Eesti maailmasõdades ja praegu

HERBERT VAINU,

80-aastane kunagine ajakirjanik ja ajaloolane

Väikesed rahvusriigid Eesti, Läti ja Leedu asuvad hellas ja ohtlikus tsoonis suurte indo-euroopa rahvusgruppide germaanlaste ja slaavlaste vahel. Neid pooli kutsutakse mõnikord ka lääne- ja idamaailmaks.

See hell ja ohtlik tsoon ulatub Põhja-Jäämerest Poolani. Mõnikord öeldakse, et koguni Musta mereni, võttes sisse ka nn lõunaslaavlased. Sinna kuulub kaks maa-alalt suuremat riiki - Soome põhjas ja Ukraina lõunas.

Pisut kaugemast minevikust

Võitlus germaanlaste ja slaavlaste vahel nende alade pärast algas juba 12.-13. sajandil. Algul olid eriti aktiivsed germaanlased. Pärast mõningate nende sissetungide tagasilöömist moodustasid Poola ja Leedu pikemaks ajaks ka teisi alasid haaranud suure kaksikriigi.

Läti ja Eesti alistasid saksa ristirüütlid. Mõnda aega kuulusid need alad küll täielikult või osaliselt Taani, Rootsi ja ka Leedu-Poola koosseisu. Oma juhtiva eriseisundi säilitasid baltisakslased iga korra ajal. Soome haarati teise väiksema germaani riigi Rootsi koosseisu.

Vahetevahel pidasid germaanlased ja slaavlased nende maade pärast nendel territooriumidel sõdu.

Pärast Põhjasõda läksid Eesti ja Läti Venemaa koosseisu, Soome autonoomse alana samuti. Ka Poola ja Leedu hakkasid 18. sajandil kuuluma osalt Venemaale, osalt Preisimaale ja Austria-Ungarile. Edasi tulid kiired muutused.

Ajaloo uurimise metodoloogiast

Riikide ja rahvaste ajalugu võib käsitleda erinevalt. Ühelt poolt, pöörates peatähelepanu vaid nendele rahvastele ja riikidele - seda nimetaksin lokaalseks meetodiks. Või vastupidi, põhjalikumalt käsitledes ümbruskonna ja kogu planeedi arengut ning selle taustal näidates väiksemate riikide sõltuvust üldpildist ja ka igaühe eripära. Seda võib nimetada planetaarseks meetodiks.

20. sajandil olid riikidevahelised sidemed tihenenud. Teaduse ja tehnika, sh sõjatehnika, areng oli loonud uue olukorra. Toimusid mitte ainult lokaalsed vaenutegevused, vaid ka kaks palju purustusi toonud maailmasõda. Neisse sõdadesse oli nii või teisiti tõmmatud kogu slaavlaste ja germaanlaste vaheline ohtlik tsoon.

Põhiliselt slaavlaste maal Venemaal, mis hõlmas ka mittevene alasid, kehtestati 1917. aasta lõpul koguni uudne sotsiaal-majanduslik süsteem, mida hakati nimetama sotsialistlikuks. Temast läänepoole jäävad riigid, sealhulgas ka väikesed Baltimaad, kuulutasid end kõik esmakordselt iseseisvateks. Relvavõitlus kestis siin kauem kui Esimene maailmasõda tervikuna. Kas siis kodusõjana Venemaal või tema ja end sõltumatuks kuulutanud riikide vahel. Viimaseid toetasid lääneriigid, esmajoones Suurbritannia.

End sõltumatuteks kuulutanud hella tsooni alad polnud enam vaid suurriikide võitlustallermaa, vaid omaette rahvusvaheliste suhete subjektid. Kuna nad asusid hellas tsoonis ja suurriigid võitlesid nende oma mõjusfääri lülitamise pärast, oli ja on nende väikeriikide osatähtsus maailmapoliitikas suurem, kui võrrelda nende maa-ala ja elanikkonna suurusega.

Seetõttu on nähtavasti otstarbekas nende uuemat ajalugu käsitleda eelpooltoodud teise metodoloogia järgi, mitte vaid nende kohandumisena suurriikide omavaheliste kemplemistega. Seejuures tuleb püüda panna sündmused tähtsuse järjekorda. Nii on mõistlikum teha ka seepärast, et põhitähelepanu koondamine vaid riikide sisemisele arengule tekitab ohu käsitleda kõiki ebaõnnestumisi vaid suurte pahategevustena, mitte aga selliste väikeste riikide vigade tulemusena. Nende ebatäpsustel võib aga olla  mõju kogu lähipiirkonna või koguni planeedi arengule.

Püüan seda arvestada ka käesoleva artikli kirjutamise juures. Söandan arvata, et oma elukäigu tõttu on mul selleks rohkem eeldusi kui paljudel teistel. Olen suure osa oma elust ajakirjanikuna kommenteerinud just üleilmseid välispoliitilisi sündmusi. Ajaloolasena aga üsna põhjalikult uurinud Soome kui ühe selle hella tsooni riigi käitumist Teise maailmasõja ajal. Olen sellest kirjutanud ja saanud ka teaduskraadi.

Mingem siis nüüd Teise maailmasõja sündmuste juurde!

