Milline on minu Eesti aastal 2020

Essee pealkirjas esitatud küsimusel on eeldatavasti kaks tahku: kas minu Eesti kui minu soov ja ettekujutlus tulevasest kodumaast või reaalsus, faktidele tuginev analüüs koduvabariigi saatusest.

Esimene tahk avaks võimaluse rääkida oma soovidest ja unistustest, ettekujutusest, ideaalmaastikust. Teise tee valimine eeldab rohkem asjatundlikkust väliste näitajate osas ning vähem sisekaemust. Lapsepõlve kooliõpikutes oli jutt eeslist (peategelase olemus viitab jutu võõramaisele päritolule, seega ei saa öelda sissejuhatuseks „juba vanad eestlased armastasid öelda...“), kes pidi valima kahe heinakuhja vahel, kuid suutmatusest otsustada sootuks nälga suri. Mina ei ole eesel, vaid laia haardega lobasuu, ning käsitlen mõlemat tahku.

Olukord 2012. aasta kevadel

Enne tulevikku viseerimist kontrollime olemasolevat olukorda. Eesti keskmine brutopalk oli 2011. aasta IV kvartalis 865 eurot ja rahvaarv 1,32 miljonit (http://www.stat.ee/pohinaitajad). Kasvavad palk, hinnad, SKP, import, eksport. Kahanevad rahvaarv ja tööpuudus. Inimesi on aina vähem, aga nad on rikkamad. Samas kasvavad kulud. Ehk kellel palk parasjagu kasvanud ei ole (avalik sektor), sel sissetulekud kahanevad, ja naabreid jääb ka vähemaks. Naabreid jääb vähemaks ka neil, kel sissetulek korras, kui nad ei ela just Harjumaal või mõningates Tartu ümbruse valdades.

Teadupärast on seal ka sissetulekud paremad, ning õnnelikumad inimesed saavad nautida üksteise seltsi (nüüd vist ütlesin, et õnn seisneb rahas – kahtlemata pole nii mitte: õnn seisneb raha olemasolus). Kuskil Peipsi veerel, Kohtla-Järve uulitsatel või Järvamaa lõpututes avarustes elab see-eest kontingent, kes ei sünnita (Eesti kõrgeim iive on Tartu- ja Harjumaal), on vaesem (suurim keskmine sissetulek on Harju- ja Tartumaal), kaotab enim naabreid (väljaränne on negatiivne kõikjal peale Harju- ja vist ka Tartumaa). Töökohti napib hetkel igal pool, kuid enamikes maakondades on tööhõive nii absoluutarvudes kui ka pikemas perspektiivis vähenemas. Kuritegevuse tase on arvestatav, kuid võrreldes kümmekonna aasta tagusega on kaotanud oma päevakajalisuse.

Teistega võrreldes

on Eesti elatustase enam-vähem võrdne Poola, Ungari ja Slovakkiaga, edestades Lätit ja Leedut ning kippudes maha jääma Tšehhist. Vahe arenenud Euroopaga on endiselt masendavalt suur, olles Soomega võrreldes neljakordne, Iirimaaga võrreldes viiekordne. Märksa põnevam on võrdlus SRÜ maadega. Venemaa elatustase jääb meist maha ehk kolmandiku võrra, aga Ukraina oma juba viis korda, Tadžikistan umbes 20 korda. Sama muster kordub muude elu ja riigi kvaliteeti iseloomustavate näitajate juures. Kuritegevus, suremus õnnetuste läbi, riigi läbipaistvus ja ka lihtsalt inimeste õnnelikkus on läänepool valdavalt meist paremate, keskel samade, idas halvemate näitajatega.

Ühiskonna vaimne seisund

on kevadel 2012 päris huvitavaid pöördeid võtmas.

Kakskümmend aastat on „esimeses Eestis“ valitsenud selgelt optimistlik suhtumine „vaadake-mida-me-saavutame“. Nii nagu nõukogudeaegsed ajalehed kandsid ette uutest rekorditest terase- ja piimatoodangus, nii armastavad praegused arvamusliidrid ja ajakirjandus hõisata edetabelikohtade, toodangu kasvu, elatustaseme tõusu ja mille kõigega veel. „Teine Eesti“ vaatab sel ajal „Politseikroonikat“ ja „Võsareporterit“, hoiab kapis poolikut plokki „More'i“ (loe: Moorjet) ning suure tõenäosusega käib Soomes/Norras tööl.

