Järjekordne ilus jutuke nõukogude okupatsioonist. Tingimustes, kus suhtlus vaba läänemaailmaga oli tugevasti piiratud ja Tallinna nähti suurest pealinnast pigem väikse provintsilinnana, saime järsku natuke rohkem õhku ja raha. Seda siis selleks, et korraldada olümpiamänge, mida suur osa demokraatlikest riikidest boikoteerisid. Kesknädal võiks ju analüüsida, kui palju oleks Tallinna ehitatud olümpiamängudele eelnenud 40 aasta jooksul, kui nõukogude okupatsiooni poleks olnud. Samuti oleks võinud selles artiklis ka mainida kui palju saabus siia olümpiamängudega seoses migrante.

Nii Rahvasteliit kui ka ÜRO ei pidanud Eestit okupeeritud riigiks.

Tead kuidas tüütab sellline loll jura --"Rahvaste Liit ja ÜRO ei olevat pidanud Eestit okupeerituks" !? Kelleks siis ? . Seltsimees ärka üles vene okupatsioon on möödas ja nüüd räägitakse tõtt .

Vähemalt Ants küll tõtt ei räägi, sest tõde on temasuguste jaoks liiga valus!

eelmisele: Millest sa räägid? Selle loogika järgi olid ju Ukraina ja Valgevene iseseisvad riigid, st ÜRO liikmed. ÜRO on naljanumber juba oma asutamise hetkest, kasvõi selliste "liikmesriikide" tõttu. Rahvasteliit ei tunnistanud Eesti okupeerimise küsimuses midagi, küll tunnistas ta NSV Liidu agressoriks Soomele kallaletungimise eest (vähemalt formaalselt) ning viskas oma ridadest välja.
Nürnbergis 1946. aastal kuulutati Tšehhoslovakkia ja Austria inkorporeerimine seadusevastaseks. Sama rida rakendati ka Balti riikide, Soome, Rumeenia ja Poola puhul. Kuid see ei tulnud lihtsalt arutlusele. Kas see teeb siis okupatsiooni õiguspäraseks???? Nii palju kui mina tean, siis de jure tunnistasid okupatsiooni ainult Natsi-Saksamaa ja Rootsi. Kaheldavaid riike on veel mõni. ÜRO pole riikide iseseisvuse küsimuses mingit universiaalset sõnaõigust. Impotentne jututuba nagu ta paraku on!!!!
Oli rida riike, kes ei boikoteerinud küll 1980. a olümpiamänge, kuid keeldusid oma riigi lipu all võistlemast olümpiaregatil. Kellel natukene mälu on, siis nii mõnigi riik esines regatil olümpialipu all, mis on selge märk. et okupatsiooni nad ei akstpteerinud.
Mis siis sellest soperdisest järeldub - täname parteid ja valitsust, et meil on .... jne. St tõid provintsi kirjaoskuse ja muud olmesoodustused. LOLLUS KUUBIS!

ÜRO liikmetel Ukrainal ja Valgevenel oligi hoopis teine staatus NL-is kui Balti liiduvabariikidel, kuigi nad näiteks Rahvasteliitu polnud kuulunud. ÜRO ei pidanud neid liiduvabariike okupeeritud riikideks, vaid NL-i asutajariikideks.
Rahvasteliit tunnustas Eesti kuulumist NL-i koosseisu 1946. aastal, kui toimus Rahvasteliidu likvideerimiskonverents. EW esindajaid sinna ei lubatud, sest Eesti oli ise 1940. aasta 6. augustil Rahvasteliidust välja astunud.
NL kui rahvusvahelise finantseliidi tööriist visati jah formaalselt Rahvasteliidust välja aga oli juba 1942. aasta 1. jaanuaril üks ÜRO asutajaliige. Lisaks moodustati II maailmasõja ajal ka IMF ja Maailmapank, et saavutada lisaks poliitilisele kontrollile ja rahanduslik kontroll maailma üle.
http://www.henrymakow.com/understanding_de_facto_illumin.html
"Soviet" Agents Designed IMF, World Bank & United Nations.
Aga 1938. aasta Müncheni sobinguga tunnistati Austria Anschluss õigeks, lisaks Saksamaale said oma osa Tšehhoslovakkiast ka Ungari ja Poola.
Nürnbergi tribunal käsitles Balti riike kui Nõukogude seaduslikke liiduvabariike, mida okupeeris Saksamaa.
Soome ja Rumeenia riigipiirid pandi paika 1947. aasta Pariisi rahukonverentsi otsusega, Poola riigipiirid 1943. aasta Teherani konverentsi otsusega. Tegemist on rahvusvahelise õiguse aktidega.
Hiljuti, Prantsusmaa nõudmisel, tunnustas ka praegune Rumeenia riigipiiri Moldaaviaga.
http://regnum.ru/news/polit/1355650.html
Aga 1980. aastal boikoteerinud riikide juhid ei teadnud tollal ajalugu nagu ka paljud eestlased on jäänud oma arengutasemelt samasse ajajärku!

