Punaveteranidest ja dissidentidest

Ralf R. Parve,      17. juuli 2002




Kunagi lugesin koduloobülletäänist akadeemik Hans Kruusi tähelepanekuid, kes seadis sügava kahtluse alla veteranide mälestuste usaldusväärsuse ajalooallikana.

Hoomamatud vägiteod

Kruus meenutas "ajaloolist" laupäevakut, kus Lenin olla palki tassinud. Hiljem väitis mitusada revolutsiooniveterani, et just tema olla seda palki Leniniga tassinud. Akadeemik arvutaski välja, et ajalooline palk pidi olema vähemalt 500 meetrit pikk.
Loetu pani minugi arvutama. Igal 7. novembril ilmus välja veteran, kes olevat oktoobrimässu eel ja ajal Smolnõi punakaardi staapi valvates mööduvale Leninile ulatanud sõduripudru maitsmiseks oma puulusika. Taolisi mälestusi pandi kirja tuhandete kaupa. Lihtarvutusega selgub, et Lenin lahmis Smolnõi ees septembrist 1917 kuni 3. märtsi Bresti rahuni 1918 endale putru sisse 24 tundi ööpäevas. Muuseas, paar lusikaulatajat on tuvastatud ka Eestis. Nii tundubki, et kogu punajamas on Lenin süüdimatu, sest kugistas tol ajal vaid hirsiputru sisse.

Kuulsuseiha viib mõistuse

Ajalooformatsioonidest sõltumata on tuhandeid ja tuhandeid "lusikaulatajaid", kes soovivad end kõrvupidi tõstes pääseda eimillegi eest ajalooannaalidesse. Taoliste vabadusvõitlus piirdub näiteks partorgile saunas millegi halvasti ütlemisega, korra punavalimistele mitteminemisega või teki all Ameerika Hääle kuulamisega.
Nad on pööraselt õnnelikud, kui pääsevad mingisse nimistusse. Teadsin minevikus üht sedalaadi tegelast, kes ostis putkast kõik Õhtulehed kokku. Sest sündmusterubriigis oli märgitud, et too kodanik ületas vales kohas raudteed ning sai 1 rubla trahvi. "Minust kirjutati ajalehes", teatas mees õnnest särades ja tuttavatele lehte kinkides. Nüüd saaks ta lisada, et õõnestas oma teoga nõukogude võimu.
Taoliste veidrate mõtetega ma uinusingi. Kuid unesnähtu väärib taas kirjapanekut.

Sosin ja kinnitõmmatud kardinad idiotismi sümbolina

Igavesti vastikud unekaadrid. 1940. aasta suvi. Eestisse saabuvad seltsimehed. Seejärel ilmub unne rühm kohalikke ja edasipüüdlikke tegelasi, kes nii ENSV aastapäevadel kui ka oktoobrimässu aastapäevade puhul meenutavad ajakirjanduses tõsimeeli oma ängistavat minevikku.
Nimelt olla nad vastiku kodanlise Eesti ajal järjepidevalt kogunenud kellegi korterisse ja tõmmanud kohe akendele ette paksud mustad kardinad. Et KaPo nuhid ei näeks, kuidas nad salaja seltsimees Lenin-Krupski surematut teost "Kuda teha?" ja Sankt-Leninburgis ilmuvat eesti kommude ajakirja Klassivõitlus loevad ning seejärel sosinal "Internatsionaali" laulavad. Taolise lobaga käisid punaveteranid esinemas oma tähtpäevade puhul ka koolides.
Taas olen oma unenäoga Eesti Vabariigis. Jälle näen kohalikke ja edasipüüdlikke tegelasi, kes jõulupühade ja vabariigi aastapäeva ajal meenutavad tõsimeeli oma ängistavat minevikku.
Nimelt olla nad vastiku Nõukogude Eesti ajal tõmmanud oma akendele ette paksud mustad kardinad. Et NKVD või KGB nuhid ei näeks, kuidas nad süütavad jõulupuul küünlad, kuulavad Soome raadiost jõulumuusikat ning Ameerika Hääle jõulutervitust ja laulavad sosinal "Püha ööd". Taolist loba avaldatakse nüüd ajakirjanduses ja esitavad "dissidendid" koolides.
Äkki muutub unenägu pilusilmseks. Kõikjal näen kõrgete põsenukkidega ülemusi. Ja taas ilmub välja rühm kohalikke ja edasipüüdlikke tegelasi. Nad väidavad, et vastiku EV ajal tõmbasid akendele ette mustad kardinad. Et KaPo agendid ei näeks, kuidas nad Mao Zedongi sünnipäeval, iga aasta 26. detsembril, söövad salaja puupulkadega riisi ning mulgi kapsaid ja loevad sosinal esimees Mao luuletust tema poolt üle Jangtse jõe ujumise teemadel.
Ja taas on taolistele veterandissidentidele avatud ajakirjanduse veerud ning koolimajade uksed omakasupüüdlikuks propagandatööks.
Taamalt kuulen prantsuskeelset hüüdu - "Liberté" ehk eesti keeli "vabadus".
Ärkan. Väljas hahetab. Olen mitte taashõivatud Eestis, vaid kodus, Eesti Vabariigis, oma voodis. Öösel on televiisor lahti jäänud ning ma ei kuulnud unesegadusest ärgates mitte prantsuskeelset vabadushüüet "Liberté", vaid hoopiski hügieenisidemete "Libresse" reklaami.
Oli ikka jube uni küll! Kuid kui kokkulangevad on meie reaalsus ning meie unenäod?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)