1939-1940: esimene variant

1939. aasta suveks oli olukord Euroopas jällegi teravnenud. Hitlerlik Saksamaa oli endaga jõumeetoditel liitnud Austria ja Tšehhoslovakkia ning oli endiselt aktiivne. Euroopa teised suurriigid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa, mis siis kandis nime NSV Liit, olid Saksamaaga sõdinud juba Esimese maailmasõjas. Nad tundsid end ohustatuna ja alustasid konsultatsioone uue liidu moodustamiseks. NSV Liit, mures julgeoleku pärast oma läänepiiridel, tegi augustis ettepaneku luua oma piiride lähedale Soomest Lätini ulatuvad nende kolme riigi ühised mereväebaasid.

Moskva tundis ka muret Balti riikide võimaliku käitumise pärast tulevikus. Ta oli nende poole pöördunud kaudse agressiooni ärahoidmise küsimustes. Peeti silmas võimalikku tulevikustsenaariumi: hitlerlik Saksamaa tungib vastupanuta nendele territooriumidele. Mures oldi Moskvas ka seepärast, et need riigid olid muutnud oma Inglismaa-meelse poliitika Saksamaale orienteerituks.

1939. aastaks olid Balti riikide ja eriti Eesti suhted Saksamaaga tihenenud. Seda ka sõjalise luure valdkonnas. Luureorganid tegid koostööd. Saksamaa maavägede peainspektor kindral Halder oli käinud Eestis, sealhulgas Eesti--Nõukogude piiri ääres. Väited, et Eesti on suurriikide pretensioonide suhtes absoluutse neutraliteedi positsioonidel, tundusid vähetõenäolistena. Kolme Euroopa suurriigi mereväebaaside loomine neis tingimustes võinuks olla rahugarantii. Kuid kokkulepet selles ega ka teistes küsimustes ei saavutatud. Põhjuseks oli muidugi Inglismaa ja ka Balti riikide kartus terroristliku Venemaa ees. Nad ei tahtnud olla temaga mingis koostöös isegi koos teiste lääneriikidega. NSV Liidu sisepoliitika mõjus negatiivselt kõigile rahvusvahelistele suhetele, kuid probleem seisnes siiski milleski muus.

Vaevalt oleks Hitler söandanud sõda alustada, kui ta teadnuks, et see viib ta sõtta kolme Euroopa suurriigiga. Eesti ja teiste Balti riikide valitsuste ees seisis küsimus: kas hoida kinni absoluutse neutraliteedi doktriinist või teha panus uue võimaliku maailmasõja puhkemisele. Valiti esimene variant ja seega võeti enda kanda arvestatav vastutus uue maailmasõja puhkemise eest. See osutus kahjulikuks mitte ainult planetaarselt, vaid ka nende riikide sõltumatuse säilitamisele. Seda mõisteti nii Eestis kui ka kogu maailmas. Sellest kirjutab ka Churchill oma mälestustes. Ka mõned Nõukogude Eesti ajaloolased on seda käsitlenud. (Vt näiteks 1971. aastal ilmunud P. Vihalemi raamatut "Eesti kodanluse üleminek Saksa fašismi teenistusse", eriti leheküljed 34--35 ja 80).

Hilisemate ajaloolaste vaidlus selle üle, kas aastail 1939-1940 poleks õigem olnud NSV Liidule vastu hakata, on vähemtähtis. (Edaspidigi on taasiseseisvunud Eestis välispoliitika kujundamisel lähtutud vaid lokaalsest, mitte planetaarsest vaatepunktist.)

1939-1940: teine variant

Kui ühisrinde moodustamine Lääne suurriikidega ebaõnnestus, läks Moskva teist teed, milleks oli juba kevadest peale tehtud ettevalmistusi. Mais 1939 vabastati juudist Litvinov välisasjade rahvakomissari kohalt ja teda asendas Stalini lähim kaastöötaja Molotov, kes oli juba valitsuse juht. Nimelt mindi kokkuleppe sõlmimisele oma peavaenlase hitlerliku Saksamaaga. Nüüd kutsutakse seda kokkulepet Molotovi--Ribbentropi paktiks. Molotov ise väitis hiljem (ja paljuski põhjendatult), et tollele, kogu maailma ehmatanud paktile mindi seetõttu, et Lääne suurriikidega jäi kokkulepe saavutamata.

Tegemist oli omamoodi sobinguga. Nõukogude pool vabastas Hitleri kartusest, et sõja puhul tuleb võidelda kolme suurriigiga. Nõukogude pool ilmselt arvestas, et sõda vaid läänes nõrgestab kogu kapitalistlikku leeri ja on sedasi kasulik sotsialistlikule NSV Liidule. Ta isegi hakkas Saksamaad sõjapidamiseks toorainetega varustama.

Lepingu salaprotokollis aga andis hitlerlik Saksamaa Moskva mõjusfääri alad, mida see pidas oma julgeoleku tagamiseks tähtsateks: Soomest üle Baltikumi Poola ja Rumeeniale kuuluva Moldovani välja.

Kui Saksamaa alustas 1. septembril 1939 sõda Poola vastu, lülitus sellesse peagi ka NSV Liit ning liitis seejärel enda koosseisu vallutatud alad, kus elasid peamiselt valgevenelased, ukrainlased ja leedulased. Kujunes välja NSV Liidu ja Saksamaa ühispiir. Üheaegselt algas ka septembri lõpul salaprotokollis märgitud riikide stalinlikult rohmakal kombel hõivamine-annekteerimine.

