Nuriseadus sunnib õpetajad taas streikima

Sellesse seadusesse võetud mitmete absurdimaiguliste punktide hulgast väärivad enim tähelepanu kolm, mis otseselt pööravad pea peale õpetajate töö tasustamise põhimõtted. Püüan neid punkte analüüsida erapooletu vaatlejana, keda olukord isiklikult enam ei puuduta, kuid kes on koolis toimuvat pikka aega ise vahetult kogenud.

Õpetaja tööaeg ja normkoormus

Koolis töötavatele inimestele on täiesti enesestmõistetav, et õpetaja töö koosneb mitmetest tegevustest, mille vahel on üks oluline erinevus. Kui töö planeerimine, õppetundide ettevalmistamine, õppevahendite korrastamine, õpilaste kirjalike tööde läbivaatamine ja hindamine jne on tegevused, mille sooritamise aja ja koha saab õpetaja ise valida, siis õppetundide andmine toimub vastavalt kindlaks määratud tunniplaanile ning on muude töödega võrreldes kõige intensiivsem ja suurt pingutust nõudev. Seetõttu oligi seni reglementeeritud lisaks üldtööajale (35 tundi nädalas) eraldi tundide andmise koormusnorm (18-24 tundi nädalas, olenevalt kooliastmest). Sellest normist lähtuvalt on senini arvestatud ka iga konkreetse õpetaja palka. Pole ju kõigile õpetajatele koolis võimalik kindlustada täpselt normile vastavat koormust, sest mõnes aines ei pruugi olla piisavalt tunde, teises aga on neid rohkem, kui ühe õpetaja koormus ette näeb, kuid kahele õpetajale ka ei jätku. Nii ongi üpris tavaline, et osa õpetajaid töötab alakoormusega, teistel on aga lisakoormus. Õpetaja palka arvutades jagati seni tema astmepalk kuu koormusnormiga ja saadud summa korrutati tegeliku tundide arvuga. Nii võis iga õpetaja juba enne õppeaasta algust ka ise oma palga välja arvutada.

Uus kord, kus tundide andmise normi ei fikseerita, muudab õpetaja jaoks kõik määramatuks. Kui ühe ja sama palga eest peavad õpetajad andma erineva arvu tunde, siis rikutakse võrdse kohtlemise printsiipi. See tekitab palju paksu verd ning võib viia nii mõnegi õpetaja töölt lahkumiseni. Kui aga igas koolis hakkab direktor kehtestama omi koormusnorme, pole olukord põrmugi parem. Seetõttu on tuline õigus Prantsuse Lütseumi direktoril Lauri Leesil, kes 21. juuni Pealinnas kirjutab, et tema tahaks olla direktor-pedagoog, mitte aga direktor-raamatupidaja. Kui soovitakse koolide tööd hõlbustada, siis võinuks hoopis seaduses fikseerida iga kooliastme ja ametijärgu jaoks õpetaja poolt antava tunni eest makstava töötasu määr.

Klassijuhatamine pole hõlbus töö

Läbi aegade on koolides igale klassile olnud määratud selles klassis tunde andvate õpetajate hulgast klassijuhataja, kes eab end kurssi viima kõigi õpilaste probleemidega ja ühtlasi täitma nii psühholoogi ja suhtekorraldaja kui ka sotsiaaltöötaja rolli. Seejuures tuleb tal ka suhelda lastevanematega ja vajadusel külastada õpilaste kodusid. Selle küllalt mahuka töö eest on senini makstud pisikest lisatasu, mis kulunud aega ja vaeva mõistagi ei korva, kuid oli õpetaja niru palga juures väikeseks abiks ometi.

Uues seaduses klassijuhataja rolli isegi ei mainita, rääkimata selle töö eest makstavast tasust. Niisiis peaks seadusekoostajate arvates klassi juhatamine vist kuuluma tunnivälise tööaja sisse. Paraku pole seda koormust võimalik jagada õpetajate vahel võrdselt ega ühetaoliselt; enamikus koolides pole klassikomplektide arv võrdne õpetajate arvuga. Samuti on suuresti erinevad õpetajate tunnikoormused. Pealegi on enamiku õpetajate hinnangul juba praegu tunniväliste lisategevuste maht tunduvalt suurem kui 35 tundi, ulatudes mõnel juhul kuni 50 tunnini.