To glavlitile: Hämmastav!!!!! Pole küll õigusteadlane, kuid nii palju tervet mõistust ikka on, et aru saada, et Nürnbergi protsess ei saanud ka parema tahtmisega määratleda kellegi riikliku kuuluvust. Tegemist oli sõakurjategijate protessiga. Selleks tuleb lugeda alusdokumente, mille alusel tribunal kokku kutsuti! Sama jabur on viide Teheranis tehtud kokkulepetele. Salakokkulepped ei oma seadusliku rakendust. Neid kokkuleppeid ei saa isegi de facto tõsiseltvõetavateks pidada. Tunnustamise või mittetunnustamise protseduur käib ikka vähe teistel alustel. Kui keegi tunnistas või ei tunnistanud okupatsiooni käis ikka riigisiseste otsuste kaudu, vastavate protseduuride kaudu. Enamus riike ei võtnud üldse mingit seisukohta ja ka ÜRO mitte. See ei tähenda veel, et okupatsioon tunnistati õiguspäraseks. Kui üldse millegist rääkida, siis Helsingi kokkulepped ehk andsid mingi õigusliku aluse, kuid isegi see ona kaheldav, sest NSV Liit ei kavatsenudki nendest kokkulepetest kinni pidada. USA kusjuures esitaski deklaratsiooni, et vastavad kokkulepped ei tähenda Balti riikide okupeerimise seadustamist. Kui räägime, et Balti riigid astusid vabatahtlikult NSV liidu koosseisu on paraku vastamata veel mitmed õiguslikud küsimused. Võimu üleminekul on ikka omad protseduurireeglid. Neist olulisem on rahvusvaheline kokkulepe, et sõjalise okupatsiooni tingumustes ei saa nn valitud organeid pidada õiguspäraseks, st nende pool vastu võitud otsused on juba oma olemuselt ebaseaduslikud.

to glavlit 2010-12-19 15:00:28

NLiidu liiduvabariigi Eesti NSV okupeerimine ja kõik sellega kaasnev Saksamaa poolt oli Nürnbergi tribunali hinnangul sõjakuritegu.
Nii Teherani kui ka Jalta konverentside otsuseid saab vaadata kui ÜRO otsuseid sõjaaja tingimustes.
Ka USA ei tunnustanud EW pagulasvalitsust. Oli vaid suursaadiku koht, kes aga ei esindanud EW-d, vaid EW - ideed.
Aastal 1991 tunnustas USA Eesti iseseisvust alles siis, kui seda olid teinud Vene Föderatsioon ja Nõukogude Liit.
20.augusti otsus tugines 3.märtsi 1991.a.referendumile, kus EV kodanikud koos nn okupeeriva riigi kodanikega otsustasid ühiselt üles ehitada uue riigi ja loobusid selle referendumiga 1918.a.enesemääramisest.
Samal aastal allkirjastas Eesti OSCE järelevalve all Helsinki 1975 lõppakti, millega tunnustas II maailmasõja tulemusena tekkinud olukorda Euroopas.
1994. aastal sõlmiti juulilepped, kus selgub, et Nõukogude armee ei olnud okupatsiooniarmee ja pärast selle lepingu ratifitseerimist on kõik vastastikused pretensioonid lahendatud. Eesti euromünt kujutab praegust Eestit ENSV õigusjärglasena. ENSV piir on nüüd ka EU piir.
Iraagis ja Afganistanis toimuv näitab ilmekalt, et isegi sõjalise okupatsiooni tingimustes toimunud valimised, mida koguni rahvusvahelised vaatlejad peavad ebakorrektseteks, vastavad igati rahvusvahelisele õigusele!
Kuidas saab peale 1934. aasta Pätsu - Laidoneri riigipööret lugeda Eestis valitud võimuorganeid õiguspärasteks?
Praegune Eesti ei olegi enam presidentaalne, vaid on hoopis parlamentaarne riik.

