Sõda pärast sõda

VLADIMIR VELMAN,      22. september 2004


22. septembril 1944. a sõitis minu isa Nikolai Velman esimeste hulgas Vassili Võrgu polgus ameerika "villisel" Tallinna sisse. Peaaegu täpselt aasta hiljem tulin maailma mina. See on ajaloo seisukohalt küll tähtsusetu faktikene, kuid oma isiklikus elus võin ennast täie õigusega pidada hitlerivastase koalitsiooni võidu lapseks.

Kui ma suureks kasvasin, lubas ema mind isaga kaasa kohtumistele Eesti Laskurkorpuse võitluskaaslastega. Pidu oleks nende koosviibimiste kohta palju öelda. Kõlasid kurvad toostid, pühendatud polgukaaslaste mälestusele, kes ei elanud ühise võidu päevani. Meenutati rindesõpru, keda jäi aastatega üha vähemaks. Esimene toost pühendati alati Lembit Pärnale, oma komandörile. Just ühel taolisel kohtumisel kuulsin tema nime esimest korda.
Aja möödudes kogunes neid, kes 22. septembrit tähistasid, järjest vähem. Suri polkovnik Võrk. Suri mu onu Aleksandr Velman. 1980. aastal suri isa.

Nad ju kirjutavad ajalugu ümber
Mõnikord mõtlen: jumal tänatud, et nad ei elanud tänase päevani. Mõistusega saan aru, et see mõte on pühadustteotav, kuid kui näen, kuidas uued müüdiloojad üritavad ajalugu ümber kirjutada, lähtudes antud hetke poliitilisest konjunktuurist, hakkab mul valus isa ja ta rindesõprade pärast. Nemad valisid oma südametunnistuse häält kuulates just selle tee, mis esmakordselt lepitas seni lepitamatud suurriigid, ühinedes hitlerivastasesse koalitsiooni. Ja kui nüüd mu koduriik jõudis tagasi maailmaareenile ja sisenes ühinevasse Euroopasse täieõigusliku liikmena, ma mõistan, kui ettenägelikuks minu isa ja ta kaaslased-antifašistid osutusid. Ma keeldun mõistmast ja aktsepteerimast neofašistlikku lömitavat poliitikat, mida levitavad isegi selle sõja tunnistajate lapsed ja lapselapsed.
Samal ajal saan suurepäraselt aru, et Eesti ajalugu ei saa kirjeldada mustvalgetes toonides. Tunnen inimesi, kes sõdisid mõlemal poolel ja mitte isiklikest veendumustest, vaid hoopis teistel põhjustel. Samuti tunnen neid, keda viis Eesti korpusesse üleüldine mobilisatsioon. Tunnen neid, kes olid sunnitud samal põhjusel minema Saksa armeesse. Nagu esimesed polnud kõik kommunistid, nii polnud teised kõik fašistid. Ja see ongi meie väikese rahva, kes vägisi maailmasõtta tõmmati, draama. Ajalugu ei jäta väikeriikidele tavaliselt mingit võimalust suurriikide tormikeerisest kõrvale jääda.

Meie perekonna kaitseingel
… Minu heade tuttavate hulgas on Helmut. Imeline inimene, kellega üpris ebaharilikul viisil tuttavaks sain. Paarkümmend aastat tagasi aitas ta mu naisel ja tema õel välja tulla metsast, kuhu nad eksinud olid. Pärast seda on ta meie pere kaitseingel. Ja alles palju hiljem sain ma teada tema loo.
Ka tema mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Ta ei varjanud seda pärast sõda, mistõttu saadeti Kolõma vangilaagrisse. Ta istus seal Hruštšovi "kellahelinani". Naasis Eestisse. Vene naisega, kellega kohtus GULAGis. Ja kolme lapsega, kellest üks oli invaliid. Talviti käis Helmut haige lapsega metsa suusatamas, et tal lihased taastuksid. Helmutile ma paneksin personaalse ausamba. Kui inimesele, kes saatuse kiuste jäi Inimeseks. Kui inimesele, kes mitte kunagi ei spekuleerinud oma minevikuga. See oli tema isiklik elulugu. Aitäh Sulle! Olen Sinult palju õppinud.
… Tean, kuidas mu isa armastas oma vanemat venda, kes hukkus 1930. aastatel kusagil Siberis. Isa pani mulle nime oma venna auks ja mälestuseks. Tundes ka ise oma nime kaudu kauget puudutust isa vennaga, asusin otsima tema jälgi. Kaua ei leidnud ma midagi. Ja alles nüüd, pool aastat tagasi, jõudsin "Memoriaali" Orenburgi osakonna internetileheküljele ja sain teada, et Vladimir Hansu poeg Velmani mõistis "troika" 1938. aastal süüdi. Ta lasti samas kohe maha kui rahvavaenlane.
Ka minu emapoolne vanaisa Boriss Krõlov sai otsa kusagil Põhja-Venemaal. Ta oli Lenini leppimatu vastane. Levis tume lugu, et vanaisa reedeti Eestis ja saadeti Nõukogude Venemaale. Mu ema oli muide veendunud, et ta isa hukkus Solovkas. Usun ema läbinägelikkusse, sest ta valdas erilist sisemist tunnetust, hämmastades sellega paljusid, kes teda tundsid. Kui olin ise 1989. aastal Solovkas, tundsin seal tõepoolest midagi sügavalt isiklikku …