Esimesena sai noodi Eesti, seejärel Leedu ja Läti. Baltikumi toodi suurel hulgal Nõukogude vägesid: mitte ainult mereväge, vaid ka teisi väegrupeeringuid. Nendele üksustele anti Moskvast korraldus mitte sekkuda asukohariigi siseasjadesse ja hoiduda vestlustest kohalike elanikega.

1940. aasta suvel pidas hitlerlik Saksamaa edukalt sõda läänerindel. Vallutati Põhja-Prantsusmaa ja jõuti Inglismaa rannikuni. Edasi ei saadud - meri, La Manche'i väina näol, tuli vahele. Nõukogude pool vastas oma positsioonide tugevdamisega Balti riikides. Seekord alustati Leeduga, süüdistades teda eelmise aasta kokkuleppe rikkumises. Moskva tugevdas oma positsioone Baltimaades nende lülitamiseni NSV Liidu kooseisu. Ükski siinsetest riikidest ei söandanud toimida nii, nagu nad olid varem väitnud - sõjaliselt vastu hakates.

Idarinde La Manche?

1941. aasta suvel ründas Saksamaa NSV Liitu, idarinne sai Teise maailmasõja põhirindeks. Seda operatsiooni hakati planeerima pärast Nõukogude vägede ebaõnnestumisi Talvesõjas Soomega 1939.-1940. a. Aga ilmselt jäeti arvestamata, et selle sõja lõpul viidi NSV Liidu piir Leningradist kaugemale. Seejuures murdsid Nõukogude väed edukalt läbi Mannerheimi-nimelisest kaitseliinist.

Kuni 1943. aastani polnud selge, kes võidab Nõukogude-Saksa sõja. Saksa väed jõudsid Moskva alla ja ka Volga kallastele Stalingradini, kustpeale nad sunniti taganema, kuni Berliinini välja.

Kas ei etendanud selles oma osa ka NSV Liidu piiride nihutamine läänepoole 1940.aastal? Väikesi peatusi oli neil aladel Saksa vägedel juba 1941. aastal. Sealhulgas Eestis Põltsamaa ja Märjamaa kandis. (Viimase lähedal oli ka minu lapsepõlvekodu.) Võib vast isegi küsida: kas nende peatusteta ja piirinihutamiseta poleks sõja tulemus idarindel ja ka üldse  kujunenud oluliselt teiseks? Kas kõik see ei etendanud 1941. aasta suvel umbes samasugust osa nagu La Manche'i väin aasta varem läänerindel?

Jällegi võime küsida: kas NSV Liidu piiride nihutamine 1940. aastal lääne poole polnud planetaarsest seisukohast õige otsus, kuivõrd valus see ka eestlastele ei tunduks?

[fototekst] Üks tõkestussõja meenutajaid - mälestuskivi Haapsalus. Tahvlil kiri „Osmussaare alistumatule garnisonile. VI-XII 1941".

Stalinist

Ning kas Nikita Hruštšovi salajases kõnes Stalini isikukultusest ja eriti selle edasiarendamises pole liiale mindud?  Teise maailmasõja pearaskuse kandis ju tema kui riigijuht. Kas Stalin ei etendanud võidu ettevalmistamisel olulist osa juba varem? Ta taotles esmajoones 1920-1930-ndatel aastatel kommunismi levitamist kogu maailmas. Ta oli nende eesotsas, kes panid põhirõhu esmajoones tööstuse arendamisele. Kas Nõukogude relvad polnud Teises maailmasõjas efektiivsed? Samuti kirjaoskuse arendamine riigis oli tähtis samm.

Ka terrori osas polnud Stalin mingi novaator omas vastastest piiratud riigis. Näiteks jõhker giljotineerimine pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpul. Ning jõu abil rahvusvaheliste küsimuste lahendamisel polnud Stalin samuti esimene. Teatavasti oli Hitler enne sõja algust alistanud samal kombel Tšehhoslovakkia. Ja kui Hitler kujunes juba ohtlikuks NSV Liidule, vastas Stalin samaga.

V.P. Šlimovi 2008. aastal ilmunud venekeelses raamatus „Liidriks olemine, mõju, võimu psühholoogia", kus on palju huvitavat materjali maailmaajalukku oma jälje jätnud inimeste kohta, on pikemalt kirjutatud marssal Žukovist. Mitmele raamatule viidates öeldakse, et tema oli Teise maailmasõja üks kõige edukam väejuht, seejuures nii Leningradi kui ka Stalingradi rindel. Ta oli ülimalt enesekindel ja järsk ning ütles oma seisukoha välja igaühele, sh ka Stalinile. Ja kuigi neil oli palju vaidlusi, ei väitnud Stalin kunagi, et Žukov võib olla ebalojaalne. Nähtavasti seepärast, et neil oli ühelaadne resoluutne iseloom.

Pärast Stalini surma määras Hruštšov Žukovi NSV Liidu kaitseministriks ja mõni aeg hiljem vabastas ta sellelt ametikohalt. Ilmselt ka seetõttu, et Žukov ei ühinenud Hruštšovi poolt Stalini kritiseerimisega, jäädes oma varasemate seisukohade juurde, et Stalin oli suur väejuht.