helloule: Mis siis järeldub? Okupatsiooni ja annektsiooni siis seega polnudki? Mis asi siis oli? Seega on praegu kehtiv EV põhiseadus põhiseadusevastane, sest kehtib see ju valedel alustel? Küsimus siiski - miks sa nii kindlalt rõhutad, et okupatsiooni polnud??? Kui polnud - siis võiks aru saada, et EV liitus NSV Liiduga 1940. aastal vabatahtlikult. Mõnuga oled toonud rahvusvahelisi soperdamisi ära - tõesta siis seda ka, et 1940. aastal "valitud" nukuriigivolikogu oli õiguspärane. See ju otsustas formaalselt liitumise. Ei ole mina kuulnud, et sõjalise okupatsiooni tingimustes valitud Afganistani parlament oleks soovinud USA-ga liituda! Teeme ikka mõistetel vahet. Üks asi on ikka okupatsioon ja teine "vabatahtlik liitumine". Kui Jalta ja Teheran on ÜRO aseaine, siis minul tekkib küll küsimus, et miks see Ü seal ees on. Kas kolm riiki omasidki siis tõemonopoli, kuidas riigipiirid peaks kulgema??? Nürnbergi tribunal ületas oma volitusi. Ei olnud põhikirjas määratletud, et tribunal saab teha mingeid otsuseid riikliku kuuluvuse asjus. Kui on, siis too see rida mulle välja. Samast tribunalist on ka vastupidised nägemused Austria ja Tšehhoslovakkia kohta. Mis liideti Saksamaaga väga sarnastel alustel kui Eesti NSV Liiduga, häda lihtsalt selles, et meil õnnestus võitjariigi okupatsiooni alla jääda. Räägi siis ka seda juba et rahvademokraatlikud režiimid Ida-Euroopas olid õiguspärased!

to glavlit 2010-12-20 19:44:30

1940. aastal allkirjastas suurte volitustega president Päts kõik vajalikud dokumendid.
Konstantin Päts loovutas 21. juunil igati rahumeelselt oma ameti Johannes Varesele, kutsudes rahvast üles valitsust igakülgselt toetama. Oma viimases ametlikult avaldatud pöördumises Eesti rahva poole ütles Päts: „Ühtlasi pöördun mina kõigi Eesti Vabariigi kodanikkude poole üleskutsega suhtuda täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes, mida ta peab tarvilikuks ette võtta Eesti riigi ja rahva üldiseks heaoluks”. President Päts ütles seda 21. juulil 1940. aastal.
1940. aasta 6. augustil astuti Rahvasteliidust välja ja kui Rahvasteliidu likvideerimise konverentsil 1946. aastal üritasid sinna pääseda ka EW poliitikud, siis neid sinna ei lastud.
Juba 1940.a. 9. augustil, mil USA esitas Venemaale protestinoodi oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus, kadus USA ja Nõukogude Liidu vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin "okupatsioon" ja asendus mõistega "teatud territooriumide inkorporeerimisega".
See on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil "okupatsioon" on kindel tähendus, mõistet "teatud alade inkorporeerimist" võib tõlgendada aga suvaliselt.

http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=13908
Ajakirjanik Andres Raid sai Riigikohtust vastuse, et ajateenimine Nõukogude Liidu armees ei olnud eestlaste represseerimine.

To hellou: Sa paned ju pada. No ei loovutanud president Päts oma volitusi 21. juunil Varesele. See mees oli ju peaminister. Viimane peaminister oli ikka Uluots. Presidendi ameti pani Päts maha ikka kuskil juulis. Päts omas mõistagi suurt võimu, kuid riikliku kuuluvuse alal polnud tal küll mingeid volitusi. Kui Eesti oleks N. Liiduga õiguslikult liitunud, siis selleks oleks pidanud läbima teatud põhiseaduslikud protseduurid. Sellekohase otsuse võttis ikka vastu see naljaparlament ja ilma Riiginõukogu otsuseta. Referendumist ei hakka rääkimagi.
Üks asi on see, mida II maailmasõja ajal ja peale seda kokku soperdati, teine asi on see kas see ikka mingit õigusliku alust omas.

