Tallinna olemasolust said teada miljonid eurooplased, ameeriklased, austraallased, kes seni polnud sellisest linnast kuulnudki. Olümpiamängude ülekandeid jälgis ligi 2 miljardit televaatajat ja paljud neist said esmakordselt kuulda ka Eestist. Järelikult, Tallinn kui olümpialinn sai üle maailma populaarseks.

Peale selle oli tegemist läbimurdega maailmatasandile, eeskätt läänemaailma. Nii ulatuslikke kontakte inimestega eri riikidest ja eri ringkondadest senini Tallinnal polnud. Paljud lääneriikide purjesportlased ja selle spordiala funktsionäärid on eraelus mõjukad ärimehed ja kultuuritegelased, tihti ka poliitikud. Kontakti loomine nendega oli tolle ajastu Eestile väga oluline. Järelikult tõi olümpiaregatt Tallinnale ja Eestile sadu n.ö kõrgtasandil poolehoidjaid ja sõpru maailma eri paikades.

Olümpiaregati ettevalmistamise aastail toimus ka Tallinna kiire areng. Lisaks sellele, mida oli planeeritud luua aastail 1976-1980, sai teoks ka palju selliseid ehitisi ja rajatisi, mida muidu oleks tehtud aastaid hiljem või mis oleksid jäänud hoopiski ehitamata. On ju teada, et linnad võitlevad kõigest väest olümpiamängude läbiviimise õiguse eest, lähtudes mitte ainult platoonilisest spordiarmastusest, vaid kõigepealt oma linna kiirema arengu, unistatud ehitiste kiirema teostamise võimaluste nimel. Nii oli see ka Tallinnas.

Oli juba juttu sellest, et Tallinn sai oma arenguks nende viie aasta jooksul peaaegu viiendiku võrra rohkem rahalisi vahendeid, kui oli eelnevalt ette nähtud, - kui olla täpsem, siis 223 miljonit rubla. Kust see raha siis tuli? Põhiliselt "üleliidulisest" taskust ja mitmeid kanaleid pidi. Kõigepealt oli suurendatud vabariigi, järelikult just Tallinna eelarvet. Kogu olümpiapurjespordikompleks, selle ümbruse heakorrastus jne sai finantseeritud olümpiaehitiste, sh ka Moskva koondeelarvest. Terve rea Tallinnas neil aastail püstitatud objekte ehitasid liidulised ministeeriumid oma vahenditest. Sellisteks olid näiteks Tallinna merevaksal (praeguse reisisadama A-terminali esimene korrus), mida finantseeris NSVL  Merelaevandusministeerium; Tallinna lennujaam, mis püstitati NSVL Tsiviillennundusministeeriumi vahenditest; teletorn, mis rajati NSVL Sideministeeriumi poolt. Tallinna vanalinna restaureerimisel aitasid kaasa Poola restauraatorid, kes veel mitmeid aastaid pärast olümpiamänge olid vanalinna restaureerimas. Kaasati ka ehitajaid Leedust, Lätist ja Leningradist. Ühtekokku töötas Tallinna ehitustel neil aastail ligi 23 000 ehitajat.

Kuid põhilised abistajad olid loomulikult tallinlased ise, ning mitte ainult need, kes oma ameti poolest osalesid olümpiaregati ettevalmistamisel ja läbiviimisel, olgu nad siis projekteerijad ja ehitajad, giidid ja tõlgid, spordikohtunikud ja ajakirjanikud, transpordi- ja sidetöötajad.

Peale olümpiaobjektide ehitamise algust 1976. aastal hakkasid mitmete Tallinna vabrikute ja asutuste töötajad omal algatusel tulema ehitajatele appi lihtsamate tööde tegemisel. Kuna selliste inimeste hulk kasvas pidevalt - olgu siis sportlaevade eksperimentaaltehase vana hoone lammutamisel Pirital ja uue ehitamisel Koplis, purjespordikeskuse ehitamise ettevalmistamisel või mujal, siis alates 1976. aasta lõpust võttis selle ühiskondliku töö koordineerimise enda peale Olümpia Purjeregati Ettevalmistamise Osakond, kes igale oma vabast ajast töötanule andis vastava talongi. 25 talongi omavale inimesele anti vastavalt linna täitevkomitee otsusele pronksmärk, 75 tundi töötanule hõbemärk ja 225 talongi omajale kuldmärk. Lõppkokkuvõttes: abilistena ehitus- ja heakorrastustöödel töötas aastail 1977-1980 üle 192 000 vabatahtliku, kes tasuta tegid ühtekokku üle 1 miljoni 175 tuhande töötunni; osales ka teiste Eesti linnade elanikke. Kuldmärke väljastati kokku 438, kusjuures nii mõnedki vabatahtlikud teenisid mitu kuldmärki. Omamoodi rekordi püstitas pensionärist ehitusmees  Erich Palm, kes olümpiaehitustel töötas tasuta 5025 tundi, saades 22 kuldmärgi kavaleriks. Aga ka praegune tuntud ühiskonnategelane Tiina Mägi peaks omama kolm kuldmärki!

