Me oleme hästi hakkama saanud?!??

Hästi-halvasti on loomulikult suhtelised mõisted, millel on mõte vaid võrdluses millegagi. Loogika ütleb, et väita head hakkama saamist võime juhul, kui Eesti on suutnud toime tulla vähemalt ühega alljärgnevatest.

Vale nr 1

Majanduslangus (ja teised kriisi negatiivsed ilmingud) Eestis osutusid väiksemaks EL keskmistest.

Statistika näitab igatahes vastupidist. Eestist (2008 -5,1%, 2009 -13.9% ja 2010 I kvartal veel -2,6 %) veidi suurem oli koguprodukti langus vaid Lätis, tsipa väiksem Leedus. Teistes riikides on langus olnud juba märksa väiksem (neist suurim Iiri 2008 -3,5% ja 2009 -7,6%). Võimalik, et mõnes, eelkõige Kreekas ( 2008 +1,3%, 2009 -2,3% ja 2010 prognoos -3.0%), aga ka Rumeenias ja Bulgaarias, see kestab veel jupp aega, kuid vaevalt summa ületab Eestit. EL keskmine langus (-4,2%) aga oli Eestist palju väiksem; parimad riigid nagu näiteks Poola on aga kogu aeg olnud plussis.

Teiseks kriisi suurust iseloomustavaks üldtunnustatud näitajaks on tööpuudus. Tooksin ära suurima tööpuudusega riigid oktoobris 2009 ja juulis 2010 (hilisemad andmed on „auklikud") EL keskmine oktoobris 2009 oli 9,4%, must nimekiri: Läti 19,9%, Hispaania 19,0%, Leedu 15,9%, Eesti 15,6%,  Sloveenia 13,8%, Iiri 13.0%.

Siis tuleb suurem vahe. Juuni 2010 oli EL keskmine 9,6%.

Must nimekiri: Hispaania 20,2%, Läti 19,4%, Eesti 18,6%, Leedu 18.%, Slovaki 14.4% ja Iiri 13,7%. Mõnes riigis, näiteks Saksamaal, pole tööpuuduse kasvu kriisiperioodil olnudki.

Vale nr 2

Majanduslangus Eestis oli küll suurevõitu, kuid hästi lühiajaline.

Kahjuks pole see olnud nii. Tänase seisuga võime väita, et SKP oli miinusmärgiga Eestis 9 kvartalit, enamikus EL riikides 4‒6 kvartalit. Meid „lööb" selle näitajaga Läti, kus selle aasta II kvartal oli miinuses (III andmeid veel pole) ning ilmselt ka Kreeka, kus langus algas hiljem, aga tõusu  pole veel näha; võimalik et ka Iiri ja Rumeenia, kus ka langus jätkub. Pole me Euroopas heas nimekirjas ka selle näitaja alusel.

Vägisi kummitab laul „Viis viimast".

Vale nr 3

Majanduslangus oli väiksem kui varasemate kriiside ajal.

Maailma rängimaks majanduskriisiks on 1929.‒1932. aasta Suur Depressioon. Selle aja statistika Eestis oli teistsugune kui praegune, ka oli majandussituatsioon erinev. Seetõttu ei tahaks nende andmete võrdlust küll absolutiseerida, kuid vahed on nii suured, et räägivad siiski selget keelt.

Mitte just kõige soliidsemad allikad räägivad, et neil aastatel vähenes Eesti kogutoodang umbes 5%. Põllumajandustoodang, mis oli sel ajal ülioluline, aga isegi kasvas. Vahe praeguse summaarse miinusega üle 23% on igatahes selge.

Maksimaalseks töötute arvuks pakuti sel perioodil 16 000 (Mitte 160 000!) Võrreldes praeguse arvuga, millele tuleks lisada veel need kümned tuhanded, kes otsivad tööd välismaalt, on vahe igatahes suur. Isegi kui arvestada talumajanduse dominanti sel perioodil, ei ole pilt mitte praeguse kriisi kasuks.

Ka kriisi kestus oli siis lühem. Tänu president Pätsi energilistele abinõudele suutis Eesti selle ületada vähem kui 1,5 aastaga. Täpset statistikat, mis võimaldaks anda andmeid kvartali täpsusega, sellest perioodist leida ei õnnestunud. Aga ajalehtede kirjutised lubavad kindlalt väita ‒ mitte üle 1,5 aasta.

Vale nr 4

Me kasutasime kriisi aega ära uue tõusu eelduste loomiseks.

Mitmed riigid seda tõesti tegid. Näiteks Rootsis tutvustati mulle suurt ja põhjalikku uurimust, mis erialadele on parim koolitada töötuks jäänuid nii, et see tagaks Rootsi maksimaalse arengu ka 10 aasta pärast. Meil? Pole nagu kuulnud sellistest perspektiivsetest ja sisukatest kavadest.

Anekdootlikult kõlab 2009. aasta algul ühe minu tuttavaga juhtunud lugu. Ta koondati klientuuri vähenemise tõttu SPA-st massööri kohalt. Tööhõiveametis pakuti talle ümberõpet, ja kui ta küsis, kelleks, siis esimesena pakuti - massööriks. Seal lihtsalt olid vanad andmed SPA-de kiire kasvu perioodi vajadustega.

Küll aga võib nõustuda äriliidrite (Neivelt, Vare jmt.) seisukohaga, et Eestis jäid kriisiaegsed positiivsed struktuurinihked väikeseks. Loomulikult saab spekuleerida selliste näitajate ümber nagu eelarve tasakaal, välisvõlg, inflatsioon, maksebilanss jne. Kuid makromajanduslikud koolkonnad ei pea neid üksmeelselt majanduskriisi suurust iseloomustavateks näitajateks. Kas üldse mitte  või dominantselt.

Järeldus on küllaltki valus - me ei ole majanduskriisiga hästi toime tulnud. Majanduskriis Eestis (ka sarnast majanduspoliitikat viljelevates Lätis, Leedus ja Iirimaal) on osutunud märksa pikemaks ja sügavamaks kui EL keskmiselt. Milline on siinkohal objektiivse situatsiooni, juhuse, majanduspoliitika ja valitsuse osa (kes kriisi perioodil mitte ei elavdanud majandust, vaid kasutas klassikalisi majanduse jahutamise võtteid), on muidugi omaette küsimus.

OLEV RAJU

Majandusekspert

Jaga |