Kõigest sellest mõjutatuna on „teise Eesti“ suhtumine oma riiki ja maasse umbusklik ja pessimistlik ning eriti venekeelsete puhul mitte eriti patriootlik. Patriotismi jagub looduse ja toiduainete, vähem riigi kui institutsiooni suhtes.

Aeg-ajalt

saabuvad mustad murepilved ka ametlikku ja avalikku retoorikasse. Üks päris korralik pessimismilaine on nüüd just Eesti avalikkuses koha sisse võtnud. Inimesed on hakanud enam kahtlema – kas tulevik ikka on helge?

Kas tulevik ikka on helge?

Eesti tõenäoline areng aastani 2020

Väga ebatõenäoline on läbivalt positiivse trendi saabumine rahvastikuprotsessidesse. Esimene tõsiselt alamõõduline põlvkond, 1992. aastal sündinud, on juba praegu 20-aastased. Seega, sünnitusealiste põlvkondade rahvarohkus ei anna põhjust arvata sündivuse tõusu alanud aastakümnel. Vastupidi, seis on sitt, ja see ei ole meie tuleviku väetis (parafraseerides Lennart Merit). Praeguste sünnitajate põlvkondades on 20–25 000 inimest. Aastal 2020 on neid kuni poole vähem. Seega on oodata sündivuse langust sügavikku nimega „alla 10 000 lapse aastas“. Suremus see-eest jääb 15 000 kanti, kuna 1930.–1940. aastail sündinud ei ole eriti innukalt välismaale putkamas. Surm varitseb neid kodukamaral.

Miskit hullu peab juhtuma

arenenud maailmas, et Lääne- ja Põhja-Euroopa elatustase langema hakkaks. Võlakriis esitab võimaluse, et ees ootab „kadunud kümnend“ – periood, mil Euroopa majandus sumbub stagnatsiooni või koguni stagflatsiooni [seisund, milles majanduse kogutoodang kas ei kasva või langeb ja ühtaegu toimub pidev hinnatõus – Toim.]. Sellest hoolimata jääksid keskmised kuupalgad 3000 ja 4000 euro vahele. Isegi majanduskriisi tingimustes säilib nõudlus Ida-Euroopa tööjõu suhtes, kuna väiksema palgasooviga, kuid samade oskustega tööjõu kasutamine annab nii vajalikku majanduslikku kokkuhoidu. Reaalpalga 5% aastakasvu juures oleks keskmine palk Eesti Vabariigis 55% kõrgem ehk 1340 eurot. Soome elanike keskmine sissetulek oli 2009. aastal 3127 eurot (http://virgokruve.eu/2011/10/12/keskmine-palk-soomes-3127e-ja-eestis-635e-kuus/, seejuures erineb andmekogumismeetod. Soome keskmine palk saadakse maksude laekumise kaudu ja palga alammäär on 1200–1300 eurot.

Arvestame Soome palgakasvuks tagasihoidliku ühe protsendi – 2020. aastal võiks põhjakaldal keskmiseks palgaks arvestada ehk 3300 eurot ja alampalgaks 1300–1400 eurot. Seega, positiivse stsenaariumi korral väheneks palgalõhe neljalt korralt 2,5 korrale. Kui Eesti suudab oma tööhõive korda saada, siis võib eeldada, et 2,5-kordse palgalõhe puhul hakkab välismaale minejate hulk küll kokku sulama, aga patt oleks eeldada, et juba välismaal olijad kodukamarale tagasi tuleks. Meist ida pool olijatele ei oleks ka siis Eesti eriline tõmbekeskus, kuna Venemaa arenenumates piirkondades on sissetulekud juba praegu Eestiga samal tasemel. Seega jäävad rändeprotsessid selle dekaadi jooksul samal suunal liikuma.

