Kas tunned tukivingu?

Valitsuskoalitsiooni kurss riigi aina õhemaks muutmisele on ummikuni jõudnud. Enam ei veena peaministri, sotsiaalministri jt jutud sellest, et sedamööda, kuidas Euroopas imetlemist vääriva kiirusega arenevat Eesti majandus, ka sotsiaalsfäär, meie kõigi heaolu aina tõusvat. Et mida madalamaks tehakse maksud, seda rohkem jäävat inimestele raha kätte ja nad ise saavat otsustada, mida nad sellega teevad jne.

Paraku on Eesti sotsiaaltaristu aina õhemaks hööveldatavas riigis (toda õhukeseks hööveldamist nimetavad Ansip & Co igakülgselt teaduslikult põhjendatud riigijuhtimiseks!) muutunud niivõrd niruks, et rahvas rändab paremat palga- ja sotsiaalkeskkonda otsides Eestist massiliselt välja ning kodu-Eestisse jääb järjest vähem maksumaksjaid.

See protsess on muutunud ilmselt pöördumatuks, sest näiteks Soomes, Rootsis, Norras või Saksamaal töötavate noorepoolsete vanemate lapsed saavad sealsetes koolides muukeelse hariduse ja asukohamaa kultuurisuunitluse. ning kodumaal käiakse aina harvemini. Nemad enam ei seostagi oma edasist elu Eestiga, ning sestap on meie valitsuse õhukese riigi kursist kramplik kinnihoidmine eesti rahvale ja Eesti riigi tulevikule ilmselgesti hukatuslik. Sisuliselt öeldes: lausa riigivastane.

Selle nädala teisipäeval ütles üks kolleegidest neljapäevaks Tallinnas plaanitud ühistransporditöötajate ülelinnalise streigi kohta: "See on ju riigivastane!"

Riigivastasuse all mõtles ta mõistagi seda, et paljud inimesed ei pääse siis ju töölegi. Nende ametipostile ilmumata jäämine aga kahjustab nii linna- kui ka riigiasutuste normaalset tööd, (era)ettevõtetest rääkimata. Ja nõndaviisi puudu jääv toodanguosa jätab ettevõtjad ilma osast tulust ja sedakaudu laekub riigile vähem maksutulu.

Aga ülelinnalise streikimise mõte selles ju ongi, et juhtida ühiskonna tähelepanu väljaastujate põhjendatud vajadustele.

Kui kunagi Lelles põhikooli internaadis elutsesin, panid grupiliidri seisundi saavutanud tugevamad koolipoisid mõnikord nõrgematele rusika nina alla ja küsisid tehtult hirmutaval häälel: "Kas tunned tukivingu?" Seesuguse sammu mõte oli ähvardavalt hoiatada, et nõrgem kaasõpilane, kelle nina alla oli rusikas sirutatud, võtaks asja tõsiselt ega üritaks kuidagiviisi talle esitatud jõudemonstratsiooni eirata.

Kui seda "tukivingutamist" nüüd seostada või lausa võrrelda pikka aega viletsal palgal virelema sunnitute streikimisega, siis on ju päevselge, et valitsuskoalitsiooni sunnitakse ähvardavat tukivingu sisse hingama. Aga kas reformikate juhitav võimuliit suudab-oskab sellest hoiatusest järeldusi teha ning hakkab viimaks ka sisuliselt otsima võimalusi õpetajate jt tegelikult üpris tagasihoidlike palganõudmiste rahuldamiseks? Arvan, et pigem mitte.

Sest haridusminister Aaviksoo suvatses teisipäeval teatada: tänavu polevat võimalik mitte minginegi palgakergitus ja alles tuleva aasta 1. jaanuarist tõstetavat noorõpetajate kuutöötasu 700 euroni (ilmselt - miinus maksud?), kusjuures praegune palk on... 608 eurot!

See pisikergitus meenutab hiljutist miinimumpalga tõstmist, kui senisele palganumbrikesele lisati... 9 eurot. Miinimumpalk tõsteti sellega 290 euroni.

Järelikult on meil septembris taas oodata "riigivastaseid" sündmusi õpetajate ja paljude nendega solidariseeruvate kodanike streikide näol. Sest valitsuskoalitsioon pole esialgu suvatsenud hoiatavat tukivingu tunda ega tunnistada. Järelikult tuleb seda neile nii kaua tunda anda, kuni see ving viimaks sõõrmetesse ja teadvusse jõuab.

ANTS TAMME, ajalehe Videvik toimetaja

See kirjutis ilmub Videvikus homme, 8. märtsil.

Jaga |