Soome dotsendi "Saatanlikud salmid" [5. osa]

Meri kogemused on kaugel mõttest, et väljasaatmine on sama kui hukkamine. Mingil põhjusel unustavad eestlased, et Eesti juutidest vähemalt pooled pääsesid natsiterrorist just sellepärast, et nõukogude võim evakueeris nad Venemaale. Ülejäänud mõrvati, sest kõiki (tulevasi – tlk.) natsikurjategijaid ei suudetud siiski maalt välja saata.

Elu Siberis jättis Lennart Merile nii sügava mulje, et temast kujunes etnograaf, muinsuskaitse asjatundja, Eesti saadik Soomes, välisminister ja president. Ülikooliski ei kannatanud Meri oma mälestuste järgi ülemäära, sest „tema suhtes näidati üles suurt inimlikku kaastunnet" ja talle ei avaldatud „poliitilist survet". Elu Nõukogude Liidus oli Lennart Merile vist märksa meeldivam kui elu pärast Nõukogude Liitu.

Eesti viimase riigijuhi Konstantin Pätsi osaks kujunes samuti luksusküüditamine. Päts sõidutati salongvagunis Leningradi hotelli „Astoria“ õhtusöögile, Ufaas anti riigi kulul perele koduabiline. Lisaks sellele tagastati perelt konfiskeeritud esemed viisakalt kohe pärast väljasaatmist.

Kindral Johan Laidoner elas oma naisega kenasti ja vabalt Pensas, kus neile hangiti kõigi mugavustega luksuskorter. Nõukogude valitsus maksis kindralile isegi pensioni, et abielupaar saaks teha sisseoste erikaupluses. „Võttes arvesse selle aja olusid Nõukogude Liidus, elasid nad üsna mugavat elu," kirjutab professor Martti Turtola.

Eesti Nõukogude Liiduga liitnud Pätsi ja Laidoneri koheldi siidkinnastes. Päts oli Eesti diktaatorina juhtinud kõiki oma riigi asju, aga nüüd sai ta käskida vaid koduabilist. Pätsi psüühika ei kannatanud välja diktaatorivõimu kaotust. Sõja alguses heideti ta pealegi vangikongi. Stalini surma järel saabus Päts tagasi Eestisse. Ta viidi Viljandi lähedale Jämejala vaimuhaiglasse. Kumu selle kohta levis ja haigla hoovile hakkas kogunema rahvast, aga isegi omakseid ei lastud kohtuma kehvas seisus vanuriga. Igaks juhuks saadeti Päts 1954. aastal tagasi Venemaale, Tveri (siis Kalinini) vaimuhaiglasse, kus ta suri jaanuaris 1956. Päts jõudis lõpuks tagasi kodumaale oktoobris 1990, kui tema põrm maeti pidulikult Tallinna Metsakalmistule.

Ajaloolased Magnus Ilmjärv ja Martti Turtola on oma raamatutes kinnitanud arusaama selle kohta, et ema poolt vene õigeusku olnud Konstantin Päts oli mitmel moel seotud Nõukogude Liiduga ja ta koos kaasdiktaatori Johan Laidoneriga viis Eesti 1940. aasta suvel teadlikult selle Liidu osaks. Asjaga oli ilmselt mingil määral seotud omakasu. Hämmeldust on tekitanud Pätsi väide selle kohta, nagu tal oleks olnud isiklik vastastikuse abi andmise pakt Staliniga. Päts ja Stalin olevat kuuldavasti tutvunud Soomes paguluses olles ja vandunud seal igavest sõprust. Küsimusi tekitab ka presidendi ametikett, mida teadupärast säilitatakse praegugi Kremli varakambris. Eesti on nõudnud seda tulemusetult tagasi.

Minu kätte sattus veel üks eesti mälestusteraamat, kirikuõpetaja Harri Haameri elulugu. Haamer võeti kinni 1948. aastal ja saadeti Kolõmale ning ta pääses tagasi koju 1953. aastal. Ta töötas 58 aastat pastorina ja suri 81-aastasena. Oma mälestustes jutustab Haamer, et koos temaga küüditatud kümnetest eesti kirikuõpetajaist „peaaegu kõik pöördusid tagasi kodumaale ja oma ametisse". Saatus oli siis hoopis teistsugune kui Eesti juutidel, kes jäidki sellesse auku, kuhu nad maha lasti.

