Kas austada tundeid või mõistust?

RAIGO SÕLG,      29. september 2004


Lihula skandaali varjus kiitis Partsi valitsus heaks NATO ametnike eesõigused, mis ületavad Eesti Vabariigi kodanikele põhiseadusega antud õigused

2. septembri istungil võttis valitsus muude küsimuste hulgas märkamatult vastu korralduse nr 650-k, mille sisuks oli ""Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppe" eelnõu heakskiitmine ja volituste andmine" (RTL 2004, 119, 1862). Korraldus on lakooniline ja koosneb vaid kahest punktist:
1. Kiita heaks "Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppe" eelnõu.
2. Volitada Eesti Vabariigi suursaadikut Ameerika Ühendriikides Jüri Luike kirjutama vabariigi valitsuse nimel alla punktis 1 nimetatud kokkuleppele.

Kokkulepe, millele valitsus 2. septembri istungil andis heakskiidu, on vastu võetud 20. septembril 1951. aastal Ottawas.
Samal istungil, vaid ühe päevakorrapunkti võrra eespool, võttis valitsus vastu ka korralduse nr 649-k, mille alusel samal õhtul eemaldati Lihulasse püstitatud mälestusmärk, mis tähistas 60 aasta möödumist Eesti kaitselahingutest. Selle teo tagajärjel lahvatanud tundeküllane skandaal täitis paljudeks päevadeks enamuse leheruumist ja uudistest, jättes varju teised 2. septembril valitsuse istungil langetatud otsused. Ometi võib nii mõnegi otsuse taga varjul olla palju enam, kui esialgu paistab.

NATO on puutumatu
Eesti valitsuse heakskiidetud kokkuleppe artiklis V on kirjas:
"Organisatsioonil (NATO-l – autori märkus) ja selle varal on kohtulik puutumatus, olenemata sellest, kus ja kelle valduses see asub, välja arvatud siis, kui asenõukogu esimees annab organisatsiooni esindajana selgesõnalise volituse loobuda puutumatusest konkreetses asjas. Sellegipoolest ei kehti puutumatusest loobumine täitmismeetmete ega vara arestimise suhtes."
Artikkel VI lisab:
"Organisatsiooni valdused on puutumatud. Selle vara on puutumatu läbiotsimise, rekvireerimise, konfiskeerimise, sundvõõrandamise ja muu sekkumise eest, olenemata sellest, kus ja kelle valduses vara asub."
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 9 lõike 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui need on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.
Siit saab loogiliselt järeldada vaid üht: juriidilistel isikutel võib olla vähem, kuid mitte mingil juhul rohkem õigusi kui füüsilistel isikutel. Ometi ei ole meie füüsiliste isikute vara puutumatu. Põhiseaduse § 32 esimese lause ütleb: "Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud." Seega ei tohi põhiseaduse kohaselt kellelegi eeliseid anda. Kas need põhiseaduse sätted on valitsuse liikmetel kahe silma vahele jäänud?
Kui eeltoodu ei kujuta endast kellelegi veel otsest ohtu, siis artiklid XII ja XIII tekitavad juba kõhedust. Artikkel XII kõlab järgmiselt:
"Isikul, kelle liikmesriik on määranud oma peamiseks alaliseks esindajaks organisatsiooni juurde teises liikmesriigis, ning lähetajariigi ja organisatsiooni ning vastuvõtjariigi ja organisatsiooni kokkuleppe kohaselt vastuvõtjariigis elavatel lähetajariigi ametnikel on samad eesõigused ja puutumatus kui samaväärse teenistusastmega diplomaatidel."
Põhiseadust tundval inimesel võiks isegi diplomaatide puutumatus tekitada küsimusi. Nimelt sätestab põhiseaduse § 12 selgelt, et kõik on seaduse ees võrdsed. Ka põhiseaduse § 9 lõige 1 rõhutab, et põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdsed nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
Puutumatuse andmist diplomaatidele võib mõista – see on edasiarendus ajaloolisest traditsioonist, et saadikut ei tapeta. Samuti on diplomaatide puutumatus sätestatud ammuste välislepingutega, mida loetakse põhiseaduseülesteks. Sama ei saa aga väita NATO-ga sõlmitava kokkuleppe kohta, sest vastavalt põhiseaduse § 123 ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Vabariigi valitsuse heakskiidetud kokkulepe seda aga selgelt on.