Šlimov kirjutab ka, et Stalin polnud psüühiliselt terve inimene. Juba 1927. aastal tuli tuntud neuropsühholoog Behterev pärast temaga kohtumist järeldusele, et Stalinil on paranoia, mis avaldub pidevas inimeste kahtlustamises ja kättemaksuhimus.

Stalin oli kindlasti oma vooruste ja vigadega, üheaegselt terrorist ja  suur strateeg.

Ei ole vist absoluutselt häid ja halbu inimesi. Ja vägivallatsemine, nagu ka Hitleri puhul, sõltub sellest, et nad ise said lapsepõlves vägivalda tunda, ning täiskasvanuna riigimeesteks saades pidasid nad vägivalda loomulikuks.

Lisaksin veel, et inglise keelest on ka eesti keelde tõlgitud Shenby ja Reedi raamatud Stalini, Roosevelti ja Churchilli sõjaaegsest suhtlemisest. Nende tööde autorid annavad Stalinile üpris kõrge hinnangu.

Saksa okupatsiooni iseärasustest Eestis 

Teises maailmasõjas sõdisid eestlased mõlemal poolel. Vanemad mehed ehk ka varemmobiliseeritud Eesti Korpuse ridades Nõukogude poolel. Aga rohkesti oli neid ka Hitleri poolel. Saksamaa poolt okupeeritud riikidest oli Saksa poolel sõdijaid just Eestis kõige rohkem. Ilmselt paljuski oli tegemist Saksa okupatsiooni iseärasustega Eestis. Võimustruktuur oli siin küllaltki omalaadne. Sõja tingimustes oli põhiline võim kohalike vägede juhi käes. Koonduslaagrid, kuhu oli toodud juute nii Eestist kui ka mujalt, allusid Himmlerile. Peale selle oli tsiviilvalitsus, kelle eesotsas oli kindralkomissari nime all Litzmanni-nimeline mees. Saksa vägesid võeti Eestis esialgu küllaltki hästi vastu. Sõda oli ju alanud nädal aega pärast esimest küüditamist. Väikesel hulgal eestlasi võitles juba algusest peale Saksa vägedes, jõudes koguni Stalingradini välja.

Litzmann oli omapärane nats. Ta püüdis olla heades suhetes ka kohalike endiste juhtidega. Kui talle selgitati, et ta perekonnanimi ei kõla eesti keeles just kenasti, laskis ta sinna ühe tähe juurde panna, nii et saksa hääldusreeglite kohaselt tuli hääldada liitzmann. Sõja lõpu poole, kui Saksa väed taganesid, hakkasid okupatsioonivõimud taotlema ka lisavägesid (jällegi Eesti iseärasus) okupeeritud territooriumi elanike hulgast. Minu teada oli Eesti ainuke piirkond, kus Saksa tsiviilvalitsus võttis ühendust allesjäänud endiste kohalike juhtidega. 1944. aasta veebruari algul esines Revaler Landessenderis, s.o Eesti Raadios, 1940. aasta keskpaigani peaministriks olnud Jüri Uluots, kes oli juba enne sõda Saksamaal heas kirjas. Ta konsulteeris teiste Eestis elavate endiste juhtidega ja selles kõnes kuulutas: kui bolševikud tagasi tulevad, hävitavad nad kogu Eestimaa.

Selle kõne tulemuslikkus üllatas isegi Saksa okupatsioonivõime. Hulgaliselt läksid noored mehed Saksa sõjaväkke.

Tahtsin minagi minna, kuid olin tollal selleks veel liiga noor, alles 1929. aastal sündinud. 1920-ndatel sündinud võitlesid tollal vastastikku erinevatel pooltel mitte niivõrd oma veendumiste pärast, vaid oma sünniaasta pärast. Olemasolevad mehed organiseeriti väeüksusse, mida nimetati Eesti Leegioniks, kandsid nad Waffen-SS-i vormi ja sõdisid põhiliselt Narva lähistel Sinimägedes. Ning sõdisid nad hästi, et nende kodumaad täielikult ei hävitataks.

Aga kui Soome sõjast välja astus ja Hitleril kadus vajadus selle Põhjamaaga ühendust hoida, andis ta korralduse Eestist väed välja tõmmata. Eesti leegionärid, kes olid tegelikult Saksa rinde osa, kartsid kottijäämist ja põgenesid. Osa jõudis lääneriikidesse, osa jäigi Eestisse. Nad käisid ka minu üksildases kodutalus söömas ning mina otsisin metsadest ja heinamaadelt nende äravisatud püsse ning peitsin neid.

Saksa okupatsiooni erilisus Eestis on andnud ennast ka hiljem tunda. Minu arvates on mõnevõrra naljakas, et Eestiajalukku arvestatava jälje jätnud Litzmannil pole isegi oma märksõna „Eesti entsüklopeedias".

Venestamisest ja saksastamisest

Nõukogude võimu kehtestamise järel hakati Eestisse tooma tööjõudu mujalt Nõukogude Liidust. See põhjustas olulisi muutusi Eestimaa rahvuslikus koosluses. Seda on mõnikord tõlgendatud tahtliku venestamisena. Pole päriselt välistatud, et midagi niisugust ka juhtus. Ilmselt oli see aga suurel määral seotud industrialiseerimisega, mida Venemaa eeskujul hakati ka meil rakendama. Näiteks võiksin tuua endise Krulli tehase Tallinnas.

