Ajalooteaduses pole absoluutset tõde olemas

RALF R. PARVE,      10. oktoober 2007


Läinud neljapäeval toimus Tallinna Ülikoolis (TLÜ) ümarlaud „Alternatiivsetest ajalookäsitlustest". Kohtusid ajaloolane Mart Laar, TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteooria lektor Marek Tamm, TLÜ Ajaloo Instituudi direktor Magnus Ilmjärv ja TLÜ poliitikateooria professor Rein Ruutsoo. Ümarlauda juhtis TLÜ rektor Rein Raud.

Ajaloohuvilisi kogunes nii palju, et Riho Pätsi auditoorium ei mahutanud kõiki tulnuid äragi – ilmselt oli arvestatud umbes 50 entusiastiga. Seepärast kolitigi ümber suuremasse auditooriumisse. Põneval poolteisetunnisel arutelul oli kuulajaid poolteistsada. Publiku hulgas võis näha rahvastikuteadlast Klara Hallikut, endist TLÜ rektorit Mati Heidmetsa, veteranpoliitikuid Tiit Madet ja Vello Pohlat, sotsioloog Tõnis Saartsi, tuntud vasakpoolset Sirje Kingseppa, ajakirjanikke Andrei Hvostovi ja Enn Anupõldu, kunstiteadlast Ressi Kaerat ja hästi palju noori üliõpilasi.

Neljakandilise laua tagust ümarlauda avanud professor Rein Raud tõdes, et selletaolise kohtumise ülesandeks pole mingi propagandistlik ajaloo ainutõe otsimine ja kokkutulnud ei esinda ajaloo poliitagendasid tegevaid jõude ega ole välja paiskamas detailides kinni olevaid väiteid. Ajaloost on tarvis rääkida ausalt, sest ajaloos on toime pandud liiga palju kuritegusid. Selles segapuntras tuleb selgusele jõuda, et minevikusündmused edaspidi ei ohustaks meie tulevikku.

Raud tõdes, et Laari, Tamme, Ilmjärve ja Ruutsoo paljudki arvamused ei lange kokku, kuid on tore, et nad on nõus akadeemilises seltskonnas kõigest rääkima.

Esimesena sai sõna Mart Laar, kes laua taga istujatest oli ainsana Tallinna Ülikoolis kui külaline.

Mart Laar: Me ei taha lollakat olukorda, kus on üks ajalugu

Suurepärane, et ajalugu oleme vaadanud erinevalt. Me ei taha tagasi sellist lollakat olukorda, kus on vaid üksainuke, „õige" ajalugu. Ajalugu kirjutatakse läbi iseenda veendumuste ja kogemuste. Kui keegi ütleb, et „see on objektiivne ajalugu", siis see inimene valetab. Ajalugu on igal juhul subjektiivne. Seepärast vajamegi erinevaid kirjeldusi ja erinevaid ajalugusid.

Kaks erinevat poolt kirjeldavad ajaloosündmusi. Üks kahest osapoolest on oma poole sündmusi täpselt kirjeldanud ega valeta, ent ta ei tundnud vastaspoolt.

Tarvis on kirjutada ajalugu ausalt, seda, mida sa usud, ja võtta seda tööd rahulikult. Paraku praegu on ajalugu muutunud Eestis sensatsiooniks. Ajalugu – see on tähenärimine ja koosneb detailidest. Nendeta pole tõsist ajaloouurimist, sest muidu jääks ajalooks vaid üleskirjutatud valede nämmutamine ja nende valede kriitikavaba tsiteerimine.

Carl Robert Jakobsoni „Kolm isamaakõnet" – see on mütoloogia ja väljamõeldised.

Ajaloos kirjeldatakse eestlaste poolt Sigtuna vallutamist koos elanike tapmise, sõjasaagi saamise ja naiste röövimisega. Seda esitatakse ilusa ajana. Seevastu sakslaste tulek Eestisse olla aga suur kuritegu, kus tapeti elanikkonda ja riisuti maad. Sellele aga ei mõelda, mis me ise tegime.– olime üks röövlibande, kes võõrale maale tormas. Miks teised meid karistasid?

700-aastase orjaöö õhutusel toimus rahvuslik ärkamine. 1919. aastal toimus Landeswehri purustamine. See on reaalsus – müüte tuleb teada.

Ajaloos on kuriteod ja karistused. Natsid on oma karistuse kandnud. Saksamaal elas Martin Sandberger, kelle käed on Eestis toimunud kuritegudest küünarnukkideni verega koos. Eesti kohtu ette teda ei saadud, sest ta oli Saksamaal juba oma leebe karistuse kandnud. Jääb üle tegelda nendega, keda pole karistatud...

