Kuidas rehkendada õpetlaste pensioni?

TOIVO ROOSIMAA,      24. mai 2006


Tartu ja Tallinna ülikoolid on juba mitu aastat menetlenud teenekatele dotsentidele pensionileminekul emeriitdotsendi nimetuse andmist, kuid erinevatel põhjustel on lahendused seni olnud mitte üldised, vaid pigem erandlikud.

Põhjusi on kindlasti mitmeid ja erinevaid, kuid olulisim on siiski see, et vastavalt ülikooliseadusele emeriitdotsendi tasude maksmist toetatakse (!) riigieelarvest. Tegelikult pole aga riik sellega võtnud endale mingit kohustust ega pannud ainsatki kohustust ka kõrgkoolidele.
Seadus lubab ülikoolide nõukogudel anda emeriitdotsendi nimetuse vähemalt 15 aastat dotsendina töötanud pensionilesiirduvale õppejõule. Ülikooliseadusesse 2003. a. algul tehtud täiendus lubab hakata maksma ka emeriitdotsendi tasu, mis võib küündida pooleni emeriitprofessori tasust; viimased saavad riigieelarvest iga kuu 4125 krooni. Kuna riik pole selleks ülikoolidele raha andnud ja oma eelarves neil vastavaid summasid pole, siis oodataksegi riigipoolset raha eraldamist emeriitdotsentide tasu (pensionilisa) maksmiseks.

Otsekui Paunvere koolis

Emeriitdotsentidele lisatasu maksmiseks on vaid Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ) tänavuses eelarves eraldanud 400 000 krooni, et maksta neile vähemalt 1000 krooni kuus. Riigis tervikuna on aga olukord otsekui … Paunvere külakoolis! Imelihtsat tehet, milleks Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühendus UNIVERSITAS oma abikäe ulatas, ei osata-taheta kasutada küsimuse tegusaks lahendamiseks.
Ühelt poolt võib kõrgkool nimetada teenekaid dotsente emeriitdotsentideks, millega neil tekiks lootus (õigus?) rohkem kui 2000-kroonisele lisale. Aga ta ei tee seda, sest riik ei ole emeriiditasude maksmiseks raha eraldanud.
Teisalt – riik on küll lubanud emeriiditasude maksmist omalt poolt toetada, aga ei tee seda, sest ülikoolid pole emeriitdotsente nimetanud (ainult TTÜ on andnud 22 emeriitdotsendi nimetust), mistõttu vajamineva summa suurus pole teada.
Oleme välja arvutanud, et kui emeriitprofessorite tasuks kulub aastas 12 miljonit krooni ja emeriitdotsentidele võib maksta sellest kuni pool, siis see oleks 6 miljonit krooni. Kuna võimalikke emeriitdotsente oleks 1,37 korda enam kui emeriitprofessoreid, siis, korrutades 6 miljonit 1,37-ga, saame 8,22 miljonit krooni. Seega rohkem kui pool rehkendusest on tehtud! Ehk tuleksid riigi finantsistid nüüd oma tehetega toime ja eraldaksid vajalikud summad?
Kuid on veel mõni probleem: nimelt – kelle kaudu need lisatasud saajani jõuavad ja millise ülikooli nõukogu omistab emeriitdotsendi nimetuse neile, kes on töötanud erinevates kõrgkoolides kokku enam kui 15 aastat dotsendi ja professori kohal enne vanaduspensionile jäämist, kuid kellel mitte üheski pole praegu nõutavat 15-aastast paiksust?
Kui üliõpilaste puhul peame soovitavaks nn akadeemilist hulkurlust, siis õppejõududel peaks 15 aasta jooksul erinevates kõrgkoolides töötamine olema tavapärane või isegi nõutav.

Kus on emeerituse kodu-ülikool?

Olgu näiteks toodud üks case. Praegu 67-aastane ja õppejõuna tegevuse lõpetanud isik töötas inseneriõpingute ajal lukksepana ning, läbinud erinevad ametikohad, oli 10 aasta pärast kombinaadi direktor; siirdunud statsionaarsesse aspirantuuri ja omandanud PhD kraadi, jäi teadustööle; 10 aastat pärast aspirantuuri astumist kutsuti ülikooli õppejõuks – esmalt vanemõpetajaks, seejärel töötas 18 aastat dotsendina TTÜ-s. Järgnes õppetooli loomine teises kõrgkoolis ning seitse aastat tööd dotsendi ja professorina. Kelle poole ja millise taotlusega peaks nüüd selline teenekas isik pöörduma?
Rektorite Nõukogu võiks käsitleda probleeme siiski mitte vaid üksikute kõrgkoolide raames, vaid kogu Eesti haridusmaastiku üleselt, – ning tegema vastavaid ettepanekuid nii valitsusele kui ka seadusandjale.

Kuna Eesti pensionistrateegia 2005 .a. raportis on Sotsiaalministeerium suhtunud eripensionidesse pigem eitavalt, siis toetan arvamust, et õppejõud võib emeriitprofessori või emeriitdotsendi nimetuse taotlemiseks pöörduda selle kõrgkooli nõukogu poole, kus ta on töötanud, omal äranägemisel, sidumata seda vanaduspensionile siirdumise töökohaga.
Emeriitprofessori või -dotsendi nimetusega kaasnev lisatasu tuleks aga riigil eraldada sihtotstarbeliselt sellele kõrgkoolile, mis andis isikule emeritus'e nimetuse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)