Tegemist oli samalaadse protsessiga, mis toimus mujalgi NSV Liidus, kus tööstust intensiivselt arendati, aga kohalikku tööjõudu ei jätkunud.

Kunagi tõstatasin selle küsimuse nõukogudeaegses ajalehes „Õhtuleht", mis ilmus siis ka vene keeles. Ning sain hulgaliselt kirju, mis on mul ka osaliselt alles. Kirjad olid peaaegu kõik ühtmoodi: tuldi Eestisse noort liiduvabariiki tööstuse arendamisel abistama.

Samasugune tööjõupuudus, veelgi suurema tööjõu juurdevooluga idast, oli ka Lätis. Nii Eesti kui ka Läti olid juba tollal väikse iibega protestantlikud maad. Katoliiklikus Leedus, kus sündivus polnud hakanud juba varem langema, seda probleemi ei tekkinud.

Selgelt tahtlikku venestamist oli hiljem Brežnevi ajal, kui salajastes dokumentides kogu NSV Liidu venestamist ette nähti. Nii oli juhtumeid, kus isegi arsti juures nõuti vene keeles rääkimist.

Teine küsimus oli saksastamisega. NSV Liidule kallaletungimise järel hakati Saksamaal koostama tulevikukava Generalplan Ost. Selle on avaldanud üks poola teadlane ja see on ka Eesti Rahvusraamatukogus olemas. Nimetatud plaani kohaselt taheti kogu Ida-Euroopa saksastada. Oli plaan osa kohalikest elanikest viia ida- või kirdepoole ning nende asemele sisse tuua riigisakslasi. Ülejäänud kohalik elanikkond oli kavas panna kõnelema saksa keelt ja umbes 20 aasta jooksul kogu piirkond saksastada. Kui seda plaani oleks saadud ellu viia, siis Eestis praegu enam eesti keelt ei räägitaks.

Neid plaane kooskõlastati ka saksameelsete, võimu juurde mittekuuluvate soomlastega. Nemad soovitasid eestlased viia Ida-Karjalasse, kuni Põhja-Jäämereni välja, ja asendada nendega sinna elama asunud venelased.

Kogu see plaan pole spetsiifiliselt hitlerlik, vaid kavandatud juba varem. Üks näide. Teatavasti Võnnu lahingus 1919. aastal purustasid Eesti väed saksa Landeswehri. Peale kohalike sakslaste olid selles ka riigisakslasi, kes olid pärast kaotust Esimeses maailmasõjas püüdnud oma sõjameheteed jätkata. Neile oli lubatud võidu korral Baltimaades eluaset ja maad anda.

Enne hitlerlaste kallaletungi NSV Liidule läksid Baltikumist ära seal elanud baltisakslased. Nad pandi põhiliselt elama Poola aladele --poolakatelt ära võetud eluasemetesse.

Külma sõja lõpp ja Baltikumi iseseisvumine

Aastatuhandevahetuse lähenedes hakkas toimuma huvitavaid sündmusi.

Poliitikavallas oli pärast Teise maailmasõja lõppu puhkenud jälle uus sõda, mida selle iseärasuse tõttu nimetati külmaks sõjaks. Relvavõitlusi ei peetud, küll aga oli endiste liitlasriikide NSV Liidu, Suurbritannia ja USA vahel mittesõjalistes vormides üksteisele jala tahapanemist ja propagandistlikku mustamist.

Üks peafiguur külma sõja peatamises oli NLKP Keskkomitee viimane peasekretär Mihhail Gorbatšov. Võimule saades hakkas ta sotsialistliku süsteemi põhjalikku ümberkorraldamist deklareerima ja seda ka ellu viima -- vene keeles oli see „perestroika", mida eesti keeles on millegipärast nimetatud „uutmine".

Kogu see operatsioon andis aga vastupidise tulemuse - NSV Liit ja selle liitlasriigid pöördusid tagasi kapitalismi juurde. Põhiliselt vaid maailma suurima elanikkonnaga riigis Hiinas on võim praegugi ainupartei, kommunistide, käes. Ning seal püütakse, nagu Gorbatšovgi seda tegi, ühendada sotsialismi ja kapitalismi eri jooni. Senimaani üsna edukalt.

Eestiski andis Gorbatšov tõuke arvestatavatele muutustele. Kui ta 1987. aastal siin käis, ütles ta ühes kõnes, et Eesti saab rahalises väljenduses keskvõimult rohkem kui tagasi annab. Siinsed ühiskonnategelased tulid aga teistsugusele statistikale tuginedes hoopis vastupidisele järeldusele. Esitati isemajandava Eesti kava, otse imeliselt kõlava sõnaühendina IME.

Edasine olukord veelgi radikaliseerus ja lõppes Eesti iseseisvuse taastamisega. Selle üheks peamiseks eestvõitlejaks oli siin EKP Keskkomitee esimene sekretär Vaino Väljas. Ta rõhutas vastutustunde tähtsust.

Eesti taasiseseisvus Balti riikidest viimasena, kuid, võrreldes Läti ja Leeduga, ilma igasuguse verevalamiseta. Seega Balti riikidest kõige targemini.