Ajalooõpikutest rääkides oli Mart Laari sõnul oluline eelkõige see, et õpikuid oleks palju ning tekiks valikuvõimalus. Veel väitis Laar, et need õpikud peaksid toetuma teatavale konsensusele, mis on ajaloolaste seas antud hetkeks välja kujunenud.

"Kui need kaks tingimust on täidetud, siis, jumal hoidku, mehed ja naised, andke tuld, kirjutage!" lisas ta.


Marek Tamm: Ajalugu ei kuulu ainult ajaloolastele

Jagan paljut sellest, mida Mart Laar rääkis. Tuleb teha eristus ajaloos ja minevikus. Minevik on meil üks ja hoomamatu, ent taasesitada on seda võimatu. Kuid taasesitusi, mida nimetatakse ajalooks, on palju. Ajalugu samastatakse minevikuga. Minevikku esitatakse filmides, meedias, kunstis, romaanides. Me oleme ümbritsetud mineviku taasesitamise vormidega.

Vale on leida see „õige" taasesitus. Adekvaatsest taasesitusest ei pea loobuma. Iga uurija peaks sihi seadma ausalt, solidaarselt teiste mineviku-uurijatega. Üks dokument, mis peab selgitama lõpliku tõe, on ajaloo hukatuseks.

Ajaloolased ei kakle omavahel, vaid uudistekanalid näitavad nende eriarvamusi vaenuna. Kuid ajaloos on arutelud üks selle teaduse osa. Ajalugu saab kirjeldada erineval moel, lähtudes professionaalsusest ja aususest.

Tuleb õpetada inimesi mõtlema ajaloo üle, mis ei ole üks ajalugu.
Ajalugu ei kuulu ainult ajaloolastele. Minevik kuulub meile kõigile. Meie, ajaloolased, peame pakkuma professionaalset informatsiooni, mille alusel igaüks loob otsustuse ja tõe.

Magnus Ilmjärv: Ajaloost võiksid poliitikud õppida

Ajaloo uurimisel on tähtis ajalooallikate kättesaamine. Diktatuuri ajal võimaldatakse nendele allikatele ligipääsu valitsejate loal –ajaloolane kas kirjutab nii nagu rezhiim soovib, või ei kirjuta üldse. Kas ajaloolased polekski pidanud kirjutama? Ent saadi ju kogemusi ning oskusi. Iga töö on kirjutatud omas ajas, lähtudes valitsevatest poliitilistest oludest.

Nõukogude ajalooteaduses olid omad stambid, oma tõed, ent seal on ka õigeid seisukohti, millega nõustuda.

Praegu ei sunni ükski võim kirjutama ajalugu nii nagu rezhiim soovib. Küsitakse: miks vajatakse ajalugu? See teadus annab vastuse, mis on minevikus toimunud, ja laseb poliitikutel, kui nad seda muidugi soovivad, ajaloost õppust võtta. Näeme, et Jaapani ja Saksamaa poliitikud on ajaloost õppinud.

Meil on 1941. aasta kohta uuritud, mis olid hävituspataljonide kuriteod, kuid mida tegi vastaspool, seda pole tahetud uurida.
Ajalugu on muutunud meil poliitiliseks võitlusvormiks. Soomlastel kuulus taoline meetod president Kekkose aegadesse.

Ei sooviks, kui ajalugu sumbub akadeemilisse vaikusesse. Ajalugu muutub mõttetuks, kui seda ühepoolselt ja osaliselt käsitletakse.


Rein Ruutsoo: Poliitika mõtlemisvabadust ei soodusta

Mina ei ole optimist, kes usuks jutte ajaloo ausast kirjutamisest. Poliitika surub sellele pidevalt peale, ja niisugune suhtumine ei soodusta mõtlemisvabadust.

Lauri Vahtre kirjutas hiljaaegu Postimehes artikli, kus ootab ajalugu, mis „kõneleks riigi ajaloost tõtt". Seega ta viitab, et tõe pretensioon on olemas. See on mõtlemistüüp, mis iseloomustab selle tegijat.

Peapiiskop Andres Põder, rääkides Vabadussõja ausambast, kirjeldab Lembitut kui üht alaarenenud tüüpi, ja leiab, et peame olema tänulikud, et sakslaste ristiretk meid päästis.

Ajaloos on võimalik eristada, kus esineb enam ja kus vähem tõde.

Ajaloolase kohustus on protokoll-lauseid korjata, neid esitada , ent mitte selekteerida. Teada on vaja palju asju ning neid korralikult esitada. Näiteks Tartu rahust ei saa rääkida, unustades Tartu ja Poska.

Hiljaaegu oli ETVs saade Balti ketist. Põhiesineja oli Heinz Valk ning filmikaadritest jäi mulje, et tema tegi kõike seda, teist ja kolmandat. Kui küsisin temalt, kuidas siis nii: kas sa sellest, teisest ja kolmandast tegijast ei rääkinud, siis ta kinnitas, et tõepoolest rääkis. Ent teletegijad väitsid, et 4 minutit on lühike aeg ning kõigest ei jõua rääkida. Ka nõukogude ajal tehti käärilõikeid ning nii tulidki võltsingud.