Eestlased räägivad rohkem "nõukogude okupatsioonist" ja väljasaatmisest kindlasti sellepärast, et seda üleelanuid on nii palju. Natside okupatsiooni elusolevaid tunnistajaid on aga palju vähem. Keegi pole tõusnud Tartu tankitõrjekraavist jutustama oma lugu.

Prahihunnik

Pronkssõduri algupärase koha naabruses Tallinnas, seisab „Okupatsioonide Muuseumiks“ kutsutud prahihunnik, kus on püsiv sovjetoloogilise arheoloogia ehk igasugu nõukogude kraami näitus. Seal tõestavad isegi sigaretikarp või hambaarstitool „okupatsiooni“ õudusi.

Enn Tarvel, Karl Kello ja Arvo Vilu on teinud Okupatsioonide Muuseumi tellimusel dokumentaalfilmi. Seda vaadates jääb mulje, et Eesti liitus Nõukogude Liiduga suvel 1940 oma julgeoleku tagamiseks. Vana naine jutustab filmis, et ta küüditati kodunt ja pandi veoautole. Vanamemm on elanud niigi kaua, et võib nüüd oma jalul jutustada 60 aasta taguseid asju. Küüditamine polnud siis sugugi samaväärne kui hukkamine.

Okupatsioonide Muuseumi filmis voogavad jutustused kommunistide sooritatud massimõrvadest ja naiste piinamisest on otsejoones pärit natside propagandast, mille eesmärgiks oli panna eestlasi sakslastega ühinema. Samasugust materjali esineb Imbi Paju ja Sofi Oksaneni raamatuis. „Liitusin vabatahtlikult, et kätte maksta nende tapmiste eest,“ ütleb intervjueeritud eesti nats Arthur Puppart. Muuseumi toodetud film läheb muidugi mööda Eesti holokaustist, ehkki Kloogat möödaminnes mainitaksegi. Eestlaste jaoks on see vaid pisiasi.

Ütlematagi on selge, et Okupatsioonide Muuseum ei räägi Eesti holokaustist midagi. See koht paistab olevat holokausti eitajate tugipunkt Euroopas. Muuseum müütab Heiki Ahoneni ja Enn Tarveli toimetatud ingliskeelset Eesti okupatsioonist rääkivat raamatut, millest loomulikult ei leia midagi Eesti fašistlikust okupatsioonist ega kahest holokaustist. Raamatu alguses seisab: „Täname Eesti Vabariigi kaitseministeeriumi.“

Lennart Meri kirjutab oma mälestustes: „Nõukogulaste väide, et Wannsee protokolli järgi kuulutati Eesti esimeseks „juudivabaks“ maaks Euroopas, oli propagandistlik vale.“

Eesti „tõekomisjoni“ asutaja, president Meri väidab siis, et Eesti holokaust on vale – et juute ja mustlasi ei tapetudki. Meri tõrjub sellega oma postuumselt ilmunud mälestustes nii esimese kui ka teise Eesti holokausti ehk Eestisse jäänud juutide mõrvamise ja Eestisse toodud Euroopa juutide kallal toimetatud lihunikutöö.

On kohutav mõelda, et Eesti tõekomisjoni asutaja ja maa kauaaegse presidendi meelest peaks Eesti ajaloost kustutama kõik eestlastest pealekaebajate, omakaitselaste ja teiste timukate poolt rassilistel põhjustel mõrvatud juudid ja mustlased. Lennart Meri meelest peaks kogu tähelepanu pöörama nõukogude võimu tegudele – unustades ühtaegu ka eesti kommunistide osaluse. Eestlased pole kunagi teinud midagi, nad on vaid „totalitarismi“ ohvrid.

„Saatanlike salmide“ viimases osas on veel mõningaid huvipakkuvalt erutavaid lõike Johan Bäckmani raamatust ning ühtlasi toimetuse kommentaare neile valulistele reaktsioonidele, mida meie publikatsioon on Eesti ajakirjanduses ja veebikommentaatoreis esile kutsunud. Argo Ideoni arvustus 13. novembri 2008 „Eesti Ekspressis“ väärib omaette tähelepanu kui omalaadne kangastus kunagistest „Kodumaa“ paskvillidest pagulaseesti kirjanike loomingu pihta.

KESKNÄDAL

Jaga |