Viimase aja Eesti ajaloolaste tõlgendus oma riigi lähiajaloost

Üleilmselt - ka Saksamaal - on omaks võetud, et Hitleri-vastase koalitsiooni võit Teises maailmasõjas oli progressiivne.

Ohtlikus tsoonis asuvate Balti riikide ja eriti Eesti puhul on olukord keerulisem. Saksa okupatsioon oli siin pehmem kui mujal. Sõja käigus läksid need riigid NSV Liidu mõjusfääri ja seejärel ka tema koosseisu ning jäid sinna peaaegu pooleks sajandiks.

Selle perioodi lõpul, kui kestis veel külm sõda, ja pärast Stalini surma ning eriti Gorbatšovi perestroika ajal, ei pidanud ajaloolased enam rangelt kinni nõukogulikest reeglitest. Peale kasvas uus ajaloolaste põlvkond, kes nüüd on saanud umbes 50-aastasteks.

Need inimesed tegid lääneliku külma sõja doktriini vaimus omamoodi täispöörde ja jõudsid minu arvates teise äärmusse.

Püüe luua Teise maailmasõja eelõhtul NSV Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühine Hitleri-vastane koalitsioon jäeti kõrvale, vaid alustati just  Molotovi--Ribbentropi pakti salaprotokollist, mille kohaselt mitmed alad Saksamaast idapool, sh Balti riigid, lülitati NSV Liidu mõjusfääri.

Sellega muutus hinnanguandmine Balti riikide uusimale ajaloole. Jäeti kõrvale Balti riikide eitav suhtumine kolme Euroopa suurriigi kavatsusse moodusta ühisrinne ja lähtuti vaid seisukohast, et 1939.- 1940. a. muutused olid siin vaid Moskva ahnuse ilming. Järelikult muutusid Balti riigid Teise maailmasõja puhkemise kaassüüdlastest hoopis selle ohvriteks.

Juhiksin tähelepanu veel mõnele asjaolule. Samal ajal, kui Saksa poolel võidelnud mehed on praegu au sees, viidi esimesena Eestist Nõukogude Liidu kangelase nimetuse saanud Arnold Meri hoopis kohtu alla, süüdistatuna 1949. aasta küüditamises Hiiumaal, kuhu ta oma kõrge ameti kohaselt (ta oli tollal Eesti NSV komsomolijuht) oli suunatud. Arnold Meri ja üks Eesti taasiseseisvumise eest võitleja, presidendiks olnud Lennart Meri, olid lähedased sugulased, onupojad.

Eks näita see, kui keeruline on Eesti poliitiline struktuur. Kuidas saaks praegu seda küsimust tõelähedaselt käsitleda? Lähtugem sellest, et praegused ajaloolased on toonud päevavalgele ka mitmeid uusi arvestatavaid fakte Eesti lähiajaloost ning et ka nõukogudeaegsed väljaanded on osalt vananenud ja paljuski ühekülgsed. Järelikult tuleks need kaks komponenti kokku monteerida, lisades ka fakte ja tõlgendusi välismaal ilmunud Balti ajalugu käsitlevatest töödest. Jääb loota, et seda ka tehakse. Arvestades muidugi ka seda, et Eesti ja teised Baltimaad on juba aastakümneid asunud üliohtlikus tsoonis.

Eesti  pärast  NATOsse ja Euroopa Liitu vastuvõtmist

Eesti astus NATO-sse ja Euroopa Liitu, lootes sellest kasu saada. NATO-lt sõjalist tuge ja Euroopa Liidult võimalust jätkata sellist poliitikat, mis pole täielikult kooskõlas enamike Euroopa Liidu liikmesriikide poliitikaga ega vasta ka päriselt Euroopa Liidu moodustamise algusaja ideedele. Nähti ju siis ette kahe omavahel kahes maailmasõjas sõdinud riikide Saksamaa ja Prantsusmaa lähenemist.

Euroopa Liitu astumise tingimused paistsid Eestile olevat vägagi vastuvõetavad. NATO-st loodeti toetust  Venemaa vastu ning lülituti NATO sõjalisse tegevusse nii Iraagis kui ka Afganistanis, kuhu Ameerika väed sisse tungisid.

Nendest sündmustest paljuski innustatuna hakkasid aktiivsemalt tegutsema Eesti parempoolsed ringkonnad. Lihulas pandi püsti mälestussammas Saksa sõjaväes võidelnud eestimaalaste auks. Eesti valitsus otsustas selle mälestusmärgi kõrvaldada. Selle püstitamise pooldajad tulid välja seisukohaga, et sel juhul oleks vaja kõrvaldada ka mälestussammas Nõukogude vägedes langenutele Tallinnas Tõnismäel.

2007. aasta alul toimusid parlamendivalimised. Valitsuse moodustamine volitati samale mehele, kes oli ka varem peaministriks olnud. Kuid ta vahetas seekord valitsusparteid-partnerid parempoolsemate vastu ning seejärel teatati, et mälestussammas viiakse oma praegusest asukohast minema.