Ajaloolist mälestust on keeruline taastada. Uurides Uluotsa 1944. aasta otsustuste õiguslikku alust, tuleks sellele lisada ka praegune poliitilis-õiguslik alus. Mis on riik? Sinimustvalge lipp lehvis Pika Hermanni tornis, kui Nõukogude tankid tulid. Mis on võim de facto, mis on võim de jure? Oli kangelaslik katse, kuid riiki ja oodatavat olukorda ei tekkinud. Ent kasulik on Venemaale näidata, kuidas kukkus Eesti riik. Meil tuleb otsustada, mis tegelikult toimus.

Nõukogudeaegses ajaloos kirjeldati haisvat imperialistide ketikoera Eesti Vabariiki, selle nuhkide armeed ja laostunud tööstust, riiki, kus kõik istusid Nõukogude-vastastes kaevikutes. Kogu vabariik mahtus taolistes ajalugudes ära kolmele leheküljele. Viis lehekülge aga kirjeldas põrandaaluste kangelaslikku võitlust, mingite lendlehtede levitamist kui väga tähtsat tegevust.

Nüüd on ajaloos aga väga tähtsad tegelased metsavennad ja dissidendid.

Mustvalget ajalugu pole tarvis kirjutada.

Tean, et hiljuti lahkunud Kaljo Kiisk võitles Sinimägedes, ent hiljem oli ta EKP KK liige. Sinimägede võitlust hoopis muust aspektist näitava filmi „Valge laev" eest sai Kiisk aga KGB esimehelt Andropovilt preemia.

Oleme üles ehitanud ajaloo, mis pole väga konstruktiivne. Oleme loonud võitleva ajaloo, mis lülitab välja mõned mõtlemisskeemid. Raske on luua ühiskondlikku arvamust, mis ühtiks ajaloolaste arvamusega."

Professor Rein Ruutsoo hinnangul ei jää ajalookirjutus ausaks, kui selle kõrval eksisteerib poliitika. "Ma ei ole väga suur optimist ajaloo korraliku ja ausa kirjutamise osas. Niikaua kui püsib poliitika, niikaua on kiusatus ajalugu kasutada ära löögivahendina," tõdes Ruutsoo. Tema sõnul ei soosita ka meie praeguses ühiskonnas piisaval määral mõtteavaldusi, mis kalduvad peavoolust kõrvale. „See ei soodusta mõttevabadust ja pärsib emotsionaalselt," rääkis Ruutsoo. Ta kirjeldas nüüdisaegset arusaama ajaloost kui endiselt nn võitlevat ajalugu, mis lülitab välja teatavad arutlusskeemid.

Ajaloolastest ja ideoloogidest

Ümarlaual tõstatus küsimus: kas ja kuidas on võimalik muuta ajalookirjutust objektiivsemaks? Nimelt võttis ümarlaua lõpul kuulajate seast sõna Andrei Hvostov, kes pakkus välja lahenduse: eristada praegu ajaloolasteks nimetatavate isikute seas ajaloolased ja ideoloogid. Tema ettekujutuses oleks ajaloolased need isikud, kes panevad kokku võimalikult erapooletu alusmaterjali, ning ideoloogid selekteeriksid välja olulisemad detailid ja konstrueeriksid käsitlusi. Hvostov lubas, et võiks isegi niisuguse ajalooõpiku kokku kirjutada.

Ajaloolane Marek Tamm nii lihtsustatud lähenemist ei pooldanud. Tema sõnul on olemas ka poolajaloolased-poolideoloogid, veerandajaloolased jne. Võimalusi ajalooga tegelda on rohkemgi, kuid oluline on tasandid omavahel lahutada – et ajaloolased diskuteeriksid esmalt omal tasandil ehk teadusartiklites ja monograafiates ning publitsistid ajakirjanduslikul tasandil.

Elava osavõtuga ümarlaua lõpetas professor Rein Raud, kes märkis, et vestluste ajal ta nägi, et kui Mart Laar rääkis, noogutas Rein Ruutsoo pead. „Selle poole me püüdlesimegi," teatas professor rahulolevalt. Tõepoolest! Praeguses kurjas, kohati räuskavas ning vastaseid sopaga ülevalavas vaimuelus oli sageli vastaspoolel olevate ajaloolaste esinemine väärikas, intellektuaalne ning üksteist austav. Samasugust käitumist sooviks edaspidi näha ka ajakirjanduses esinevate poliitikute leeris ning taasiseseisvunud Eesti 15-aastaseks saanud Riigikogus.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)