Stalini peksmine täna julgust ei vaja
Mul on kõik isiklikud põhjused jätta omaks võtmata nii stalinism kui ka natsionalism. Kuid loodan, et terve mõistusega suudan vahet teha ideoloogial ning ajaloolistel faktidel. Hitleri rünnakut Poola vastu 1939. aastal tõlgendan mina kui rünnakut kogu Euroopa vastu. Ja 1941. aastal alanud sõda Nõukogude Liidu vastu tõlgendan kui sõja alustamist ka Eesti vastu.
Nagu täna väljendutakse, üleüldise globaliseerumise taustal ei saanud selles sõjas olla "kohaliku tähtsusega lahinguid" ega tillukesi huve. Sõjas on vaid üks pearindejoon. Võitja peab alati minema lõpuni, võidetu peab olema lõplikult purustatud. Ainult siis saab rääkida sõja lõpust. Nii juhtuski 1945. aastal.
Kahjuks üritab mõni tänane eesti poliitik ümber mõtestada nii sõda ennast kui ka tema Nürnbergi epiloogi. Täna, 13 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist, ei nõua suurt julgust, et virutada jalaga stalinismile. Samas on meil vaja kainet mõistust, et anda hinnang 60 aasta tagusele ajaloole. Just ajaloole endale, tõestisündinud faktidele. Mitte poliitilisest konjunktuurist lähtuvatele kirjeldustele. Kuid see aeg pole veel tulnud.
Küll aga on saabunud aeg mõelda. Arutlegem, kes oleme meie tänases Euroopas. Ja terves maailmas. Mõtleme ka sellele, miks tsiviliseeritud maailm tähistab teise rinde avamise aastapäeva, miks Pariis ja Praha on uhked oma antifašistide üle, ja lõpuks, miks Saksamaa säilitab võitjate mälestussambaid. Ja miks meie selle kõige taustal rüvetame langenute haudu ja jätkame sõda pärast sõda. Missugust võitu siis meie oleksime tahtnud?

Kas tõesti on tore, et hävitati kommuniste, juute ja mustlasi?!
Lugedes koguteost "Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi. 1940–1991" sattusin lausele, mida õudusega lugesin: "Saksa okupatsiooni ajal jätkus terror, kuid eesti rahva jaoks mitte enam sellise ulatusega nagu kommunistide võimutsemise ajal. Vahistati peamiselt kommuniste ja nende pooldajaid, hävituspataljonide mehi, juute ja mustlasi." (lk 6).
Raamatu koostajad on riikliku (!) komisjoni liikmed, kes uurisid okupatsioonide repressiivpoliitikat. Kas järeldame, et siin on esitatud riiklikku poliitikat kajastavad mõtted? Kas tasub nüüd imestada, et meie riigi poliitikas üldse ja eriti rahvuspoliitikas praktiliselt puuduvad saavutused. Iva on ju selles, et praegune poliitiline eliit on tsiteeritud lausega formuleerinud demokraatia aspektist mõeldamatu mõtte, et poliitilised oponendid ja rahvusvähemused eesti rahva hulka ei kuulu! Siin on midagi goebbelslikku …
Pärast selliseid ridu ei pane sõda ausammastega enam imestama. Ideoloogiline tera on kukkunud tänuväärsesse pinnasesse, mille "äraostmatud" on meisterlikult ette valmistanud. Nende punased plakatid on hakanud võtma pruune varjundeid. Ajaloos kordub kõik
8. mail 2005. aastal tähistab arenenud maailm 60 aasta möödumist Teise maailmasõja võidust – ja tähistab seda, selles pole põhjust kahelda. Kui mina oleksin riigipea, kutsuksin kokku kõik veel elus olevad veteranid, tõstaksin nendega koos pitsi ja ütleksin umbes nii: Teie hulgas oli kangelasi ja ohvreid. Ajalugu oli meie rahva vastu ebaõiglane. Kuid teie pole selles süüdi. See sõda lõppes 1945. aastal. Võtke mundrid maha, elage rahulikult. Meie riik ei maksa kätte kellelegi teist, sest me oleme – tugevad. Ja las südametunnistus ütleb teile ise, kes oli andunud võitleja Eesti eest, kes oli eksinu, kuid ei jäänud igaveseks tema vaenlaseks.
Ja 9. mail las kogunevad võidu sepistanud veteranid oma ausamba juurde. Neil on selleks ajalooline õigus.

Ajalugu või Jumal, mis vahet seal enam
… Tahaksin elada päevani, kui Eestisse kerkib mälestussammas, mis ühendab ja lepitab kõik, kes hukkusid selles sõjas, ja kuhu võiksid tulla erinevatel pooltel sõdinud. Miks ei võiks sellel sambal olla ema kuju, kes kummardub oma kahe eri mundreis hukkunud poja kohale. Siis ei lahvata vaidlusi seeüle, miks üks või teine on just selles mundris. Mälestusmärgi allegooria on kõigile selge, olenemata sellest, missugusest riigist või ühendusest nad tulevad. Ja ei tõuse ükski käsi seda sammast rüvetama, sest tähendaks see ju käe tõstmist oma ema, oma isa vastu.

Kuni minus püsib isa mälestus, kaitsen ja austan ma teda, sest loen ennast eurooplaseks. Ma ei vastuta täna mitte üksnes oma Eesti, vaid ka oma Euroopa eest. Ja vanakestega ma ei sõdi. Las nad elavad kooskõlas oma isikliku südametunnistusega.
Kui kellelegi tundub, et Nürnbergi kohus otsustas ebaõiglaselt, siis – eksisteerib ju ka teine kohus! Kohus, kuhu pole vaja saata apellatsioone, sest ta ootab nagunii meid kõiki. Presidente, poliitikuid, peaministreid; kõiki, kes elasid ja elavad. Nimetagem seda Jumala kohtuks, kus igaühele mõõdetakse tema enda tegude järgi.
Kes aga ei usu jumalat, võtku seda Ajaloo kohtuna meie kõigi üle. Kuigi – ajalugu või jumal, mis vahet seal enam.
Tõlkinud Urmi Reinde

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)