Olukord aga komplitseerus vahetult enne Euroopas Teise maailmasõja lõppemise aastapäeva. Inimesed, kes olid sel tähtpäeval harjunud seal käima, tulid üsna suure hulgaga sammast kaitsma. Põhiliselt venekeelne elanikkond, kelle jaoks võit selles sõjas on peamine rahvusliku väärikuse tunnus. Alkohol oli tollal poodides ka õhtul hilja kättesaadav. Kui mälestussamba juurde komandeeritud politseinikud rahvast selle lähedusse enam ei lubanud, muutusid meeleolud üliemotsionaalseks. Rahvahulgad liikusid aknaid lõhkudes ja mürgeldades mööda Tõnismäe tänavat Pärnu maanteele ja hakkasid seal kõike ettejäävat lõhkuma. Öösel viidi mälestussammas tõepoolest vanalt kohalt ära ja paigaldati paari päeva pärast Sõjaväekalmistule.

Oli veel mõningaid demonstratsioone üle Eesti ning võib öelda, et eestlaste ja mitteeestlaste konsolideerumisele Eestimaal kogu see lugu hästi küll ei mõjunud.

Raske öelda, kuidas seda kõike oleks saanud paremini korraldada. Võib-olla olnuks võimalik säilitada mõlemad mälestusmärgid targalt diplomaatiliselt põhjendades, et Eestis Teises maailmasõjas kujunenud olukorra tõttu olid mõlemal poolel sõdinud inimesed veendunud, et nad võitlevad õige asja eest.

Eesti ja Venemaa suhted halvenesid

Seda ka majanduse valdkonnas, kuna Venemaa minimaliseeris oma kaupade kulgu läbi Eesti.

Eriti aga avaldus suhete teravnemine propagandasõjas. Venemaa ametlikud sõnavõtud olid küll tagasihoidlikumad, kuid sealse meedia propaganda omandas üsna äärmuslikke vorme. Eestit nimetati otse fašistlikuks riigiks, viidates ka sellele, et Saksamaa poolel võidelnud eestlased olid kandnud SS-vormi.

Eesti pool vastas umbes samaga.

Väga selgelt tuli välja ammutuntud tõsiasi: igasugustest sündmustest ja nähtustest võib anda otse vastupidise pildi, kui selle olulised komponendid eeldustena mainimata jätta, ebaolulised aga üles paisutada. Vastastikuses süüdistamises võib praegu suhteliselt rahulikus Euroopas sarnasena välja tuua vast ainult Serbia--Kosovo vastasseisu. Eesti esitatud ajaloosündmuste tõlgendus on Venemaa omast nii erinev, et oma piiririikidest pole Venemaa ainsana Eestiga piirilepingut sõlminud. 

Eesti poliitiline süsteem nihkub paremale

Kui Eestis loodi pärast taasiseseisvumist parteisid, vastas Keskkerakonna nimi üsna täpselt tema sisule. Eriti välispoliitilistes küsimustes. 2000. aastate keskpaigas oli aga Venemaaga häid suhteid taotlev Keskerakond kuue Riigikogus esindatud partei hulgas pigem vasakpoolne

Aegamööda on toimunud ka Eesti ajaloo ümberhindamine. 19. sajandil, eriti C. R Jakobsoni ümber koondunud tugeva rahvusliku tiiva seisukohast olid Eesti rahva põhivaenlased läänest tulnud saksa soost parunid. Hiljem on hakatud rõhutama, et Baltikum ei kuulu barbaarsesse itta, vaid kultuursesse läänemaailma. Mõlemas seisukohas on muidugi oma tõetera olemas, aga seda on vaja täpselt mõtestada, mitte ühest äärmusest teise kalduda.

Teisest maailmasõjast on möödas 65 aastat

Selle aja jooksul on toimunud suuri muutusi. Edasi on arenenud teadus ja tehnika ning sellel on olnud nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi. Arenenud riikides on  tõusnud elatustase.

Teine maailmasõda lõppes mais 1945 vaid Euroopas. Seda on siin ka tähistatud. Kuid sõda oli üleilmne ja vaid peale seda, kui USA aatomipommid olid teinud augustis 1945 tohutu hävitustöö Jaapani linnades Hiroshima ja Nagasaki, alistus seegi riik.

Tänaseks on aga hoopis võimsamad tuumapommid ligi kümnel riigil. Suurimad sellealased varud on USA-l ja Venemaal. Teadlaste arvestuste kohaselt võib nende põhiosa käikulaskmine hävitada kõik elava Maa peal. Ning seda ei saa päris arvestamata jätta.

Euroopas on küll põhiosa riike Euroopa Liiduks koondunud, kuid mujal maailmas, eriti Aasias, vaenutegevus jätkub.

Islami äärmuslaste rünnakule USA vastu vastas Washington hoopis järsemalt rahvusvahelist õigust rikkudes kui tegi seda Nõukogude Liit 1940. aastal Baltikumis. Tollal andsid ju Balti riigid ise Nõukogude poole ähvardustele järele ja mingit sõda ei järgnenud.

 Eesti ja mõnevõrra ka teiste Balti riikide suhted Venemaaga on muutunud pärast Euroopa Liitu ja NATO-sse astumist keerulisemaks, kuna meil käsitletakse kunagist Eesti lähenemist NSV Liidule ja astumist sinna vaid Molotovi-Ribbentropi paktist tulenevana. Olukord teravnes veelgi pärast Pronksiööd. Eesti mehed omakorda on võidelnud USA ja NATO egiidi all nii Iraagis kui ka Afganistanis. Afganistanis on võideldud isegi kahel korral, algul Nõukogude Liidu vägede ja nüüd NATO vägede koosseisus.