Eesõiguste nimekiri on pikk
Kokkuleppe artiklis XIII nimetatakse nende NATO ametnike eesõigused, kes ei ole organisatsiooni alalised esindajad. Et eesõiguste nimekiri on pikk, olgu siinkohal välja toodud vaid mõni näide. Neil isikutel on muu hulgas:
– sama puutumatus vahistamise ja kinnipidamise suhtes kui samaväärse teenistusastmega diplomaatidel;
– kohtulik puutumatus ametiülesannete täitmise käigus tehtud kirjalike ja suuliste avalduste ning tegude suhtes;
– isikliku pagasi puutumatus ja samad soodustused pagasi suhtes kui samaväärse teenistusastmega diplomaatidel.
Need eesõigused loovad teatud kodanikest Eesti Vabariigis "aadliklassi", kellele paljud Eesti Vabariigi kodanikele kohustuslikud seadused ei laiene. Selle taustal mõjub veidralt meie põhiseaduse § 13, mis ütleb: "Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides."
Senini on tõesti tundunud loomulik, et üheks põhjuseks, miks riik loodi, oli see, et see kaitseks oma kodanikke. Lugedes aga üha uutest välisriikide kodanikele laienevatest privileegidest see arusaam ähmastub. Oma kodanikud on jäetud kaitseta ja võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole siin enam midagi pistmist.

Kas põhiseaduse rikkumine kujuneb reegliks?
Valitsuse heakskiidetud kokkuleppe mittevastavus põhiseadusele ei ole sugugi esimene omalaadne juhtum. Kui ettevalmistamisel oli Eesti Vabariigi liitumine Euroopa Liiduga, juhiti riigijuhtide tähelepanu pidevalt sellele, et liitumine ei ole võimalik, ilma et muudetaks põhiseaduse § 1. Sellele seisukohale oli asunud ka põhiseaduse ekspertiisikomisjon oma lõpparuandes.
Hoolimata sellest otsustati ekspertide arvamust ignoreerida ja põhiseadust rikkuda. Ka liitumislepingule allakirjutamine 16. aprillil 2003. a ei toimunud põhiseaduse § 123 nõudeid järgides. Seda tunnistas ühel kohtumisel rahvaga ka välisminister Kristiina Ojuland, kes väitis, et põhiseadusega vastuolus olevale liitumislepingule kirjutati alla seetõttu, et valimistel olevat rahvas andnud selleks mandaadi.
Siinkohal tahaks veel kord rõhutada, et rahvas ega ükski riigiorgan ei saa anda mandaati põhiseaduse rikkumiseks. Kui leitakse, et mõni põhiseaduse säte võiks olla sõnastatud teisiti, tuleb see muuta põhiseaduses sätestatud korda järgides.
Mõeldes senistele nii ülalnimetatud kui ka -nimetamata põhiseaduse rikkumistele, tekib paratamatult mõte: kui kaugele võib rikkumistega minna, enne kui midagi selle vastu ette võtta? Põhiseaduse § 16 sätestab: "Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta." Kas ühel hetkel otsustatakse anda kellelegi õigus ka sellest sättest mööda vaadata? Tulles tagasi NATO ametnikele antava kohtuliku puutumatuse juurde, võiks arvata, et osalt seda juba tehtud ongi – piisab vaid ametnikul näidata, et ta pani kuriteo toime "ametiülesannete täitmisel", kui kuritegu lakkab olemast kuritegu!
Lugejad võivad arvata, et näen asju liialt mustades toonides, et tegelikult midagi ei juhtu. Võib ka viidata kokkuleppe sätetele, mis näevad ette puutumatuse põhimõttest erandite tegemise võimaluse, kuid see ei lohuta, sest kui eelmises lõigus tooduga sarnanevat tulevikus juhtuda ei võiks, siis milleks sellist lepingut üldse vaja on? Inimesed, kes nagunii kedagi ei tapa, ei vägista ega röövi, ei vaja ju seadust, mis kaitseb neid selliste tegudega kaasneva vastutuse eest.