Elu-olu on küllaltki ennustatavad

Romulaisse ja metallikokkuostu hakkavad jõudma sel sajandil valminud autod ja kütusehinnad ületavad 2 euro maagilise piiri. Elektrit tehakse endiselt põlevkivist. Bussiliiklus on kaugemates Eesti nurkades pisut hõredamaks jäänud. Tapetakse sadakond inimest aastas, kuid liikluses hukkub veel kõigest 60–70 kaasmaalast (autod muutuvad turvalisemaks, liikluskultuur paraneb). Joomine pigem väheneb – praeguselt 9,73 liitrilt (http://www.alkoinfo.ee/et/faktid/alkoholitarbimine-eestis) hinge kohta näiteks üheksale liitrile. 2020. aasta olümpiamängudel panustaks ühe Eestile tuleva medali peale. Õhtulehes on endiselt pealkirjad stiilis „kõik kohad olid verd täis“.

Paberajalehtede ja raamatute osakaal pigem väheneb. Ja see on minu meelest halb – internet hajutab tähelepanu, seega muutuvad uudised lühemaks ja vähem arutlevaks. Sõnavarasse on jõudnud hunnik uusi slängisõnu ning teist sama palju vanu on sealt välja langenud.

Sky Plusi edetabelites domineerivad endiselt afroameerika lauljate üheülbalised tantsulood, sekka imalaid ballaade. Küll ei ole kindel, kas Vikerraadio ja Kuku ikka küsivad veel kuulajate arvamust oma päevaprogrammides – vast on kuulajad juba väsinud asjatundmatute inimeste tekitatavast mölast.

Telepurgist on kadunud laulu- ja tantsusaated ning asendatud mõne innovatiivsema ajuvaba meelelahutusžanriga. Meenutagem, 10 aastat tagasi valitsesid telemaastikku reality-show'd, nüüd ollakse neist väsinud. Koolides õpetatakse lastele, kuidas islam ja homoseksuaalsus on head ning ei midagi taunimisväärset, kuid ühiskond tervikuna ei arva ka 2020. aastal päris nii.

Marianne Mikko on prostitutsioonivastasest võitlusest loobunud, sest Eesti on prostitutsiooni ärakeelanud igas vormis, et sarnaneda vähemalt mõnes tühiseski küsimuses Põhjamaadega. Valimistel antakse enamik hääli e-häältena.

Infra ehk taristu

Tallinna–Tartu maantee on neljarealine kuni Mäoni ja Saaremaa silda pole ikka veel. Rail Balticat ei ole veel valmis ehitatud, aga ta siiski tuleb. Kõrvalteede asfalteerimine jätkub. Koidula piiripunktis ulub endiselt tuul ja reisironge sõidab Eestist välja kolm: Tartu–Riia, Tallinn–Peterburi ja Tallinn–Moskva. Järjekorrad Vene piiril hakkavad järeleandma ning Venemaa ja Euroopa Liidu vahel kehtib viisavabadus. Salasuits ja -kütus liiguvad sama vilkalt edasi kui praegu, sest Putin ja Eesti valitsus tõstavad aktsiise samas taktis.

Kes on Eesti Vabariigi valitsuse peaminister, seda ei oska öelda. Pigem mitte-reformierakondlane. Eesti esimese tuumajaama ehitus pole veel alanud, sest Ignalina projekti läks palju raha kaduma, ja halb investeering segab uue energialiigiga ise tegelemast.

Tallinna sadam on endiselt üks võimsaimaid regioonis. Tallinna lennujaam ja Estonian Air on üks suur rahaauk, kuhu miljonid justkui vesi Sarumoni sepikotta sisse valgub. Tallinna linn on üle läinud tasuta ühistranspordile, aga vahepeal võimule tulnud parempoolne linnavalitsus on vähendanud bussiliiklust kokkuhoiu mõttes niivõrd, et see hakkab Tartu ühistransporti meenutama. Trammiliini Lasnamäele pole ikka veel. Maapiirkondades lammutatakse mahajäetud keskasulaid, elamute soojustamine jätkub. Harjumaa põldude täisehitamine jätkub.

Milline on minu nägemus ideaalsest Eestist?

Ideaalses Eestis võiks maarahvastiku paiknemine ja arvukus ligikaudu sarnaneda 1970. aastaga ning linnaelanike arv ja paiknemine tipphetke ehk 1991. aastaga.