Klassijuhatamise kui väga vajaliku töö tähelepanuta jätmine tekitab seega koolides segadust ja lisapingeid ning tunduvalt vähendab koolis tehtava kasvatustöö efektiivsust.

Ametijärk kui motivaator

Igaüks meist on koolis käies kogenud, et õpetajad ja nende antavad tunnid on tasemelt erinevad. Õpetamise kvaliteet tõuseb aastatega lisandunud töökogemuste toel, aga veelgi suuremal määral pideva enesetäiendamise läbi. Seda tõusu pole küll võimalik mõõta ülitäpsete mõõdikutega, kuid seni kehtinud kvalifikatsiooni- ehk ametijärkude süsteemis püüti võimalikke mõjutegureid objektiivselt hinnata, ja enam-vähem see ka õnnestus. Kuna iga ametijärk oli seotud kindla palgatõusuga, siis osutus see õpetajatele lisastiimuliks, et järgmisele astmele pürgida ja selleks ette nähtud nõudeid täita.

Oluline roll on selle juures kvalifikatsiooni tõstmine kursustel. Kui ammustel aegadel tagasid kõigi õpetajate kvalifikatsiooni tõusu kursused, mida algus korraldas Õpetajate Täiendusinstituut ja hiljem Tallinna Pedagoogikaülikooli täiendusteaduskond, siis tänaseks on see süsteem likvideeritud ja õpetajatel endil tuleb leida sobivaid võimalusi. Kui seni oli koolide palgafondile lisatud selle tarvis ka teatud rahalised vahendid, siis tulevikus tõenäoliselt muutuvad nende puudumisel õpetajate täiendõppe võimalused nullilähedaseks.

Vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku staatuse kaotamine halvendab tunduvalt kogu haridussüsteemi toimimist. Olid ju neid ametijärke taotlevad või omavad õpetajad vajalikud ka üliõpilastele, kelle pedagoogilist praktikat nad juhendasid ja bakalaureusetöid retsenseerisid, või kui nad osalesid magistriõpingute käigus tehtavates uurimistöödes. Ka ei motiveeri uus olukord oskusainete õpetajaid õpilasi ette valmistama osalemiseks konkurssidel, spordivõistlustel ja õpilastööde näitustel. Suur lünk tekib uute õppematerjalide koostamisse, sest pelgalt kirjastustest saadava sümboolse honorari eest ei vaevu ükski õpetaja sellist rasket tööd ette võtma.

Mille nimel lammutati hästitoimiv süsteem ja tekitati selline segadus? Seda pole raske ära arvata. Kuigi koolide rahastamine jäeti esialgu (koalitsioonisiseste erimeelsuste tõttu!) vastsest seadusest välja, siis ilmselt kummitab oht, et lõpuks eraldatavatest summadest (seda tuleb teha niikuinii!) ei jätku kõigile õpetajatele lubatud palgatõusuks senikehtinud ametijärkude ja lisatasude korral.

Nüüd tahetakse kogu vastutus niisuguse olukorra eest lükata koolide kaela, tehes kõlavaid sõnu koolide iseseisvuse suurendamisest. Julgen ennustada, et see saab viia ainult õpetajate streikideni, koos kõigi võimalike tagajärgedega. Uuel valitsusel aga tuleb kibekähku asuda selle nuriseaduse ümbertegemisele.

ENDEL RIHVK, vaatleja

[fotoallkiri] MÕÕT TÄIS: 7. märtsil 2012 avaldasid õpetajad Tallinnas Vabaduse väljakul meelt. IRL ja Reform on haridusvaldkonna probleeme süvendanud veelgi. Uus õpetajate streik ootab ilmselt ees eeloleval sügisel-talvel.

Jaga |