See kõik lubab väita, et Tallinna olümpiaregatt pälvis üldrahvaliku poolehoiu.

Väärtuslikud ehitised

Mida siis sai Tallinn juurde olümpiaregati-eelsetel aastatel?

Jagame need objektid üksikgruppidesse.

Esimene - otseselt olümpiaregati läbiviimisega oli seotud vaid üks kompleks, olümpiapurjespordikeskus.

Teine - objektid, mis olid kaudselt seotud olümpiaregati läbiviimisega, sellest osavõtjate ja külaliste teenindamisega: Pirita tee ning selle kolmekilomeetrine kaldakindlustus, mis rajati ligi 50 meetri laiusele meretäitele; sild Pirita jõel, Pirita telefonijaam Supluse puiesteel, teletorn, peapostkontor Narva mnt algul, merevaksali paviljon Kesklinnasadamas, lennujaamahoone, Pirita kloostrikiriku varemete kohandamine vabaõhuetendusteks, linnahall, sportlaevatehas Kopli poolsaarel (sest 1950. aastatel Pirita jõesuudmesse rajatud ettevõte jäi ehitatava purjespordikeskuse alla), Tallinna kanalisatsioonikompleks (sügavkollektorid, süvaveeväljalask ja mehhaanilised puhastusseadmed), mis tagas regati läbiviimise ajaks Tallinna lahe vee nõutava puhtuse.

Kolmas - objektid, mis suuresti parandasid linna ehituslikku välisilmet, tagasid elanikkonna paremat teenindamist: Pirita haldus-kaubanduskeskus Merivälja tee ja Kloostrimetsa tee nurgal ning Pirita rannahoone, Narva maantee uus hoonestus: ETK hoonete kompleks Narva mnt 7/9, haldushoone Narva mnt 4, elamud Narva mnt 19/21 ja 38, Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praeguse Tallinna Ülikooli) õppehoone ja raamatukogu.  Rajati uued kaubandusehitised: Kaubahall Aia tänavas, kauplus "Kodutarve", Mööblimaja Telliskivi tänavas, kohvikud "Gnoom", "Maiasmokk" ja "Neitsitorn". Samasse gruppi kuuluvad tarbekunstimuuseum keskaegses aidas, meremuuseum Paksu Margareeta kindlusetornis, Mustamäe haiglakompleks ning vanalinnas remonditud ja värvitud 436 hoonefassaadi.

Üksnes see, kaugeltki mitte täielik loetelu tõestab kujukalt, et nii Tallinn kui ka kogu Eesti võitsid 1980. aasta olümpiaregati korraldamisest väga oluliselt.

[fototekstid]

OMAS AJAS MAAILMA PARIM PURJESPORDIKESKUS: Esimene ja ühtlasi viimane kirik, mis ehitati NSV-ajal Eestisse, asus Pirita purjespordikeskuse territooriumil. Praegu on kogu see ala aastaid lagunenud omandivaidluste tõttu ja hirmutab Pirita linnaosa elanikke ähvardavate suurelamute ehitamisega mereäärsele rohealale. Ehk lühidalt - nõukogude ajal jaksasime ehitada, tänapäeval ei jaksa hallatagi. Fotod Ivari Vee.

LENNUJAAM JA HAIGLA:  Tänu olümpiale sai Tallinn pisikese provintsilennuvälja asemele kaasaegse lennujaama - foto on ajalooline ja pärineb 1980ndatest. Ühe olümpiaobjektina hakkas kerkima ka Mustamäe Haigla, mida nüüd kutsutakse Põhja-Eesti Regionaalhaiglaks. Veel valmisid Olümpia hotell, peapostkontor, Linnahall, teletorn, ja kõigi tallinlaste silmad avas ilule imekauniks värvitud vanalinn. (Tõsi, värvid koorusid küll hiljem maha, kuid ettekujutus võimalustest säilis ja töötas edasi.)

Jaga |