Mida siis peaks tegema rahvas olukorras, kus riigiorganid põhiseadust rikuvad ja kaotavad ära riigi kohustuse oma kodanikke kaitsta? Ühe huvitava tee pakub välja põhiseaduse ekspertiiskomisjoni lõpparuanne, milles öeldakse: "Kui põhiseadusandja ei pea kinni temal lasuvast kohustusest, on suveräänsel rahval õigus heita tema põhiväärtustele mittevastav põhikord kõrvale ja kehtestada uus neile väärtustele vastav põhikord."
Muidugi on olemas veel võimalusi, millest üks on tabavalt kokku võetud Jacquini postulaadis demokraatliku valitsuse kohta: "Kellegi elu, vabadus või vara pole väljaspool ohtu, kui seadusandlik kogu istub koos."

Miks me seda teeme?
Loomulik vastus küsimusele miks me seda teeme? saab olla vaid, et tegemist on "hea riikidevahelise tavaga". Aga ikkagi, miks? Asjaloo mõistmiseks on paslik ära tuua akadeemik Pavlovi tundmatu õpilase tehtud loomkatse, mis peaks meile vastuse andma.
Puuris istus viis ahvi. Puuri lae alla riputati banaan, mille alla seati redel. Peagi läks üks ahv redeli juurde ja hakkas banaani poole ronima. Otsekohe pritsiti kõiki teisi ahve külma veega. Tekkis paanika ja ettevõtmine jäi katki. Mõne aja pärast üritas teine ahv banaani poole ronida, kuid tagajärg oli sama – teised uhuti külma veega üle. Varsti läks nii, et kohe, kui mõni ahv hakkas üles ronima, püüdsid teised teda takistada. Külma vett polnud enam vaja. Eksperimendi teises faasis võeti puurist üks "õpetatud" ahv välja ja tema asemele pandi uus, mujalt toodud ja "õpetuseta" ahv. Uus ahv nägi banaani, tahtis mööda redelit üles ronida, aga teised ahvid andsid talle lihtsalt tappa. Pärast järgmist katset ja keretäit ta juba teadis, et ronimisega kaasneb keretäis. Nüüd vahetati viiest ahvist järgmine taas uue vastu välja. Temagi läks redeli juurde ja temagi sai peksa. Ka esimene uustulnuk võttis tema karistamisest vaimustusega osa! Nii vahetati esialgu puuris olnud ahvidest välja ka kolmas, siis neljas ja viimaks viimane viieski. Iga kord kui uus ahv redeli juurde läks, ründasid teda teised. Suuremal osal ahvidest, kes teda kolkisid, polnud õrna aimugi, miks ei tohi redelist üles ronida või miks nad redelist ronijat kolgivad. Meenutame, et pärast kõigi esialgu puuris olnud ahvide väljavahetamist pole ainsatki puuris olevat looma külma veega pritsitud. Sellegipoolest ei lähe enam ükski neist isegi redeli ligi, et banaani järele ronida.
Miks siis? Sest nad teavad, et selline on tava! Aga mida teevad "kogemusega" ahvid mujal, seda võime üksnes oletada.

Inimesed, kes nagunii kedagi ei tapa, ei vägista ega röövi, ei vaja ju seadust, mis kaitseb neid selliste tegudega kaasneva vastutuse eest.

Tõdegem:
"Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppega ühinemise seaduse" eelnõu (437 SE) võeti Riigikogu menetlusse 13. septembril 2004. aastal ning kokkuleppe teksti mitteametlikku tõlget võib lugeda Riigikogu kodulehel.
Valitsuse kommunikatsioonibüroo kirjutab: "Peaministri seisukohaks on, et Eesti rahvas tegi Euroopa Liitu ja NATOsse astudes oma valiku, mis toob peale hüvede kaasa ka kohustusi. Eesti riik ei saa minna oma vaadetes otsesesse kokkupõrkesse oma liitlastega ja toetuda minevikukäsitluses Teise maailmasõja aegsele Saksa armee mundrile, mis demokraatlikus maailmas samastub üheselt natsismiga."
MIKS EI SAA?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)