Uluots oli peaminister 12. oktoober 1939 – 21. juuni 1940.
Järgmiseks peaministriks määras president Päts Vares - Barbaruse. President Päts osales presidentaalse riigikorra kaotamisel ja ka praegune Eesti on parlamentaarne, mitte aga presidentaalne riik nagu 1938. aasta põhiseadus ette näeks.
See nn naljaparlament ja valimised vastasid igati nendele parimatele ideaalidele, mis olid Eestis 1934. aasta riigipöördest alates normiks, ja mida siiani eeskujuks peetakse.

Aga mille vastus sa protesteerid. Ma pole kuskil ju väitnud, et Päts polnud üks riigi hauakaevajaid. Teoreetiliselt ei peaks kehtima mitte 1938. aasta põhiseadus, vaid hoopis vapside põhiseadus.
Mida sa siis väidad, et 1940 ilma vastaskandidaatideta "valitud" Riigivolikogu esindas rahva enamuse tahet. Seda ju rahvusvaheline õigus rõhutabki, et okupatsioon tingimustes pukki upitatud võimurid ei oma mingit seadusliku võimu. Eksitud on selle vastu muidugi korduvalt, kuid teeb see siis sellise võimu seaduslikuks?
Mida siis sinu sõnavõtust järeldada saab - eesti rahvas vääriski oma saatust. Ja isegi pole vaja paista, et liitumine NSV Liiduga oli õiguspärane.

oleks patt jätta meenutamata, et 1980. aasta olümpiaregati Tallinnas toimumise võimalused ei sündinud tühjalt kohalt.
Juba 1944. a lõpul asuti Tallinnas ENSV Ministrite Nõukogu otsesel toel taastama purjespordi harrastamise võimalusi. Algul polnud muud, kui üks kirjutuslaud Kadriorus Rohelise aasa selles majas, kus nüüd seltsimaja, ning loodava jahtklubi ülem Ilmar Maksim, pitsat püksitaskus. Siis aga saadi juba kontoriruumid Koidula tänavasse, kus hoovil oli suur kuur, milles sai hakata sõja üle elanud väheseid purjekaid taastama ja peagi ka uusi ehitama – see siis oligi tulevase spordilaevade eksperimentaaltehase hakatus. Seejärel saadi jahtklubi käsutusse Pirita jõe vasakkaldal suvilahoone praeguse TOP-i kohal. Selle juurde, tollal kitsukese ja süvendamist nõudva jõe suudmesse hakatigi rajama sadamakohta Vabariiklikule Jahtklubile. Hilisemat "Kalevi" jahtklubi, mida praegu püütakse kujutada mingi purjespordihällina, polnud veel paistmaski, kuigi võib-olla ehk keegi kalevlastest nägi sellest und.

Vabariiklik Jahtklubi taastas purjespordiga tegelemise võimalusi ka mujal, näiteks Kuressaares. Kuna kaader otsustab kõik, oligi esmase tähtsusega kunagiste purjespordiharrastajate ja paadiehitajate ülesotsimine ja tegevusse rakendamine.

Ehkki tollase ülikeeruka piirivalverežiimi oludes alles terendas ülima õnnena võimalus pidada kunagi Tallinna lahel üleliidulisi purjetamisvõistlusi, oli Vabariikliku Jahtklubi tollane ülem ehk kommodoor Ilmar Maksim ühel järjekordsel hoogtööpäevakul aastal 1947 või 1948 tollastele noortele sportlastele kuuldavalt ja igatahes väga meeldejäänult välja öelnud sel ajal enam kui superlennuka mõtte: "Aga miks ei võiks siin ükskord olümpiavõistlusi pidada!? Peame pingutama, et selleni jõuda…"
Nii et – visioon olümpiasõitudest Pirital on märksa vanem kui praegu tavaks arvata.

Seda maksimalistlikku ettekuulutust meenutasid kaks kunagist noort purjesportlast mulle Siberis Baikali ääres, kuhu olime 1980-ndatel saabunud Tallinnast turismirongiga. T. MAKSIM