Nüüdisaeg

Ameerika Ühendriikides olid mustanahalised kaua aega alavääristatud,, vaid mõnekümne aasta eest tuli pööre. Nüüd on USA presidendiks mustanahaline Barack Obama.

Paljuski on nüüdne president umber hinnanud ka USA strateegia  Afganistani sõjas. Praegu ei ole peatähelepanu pööratud mitte enam relvavõitlusele, vaid tsiviilelanikkonnaga heade suhete loomisele ning nende vabastamisele Talibani mõju alt. Planeeritakse isegi vastasrinna mõjutamist, et see lõpetaks relvavõitluse ja läheks üle rahulikule loovale tööle.

Muutused on toimunud pärast Lissaboni lepingu jõustumist ka Euroopa Liidus. On loodud välispoliitikaga tegelev ametkond, võib eeldada, et see muudab rahumeelsemaks ka Eesti välispoliitika Venemaa suhtes, sarnaseks enamiku Euroopa riikide idapoliitikaga. Võib eeldada, et niisugustes tingimustes tuleb ka Eestil oma poliitika enamike Euroopa riikide Venemaa-strateegia taoliseks kohandada.

Mida Eestil praegu teha?

Vormistaksin oma ettepanekud kolme põhipunktina. Esiteks, suhete parandamine Venemaaga kahe rahumeelse naaberriigi vahelisteks ja nagu see ilmneb ka teiste riikide, sh sõjalise liidu NATO puhul. Omal ajal loodi see liit vastukaaluks nn kommunismiohule. Praegu aga taotleb NATO suhete parandamist Venemaaga ning sealhulgas relvastuse küsimuses.

Teiseks võiks Eesti luua niisuguse olukorra, kus tuumarelv maailmas on täiesti kadunud. Seda on  ka Barack Obama oma suureks lõppeesmärgiks nimetanud. Praegustes tingimustes, kus riigid taotlevad endiselt sõjalist üleolekut ja tuumadesarmeerimisalased kokkulepped on küll olemas, kuid inimeste hävimise oht pole kadunud, on sellest ilmselt vähe. Kas mitte Eesti, pealegi ühe võimsa tuumariigi lähinaabrina ei võiks hakata midagi sellist taotlema? Tegutseda tuleks rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ÜRO, Euroopa Liit ja NATO ning ka riikidevahelistes suhetes. Eriti kaasates ohtliku tsooni riike, kes on ühel või teisel määral olnud suurriikide võimutaotluste objektiks ka kahes maailmasõjas.

Minu arvates on niisugusteks sammudeks juba loodud ka mõningaid eeldusi. Teise maailmasõja lõpu 65. aastapäeva tähistamisel Moskvas osales ka Eesti praegune president. Seejärel käis Eestis Venemaa üsnagi tuntud ärimees ja poliitik ning tõstatas meie riikide vaheliste majanduslike ja poliitiliste suhete parandamise küsimuse. Üht-teist on juba ka paranenud.

Mis aga puutub sõjasse Afganistanis, siis meedias ilmunud materjalidest selgub, et Eest relvajõud juba rakendavad seal mingil määral seda strateegiat, mida on välja pakkunud ka USA president Obama. Ning isegi Serbia riigijuhi külaskäik Eestisse ei tähenda mitte ainult seda, et see riik tahab Eesti eeskujul kasutada põlevkivi, vaid ka seda, et mõlemad maad kavatsevad loobuda oma teravast suhtumisest vahetusse naabritesse.

Kolmandaks taotleksin mingisugust läbimurret ajalookäsitlemise metodoloogilistes küsimustes. See tähendab üleminekut planetaarsele lähenemisele nende ajaloolaste ja poliitikute vahel, kes käsitlevad maailmas toimuvat ja selle taustal ka oma riigi erijooni esmajoones lähiajaloo alusel. Asi pole mitte ainult planetaarses lähenemises. Me ju ei tea, kas universumis eksisteerib ka teisi olendeid, kes on oma intelligentsuselt võrduvad inimestega ning kui Eesti algatusel saavutataks kokkulepe kõigi ülivõimsate tuumarelvade hävitamise kohta meie planeedil, siis nähtavasti võiks niisugust tegevust käsitleda koguni universumlikuna. Ning Eesti oleks niisuguse positiivse universumlikkuse algatajaks.

Mis puutub oma isamaad kõige kõrgemale seadvatesse inimestesse, siis muidugi on vaja austada nende isamaa-armastust. Kuid tuleb taotleda ka seda, et niisugune lähenemine toimuks eelkõige kultuuris või spordis.

Võime vast loota, et sedalaadi tegevus tooks meie väiksele riigile üleilmse tunnustuse ja lugupidamise. Ent selleks on vaja seada samasugune eesmärk, nagu on seda teinud Obama: change - muutus. Ning püüda seda teha veelgi paremini kui Obama.

[NB! Kirjaga esile tõstetud tekstiosad kuuluvad Kesknädalas avaldatud kokkuvõttesse.]

Jaga |