Nõukogudeaegne leibkond (3,1 inimest keskmiselt) ei ole tänapäevastele oludele vastav, seega, elamispinda oleks siiski rohkem kui 1970/1991. Möönduse ülespoole teeks ka Harjumaa põlluarendustele ning majandite keskasulatele. Kokku oleks vabariigis umbes pool miljonit maaelanikku ning 1,1 miljonit linnainimest. Seega, normaaltasand edasiliikumiseks oleks 1,6 miljonit. Sellisel juhul oleksime 1991. aastal alanud kukkumise tagasi teinud.

Elamufondis

on ka praegu veel liiga suur osa kortermajadel. Elatustaseme tõusu juures tekib inimestel ju soov ka elamispinda laiendada. Kortermajad on sobilikumad siiski vaesematele, ükskõiksematele (ei pea eriti millegi eest hoolitsema), üksildasematele ja püsimatutele, kes ei vaja mitte suurt, vaid kergesti ülalpeetavat elamispinda. Iseäranis ebaratsionaalne on paneelarhitektuur maapiirkondades.

Eramaja annab vaikses maanurgas veel mingit tegevust – rohke vaba aja ning võimaluste vähesuse kombinatsioon ajaks tõesti jooma.

Teedel

pole enam auke. Kruusateed poleks treppis. Raudtee kui sümpaatse transpordiliigi osakaal tõuseks, see aga eeldab teatavat regulatsioonide, suhtumise ja raudteevõrgu arengut. Tartust võiks Pihkvasse lõpuks ometi laev sõitma hakata.

Tallinna–Tartu lmaantee õpuni neljarealiseks ehitamist ma ei toeta, sest see läheks juba raharaiskamiseks; lisaks keskkonnakulu kruusa, liiva, raisatud maapinna ja bituumeni näol. Eesti Rahva Muuseum võiks enne Raadi mõisa korda teha, kui klaaspaleesid püstitama hakatakse.

Ideaalühiskond

on tolerantne ilma vajaduseta seda rakendada.

Mulle teeks au elada Eestimaal, kus kõik poliitilised liikumised on ühtmoodi au sees, ajades siiski üht ja kõigile arusaadavat joont.

Mulle teeks au elada Eestimaal, mis on täis tahet end kaitsta välisvaenlaste füüsiliste ja vaimsete rünnakute eest, vajamata vaenulikke naaberriike ja kultuure (ja neist fantaseerimata).

Teeks au elada maal, kus inimestel on korralikud pered, kuid õhtu ei sumbuks väikekodanlikku vaikusesse.

Teeks au elada maal, kus kütus on nii odav, et teeb tuju heaks, kuid inimesed sõidavad teadlikkusest siiski ühistranspordiga.

Teeks au elada maal, kus poleks ei homosid ega homofoobe (poliitiline ebakorrektsus, andke andeks!).

Au oleks elada maal, kus mitte-eestlasi koheldakse võrdväärsena teistega, kuid kõikjal kehtib eesti keel ja eesti meel. Ning kui kasutataksegi näiteks vene keelt, siis mitte sellepärast, et seltskonnas pole eestlasi, vaid osapooled on kokku leppinud täna vene keeles rääkida (mitmerahvuselise seltskonna puhul). Eneseharimise mõttes.

Au teeks elada Eestimaal, kust saab viisavabalt liikuda igale poole, kuid sellegipoolest ei läheks keegi siit päriselt ära. Ja neegrid ning muud vahvad lõunamaamehed on õnneks ka praeguses Eestis konutamas mitte kaubanduskeskuste väravais, vaid korvpalliväljakutel ning raamatukogudes. Tänaval saab aeg-ajalt küll peksa (elu peab huvitav olema), aga mitte kunagi niipalju, et hambaid ehk raha vähem ja luumurde rohkem oleks.

Talv on külm ja suvi soe. Viin on külm ja saun soe. Inimesed on ilusad. Raha on vähe, sest seda pole vaja.

Tõsiselt rääkides,

meid võiks olla pisut rohkem. Me võiks olla pisut õnnelikumad, rikkamad, sotsiaalselt kindlustatumad, ühtsemad ja ilusamad. Targemaks me niikuinii ei saa, sest juba Rein Lang ütles, et „lollide hulk ühiskonnas on konstantne“. Vähem bürokraatiat ja rohkem seksi.

Jens Raevald on pärit Jõgevalt, on Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige, pärast õpinguid Tartu Ülikoolis elab ja töötab Tallinnas.

Jaga |